Hetkel, kui seda teksti kirja panen, seisan kevade lävepakul, ader käekõrval, valmis kündma magistritööpõldu – ainult hobune on ära jooksnud. Puud, põõsad ja rohi õuel raputavad viimast külma oma luudest, paistavad kõik kokku üsna mannetud, kössis (ma tean küll, neis pakitseb jõud, mis surve tipnemisel lahvatab rohelusse…). Mul pole küll siin üheksakorruselises majas istudes õrna aimugi, mis toimub teiste inimestega, teistes linnades ja (ammugi mitte) looduses, aga mul on hea meel, et saan soovitada teoseid, mis meile just neist kõnelevad.
Richard Siken
„I Do Know Some Things“
Copper Canyon Press, 2025
Minu meelest kõige-kõigem eelmisel aastal ilmunud luulekogu on „I Do Know Some Things“, millega Richard Siken tegi sajandi comeback’i. Seda ka sõna otseses, elulises mõttes, sest nende mustade kaante vahele köidetud 77 (pool)autobiograafilist, sisekaemuslikku proosaluuletust viivad lugeja luuletaja/luulemina pähe just insuldi hetkel (mida EMOs peetakse paanikahooks) ning sellele järgneva paranemisperioodi jooksul („I blathered in loops— repetitive, elliptical. I was overly / invested and empathetically blurry.“ (lk 21)). See on Sikeni teostest kõige valusam, isiklikum, tema tekstid näivad pärinevat otse päevikust – luulekogu saigi alguse nimekirjadest, mida Siken koostas, püüdes endale oma elu meelde tuletada. Ta on öelnud, et pärast insulti on võimatu kirja panna valesid, mis kokku räägiksid tõtt, ning et luule vormilise ülesehitusega mängimine pole enam võimalik. Tõelise luuleelamuse
saamiseks soovitan esmalt läbi lugeda tema varem ilmunud luulekogud „Crush“ (2004) ja „War of the Foxes“ (2015), mille kajasid on kuulda ka viimases kogus: „We have to / practice losing everything. We are deer, we are headlights. We are / the road where they collide.“ (lk 108) See pole lihtne lugemine, aga oi-kui-väärt-lugemine.
Anne Carson
„Linnade elu“
Kirjastus Hunt, 2024
Tõlkinud Hanneleele Kaldmaa
Oma lemmikluuletajate soonel jätkates soovitan lugeda „Linnade elu“, mille on oivaliselt eesti keelde tõlkinud Hanneleele Kaldmaa ning mille autor on suure I-ga Intellektuaal, luuletaja, esseist ja klassikalise filoloogia professor Anne Carson. Kogu koosneb kolmest osast, mis pole varem ühiste kaante vahel kohtunudki: esiteks on „Linnade elu“ eklektiline mosaiik kõiksugustest linnapealkirjadega luuletustest, näiteks „Taas saabuva kevade linn“ („Kevad on alati nagu vanasti.“ / Ütles vana hiina mees. / Vihm sisises mööda aknaklaase. / Igatsus kusagilt kaugelt. / Meieni jõudis.“ (lk 10)); seejärel lähme Anna Xenia juurde Rooma, kust omakorda liigume tsüklis „Reisijuht: Rooma langemine“ koos Orvietosse ja lõpuks jõuame välja Perugiasse fenomenoloogiakonverentsile, kus ootame Annat – 15. sajandi maalikunstniku Pietro Perugino muusat – 53-osalises poeemis „Canicula di Anna“. Ühest kogumikukaanest teiseni hulkudes on tunda müstiliste etruskide kohalolu, selle ebakindla päritoluga rahva, kes Kesk-Itaaliat enne roomlasi valitsesid. Tagatipuks olid etruskid ka suurepärased linnakujundajad.
Lilli Luuk
„Ööema“
Saadjärve kunstikeskus, 2025
Kehad-linnad läbi käidud, jääb üle vaid külastada raba Lilli Luugi romaanis „Ööema“. Kui ilusvalus tekst! Eriti need pikad lõigud, mis võiksidki mitte kunagi lõppeda. Mul oli tõtt-öelda häbi, et polnud raamatut varem ette võtnud, ent lõpuks vastas teos kõigile mu ootustele: lugesin ta pea ühe hooga läbi, ainult vahepeal tuletas end mulle meelde öö, mistõttu pidin uneitketaja öökapile asetama. „Ööema“ meenutas mulle tohutult jutte, mida on sestsamast teise maailmasõja järgsest ajast, olust ja metsavendadest mulle rääkinud mu kallis vanaema; ning Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“. Kui te ei ole „Ööema“ kaant veel paotanud, siis olgu see teile märk!
PS! Ja kui keegi veel kurdab, et on raske jälgida, siis soovitan aeglasemalt lugeda, süveneda…
