Õhtu leemendab, sulab, voolab mööda tänavakive laiali, kasvab läbi armide hommikuks kokku tagasi. Laia mitmerealise maantee ääres, suure hotellikompleksi kõrval, on pikergune oakujuline bassein, kus vesi väreleb viimaste kiirte käes helepunaselt ja taeva alt on kuulda putukate aeglast kahinat. Aeg liigub pika ja lohiseva sammuga, mina sel alandlikult sabas. Basseini alumises otsas on ümmargune baar, mille ümber ja vees on istmed, laotud ühtlaselt samast materjalist, millest basseinipõhigi. Sealsamas kulunud päikesevarju all baariletil on ühekordseid plastiktopse, mille põhjades on alles lonksu jagu limonaadi, jääkuubikud samades topsides juba ammu sulanud, taldrikutel riismed päeval pakutud toidust, mõned üksikud friikartulid, ketšupilaigud, laiali pillutud plastkahvlid. Kedagi teist mu ümber pole, kuid basseiniesist ala täidab laste päeval kõlanud naer ja päikesekaitsekreemi turvaline lõhn, õhk on õhtulgi paks ja palavikku täis. Jõuan veel mõelda, et kuhu on kõik kadunud, ja näen teisel pool basseini su tuttavaid piirjooni, käed valgusvihus avali ja tume nahk roosakalt hõõgumas. Benjamin. Tahan joosta, tahan tunda, kuidas lõhnab kõdu sügiseti okaspuid täis metsas, tahan külma ja sinist kargust oma naha vastu, tahan kuskilt kõrgelt alla hüpata. Õhtu leemendab. Benjamin, Benjamin.
Vesi loksub vaikselt vastu basseiniääri ja veefiltrid huugavad ühtlaselt, mõlemad helid nii tuttavad, nii turvalised, on varajane talv. Keegi liigutab lamamistoole mööda terrakotavärvi plaate, kuid ma ei näe endiselt kedagi. Kuskilt on kuulda toidutegemise heli ja naeru. Maantee ääres olevate palmide otsast kõlab võõraste lindude õhtut tervitavat laulu, kuid maanteel liiklust ei ole, mis on hotelli tuiksoonel olevat asukohta arvestades kummaline. Kui silmad kinni panna, siis võiks vanduda, et isegi tuul puhub siin teise tooniga, kuidagi leebemalt, läägemalt, paksult täis midagi arusaamatut. Liigutan oma silmi aeglaselt mitme pidepunkti vahel, mu pilk on veniv kui paberisse kinni sulanud klaaskomm, niisked tumesinised rätikud on lamamistoolidel reas, väikese ja madala puitaia taga on võõrad põõsad ja puud. Tunda on märgala vahetut lähedust ja apelsinikarva taevas väreleb päeval soojaks köetud õhust. Päeval paistis päike seniidis lagipähe, tulvav soojus tegi kõik uimaseks, mistõttu väsisin kiirelt, tõmbasin laia beežika mütsi silmadele ja uinusin mitmeks tunniks. Nipsust või silmapilgust või mõlemast virgudes on inimesed järsku kadunud, kuid õhtu edeneb omasoodu, vesi peegeldub üha punasemalt – veel ebamäärane hoiatus millegi tundmatu eest, tunne, mis on sama primitiivne kui kõik viis meelt, tajutav lõhnas ja igas sõrmeotsas, justkui võõras maitse suus, putukate kahin varasemast veel intensiivsem. Tunnen, et ma kuuman, kõigel mu ümber on palavik. Meenub päeval kostnud tuttav keel, millest sõnagi aru ei saanud, ja kitarril mängitud viis, mida olin varasemas elus kuskil kuulnud, kuid ei suutnud meenutada, kus.
Baari juures olevad hotalliaknad on suunaga põhja ja suure varikatuse all peidus, ning igal õhtul jääb akende taha kinni niiske ja tihe udu. Jookseme Benjaminiga öösiti nende samade akende taga olevates ruumides, ta kerge soe pihk juhatamas mind läbi korrapäratute tubade labürindi. Igal ööl tunnen, et ta käsi on niiske, tema tunneb igal ööl minu kartlikku kätt, ja iga öö on patune, mu silmad on tihedalt kinni ning jalad all jooksevad kärmelt, usaldan ennast küsimusteta tema hoolde. Kujutan suletud silmil ette tumedaid lokke ta kuklal ning kuulen teda midagi kiirelt ja arusaamatult seletamas, kuulen teda naeratamas, tema silmi aeglaselt allapoole kaardumas, ja täitun alandlikkusega. Keegi on meid kui vesivärvidega värvinud, ütlen talle ühel ööl, kui läbi korrapäratute tubade jookseme. Kardan, et basseinipritsmed ja niisked rätikud lamamistoolidel hägustavad meid üha rohkem, kuni piirjooni enam ei ole ning alles jääb vaid midagi märga ja ähmast. Benjamin ei vasta kunagi midagi, ta nägu on ümar ja rahulik, üha rutemini joostes kipuvad ta piirjooned kõige muu sisse ära kaduma. Kardan, et ma ei mäleta varsti ta nägu. Benjamin, ma kardan, et ma ei mäleta enam varsti su nägu.
Mõnel ööl peatume pikemalt. Toad on üldjuhul väikesed, kuid nende sisustus ei kordu kunagi, ja tubades olevad asjad tunduvad olevat suvaliselt, pikema mõtlemiseta kokku visatud. Mäletan pisikeste heleroheliste ja siniste plaatidega kaetud tuba, mis silmade kissitamisel ja jooksu pealt vaatamisel meenutab mosaiiki, kuid kaob seisma jäädes ruttu. Toas on vaid üks pisike ruudukujuline aken, kustkaudu paistab läbi paksu tolmukihi basseini tuttav roostekarva udune kuma, ning toa teises seinas on suur vett täis vann, mis aurab soojalt.
Hakkan vaistlikult vanni poole liikuma, kuid Benjamin tõmbab mu toorelt enda juurde tagasi, ta tumedates silmades peegelduvad vaheldumisi millegi muu taha varjuv hirm ja viha, ta võtab mõlema käega mu õlgadest kinni ja raputab aeglaselt pead. Vanni kõrvalseinas on ebaühtlastel jalgadel pliit, mille peale on kuhjatud räpaseid potte ja panne, liisunud rasva tihke hõng hõljub üha tugevamalt üle toa. Benjamini meeleolu on järsku muutunud, ta žestikuleerib elavalt ja räägib üha hoogsamalt, hüpnotiseeritult noogutan ta arusaamatule jutule kaasa, puhken sobival hetkel naerma, millega ta ühineb, ja me kilked kumavad siniste plaatide mosaiigilt õõnsalt tagasi. Siplen öödes ja tubades, siplen Benjamini embuses kui ämblikuvõrgus. Tahan, et ärkamine peseks mu sest liimist lahti, kuid igal ööl kordub sama, need ööd käivad korrapäratus ringis, keegi kirjutas need ette juba ammu enne mind.
Ja vahel kohtame tubades teisi. Ühes sellises toas on väikeste tolmuste ristkülikukujuliste akende alla veetud suur tahumata puidust laud, mis mõjub hotellikompleksi arvestades ropult ja kohatult. Istume Benjaminiga kõrvuti ja me liigutused on sünkroonis. Tõstame taldrikutele sama arvu keeruliste nimedega delikatesse, uued lõhnad ja arusaamatud toidud teevad mind uimaseks, ning märkamatult on laud täis mulle võõraid inimesi ja nende juttu. Benjamin tunneb ennast mugavalt ja vaiksed imetlevad pilgud koonduvad ainult talle, ta kipub hingeldama ning tema laubale, ta tumedate lokkide vahele tekivad higipiisad. Benjamin räägib pidevalt midagi ning ma naeran ja noogutan jutule kaasa, ta hääl on ühtlane ja sügav. Üle laua istuv tüdruk räägib, kuidas ta pidi pikalt vastu enda tahtmist lähedalasuva linna vanima kvartali antiigipoes töötama, kuidas ta ei tohtinud peenete kullatud nipsasjade keskel isegi mitte hingata ning kuidas poeomanik oli jõhker ja kurja pilguga vanamees, kuid ma ei saa aru, kas tüdruk vaatab otsa mulle või Benjaminile. Ma ei julge ülejäänud lauas istuvatele inimestele pilku tõsta, tunnen, et Benjamin pahandaks.
Neelan hingetõmmete vahel kiirelt toitu. Kõht kipub valutama, tahaksin pikali visata, kuid Benjamin hakkab valjul häälel rääkima, kuidas käisime eile õhtul mööda mereäärt mootorratastega sõitmas, võtan ta jutujärje üle ja järsku meenub mulle, kuidas me tõepoolest koos mööda tuhkhalli liiva kihutasime, ümberringi polnud ühtegi puud ega põõsast ega muid taimi, merevesi oli sama hall ja liikumatu kui liiv, ja meie kaks sõitsime kõrvuti ühtlases tempos mootorratastel. Hoolimata elavast pildist silmade ees valitseb mu kõrvus vaikus, Benjamin lõpetab järsult ja mälestus kaob.
Märkan laual lebamas lühikese teraga nuga, mille tahaksin vaikselt enda taskusse libistada, kuid tunnen Benjamini tumedate silmade ranget ja ammusest ajast tuttavat pilku. Järsku hüppavad kõik laua tagant püsti, klaasid ja taldrikud hüplevad ning klirisevad ebaühtlaselt, inimesed rahmivad toas ringi, kuid see moment on üürike: järgmisel hetkel istume Benjaminiga kahekesi, ainult meie kaks selle sama suure tahumatu laua taga. Hingan ebaühtlaselt ja raskelt, soe õhtu me peal on kui lämmatav tekk, tunnen Benjamini suurt keha enda kõrval, ta higi kibedat lõhna ja kurnatud olekut; Benjamin, kongus selg ja niisked tumedad lokid, Benjamin, kardan su pilku ja kiiresti vahelduvaid tujusid. Varjud ja võõraste inimeste jalad jooksevad mu silmade ees olevatest akendest hoogsalt mööda. Benjamin tõuseb, jõuan talle veel kähku otsa vaadata, tunnen oma keha pooldumas ja luid raksumas, ning järsku saabub pimedus.
Kandun aeglaselt kuhugi minema. Olen tinakarva merevees ja teen endale kätega jõuetult hoogu, taevas on lõputu ja vesi mu ümber soe, mu kõrvad on vee all ja silmad ei suuda midagi näha. Mõte ei tööta, mälestused ei taha mu juurde tagasi tulla ja ma ei ole võimeline aru saama, mis on olnud päriselt ja mis mitte. Mu keha on kogu elu olnud palavikus. Valu on halvav, rinnad kipitavad, laine teeb haiget ja leevendab ühtaegu, merevee soe embus on tuttav ja turvaline, tahaksin uuesti uinuda ja kõik mälupildid käega eemale lükata.
Järsku tõmbab keegi mu veest välja, mu keha ei allu tahtele ja on lödi, tunnen oma nahka rebenemas. Tahaksin karjuda, kuid ei oska. Pingutan, et oma silmad lahti teha, ja näen, et Benjamin raputab mind üha agressiivsemalt. Kuulen, kuidas ta karjub, et ma ei saa teda sinna jätta, me oleme ühest riidest lõigatud, ühest puust vormitud, Benjamini kauge karune hääl ja minu keha laperdamas ta käte vahel kui narmendav tuulelipp. Tahaksin uuesti silmad sulgeda, tahaksin soolases soojas vees avamerele triivida, tahaksin lennata linnuna läbi pika öö, jätta ta vihasena kaldale, ta helevalge ja vereplekilise märja särgi kleepuma ta tumeda krobelise naha külge, mis on nii tuttav mu sõrmede all. Hetkeks on mu pilk hägune, tahaksin veel kord näha oma venna tuttavaid silmi, mis on kuskil kaugel maal mitme mere taga, tahaksin hoida peos tema kätt, tahaksin tunda kaasikute sügiskollendavat üksindust. Näen korraks midagi heledat ja tunnen Benjamini pigistamas mu käsivart, seejärel ununeb kõik.
Aastatega leebun ning ma ei kipu enam võõrastesse kohtadesse ära kaduma. Keegi tõmbab mu piirjooned musta pliiatsiga üle ja ma mäletan taas kord selgelt, kompan maailma sinakätt, tunnen ära tuttavaid kohti, arutan nurgapealse poepidajaga igal pühapäeval tol nädalal toimunud sündmuste üle, ning asjad ses elus on nii lihtsad ja tavapärased. Viskan temaga kombekohast nalja ja me mõlemad naerame pikalt, ta käed puhkavad puidust puuviljakastidel ja tolmustest akendest sisse kiirgav soojus sirutab end mu seljale laiali. Suviti mere äärde sattudes luban endal kaua merevees istuda, kuid ma ei pane enam kunagi silmi kinni. Tumesinised rannarätid on kuumaks köetud liival rivis.
