*
Ah, midagi
Pea valutab tööpäeva lõpuks
alguseks, õhtuks. Öö –
kuum, lühike vari,
mis lasub mu peale,
väsimust ent ei vii.
Olen visanud kõrvale teatri,
luule viskab mind kividega.
Töö, kolimine, sund liikuda, kuhu?
Mõru maitse jääb keelele,
maasikad küpsemata,
meil on põud.
Mina jään seisma.
Päike kõrvetab mustreid
paljaste õlgade peale,
südamesse ei jõua.
Tahan lamada kodumurul
juunist septembrini,
nutta talve jagu pisaraid
nüüd, kui need enam ei jäätu,
viskuda jõkke, uskumata
suveseikluste piiritust,
ja ikka jõuda kaldale
kusagil mujal.
*
Täna, äikeseööl
jooksis mu akna taga tänaval
mees, karjudes kõvasti appi.
Pugesin teki alla peitu,
ootasin küünla kustumist,
et saaks magama jääda.
Mõtelda oli valus,
iseenda sünnipäeval olla
kõige igavam külaline,
kallistused kohusetundest,
„Aga mina käisin reisil“
vestlused viisakalt vähesed
„kolm päeva olin Soomes“
lahkumine võimalikult kiire
„jooksin, et rongile jõuda“
õnnelikud taaskohtumised
„saabusin enne külalisi peole“
säravad silmad, mida toitsin
„keegi ei tulnud õigeks ajaks“
vaarikadžinni ja veiniga
„torti mul kahjuks ei ole“
astusid lavale esinema
„tahtsin lihtsalt sõpru külla“
väikese toa vaibale
„sain aasta võrra vanemaks“
pajatama oma säravast elust
„täna. mul on sünnipäev“
kui mina vaid kaunistasin tuba
„aitäh, et ma olemas olen“
oma rohelises kleidis.
*
Tolm ja vahukoor
mu keha katusekambris
kompavad üksteise piire,
aga hing on piiritu,
spiritus aethylicus soontes
voolab, ka siis on ta vaba,
mul ei ole põhjust
lisada haavadele soola,
mu sõrm paraneb ikka veel
kuuma karamelli kastmisest.
Kõik, keda olen uskunud,
lootused kõrvus kohmitsemas,
oma igikestva tuuma osaks,
sulavad liiga tugevas vihmas.
Neid tuleb kividega loopida,
et jalutades lompi ei kukuks.
Räästa tilkumishelin
äratab magusast unest.
Ükski päästetud puding
kõige kangema kohviga
ei suuda mind tagasi tuua.
Ma tahan vajuda sügavale
võimaluste keerisesse,
võõraste käte vabadusse,
pea pehmete patjade meres,
täidiseks tolmune või.
Tutvumiskuulutus
Ma olen korralik tüdruk
Protestin lambavillasokkide
ja suvel korjatud kummeliteega
külmetavate hüppeliigeste vastu,
loen enne magama jäämist raamatut,
tean rohte, et su selga masseerida,
kasvatan juukseid ja müoopiat
sulle armastuskirju kirjutades,
püüan puuriitade sirguse rekordit,
harjutan saunas vihtlemisloitse,
kombineerin külmkapikaose
kolmekäiguliseks õhtusöögiks,
kaktused kummardavad mind nähes,
mul on kirves, käsimikser,
haamer, kummivasar, näpitsad,
heegelnõel ja tolmuimeja,
saan päranduseks lagunenud maakodu
tükikese metsaga
ja hakkan su lastelastele vanaemaks.
Palun ole mees ja leia mind üles.
*
Mõtete kajavast kambrist
astuda tänavale,
märgata majade mustreid,
aiateivaste teravust,
asfaldi kulunud tooni.
Sihitult mööda linna.
Mitte peole või koju,
vaid kuhugi.
Filtreerida tundeid
laterna valguses silmist
igatsuse veeldunud vorm.
Pime aeg rõhub.
Ise ma tahtsin saada
kõdulehiks su teel,
nüüd kõhklen.
Naljakas suund on ära.
Getter Dolgošev (23): “otsin igalt poolt mõtet, alati ei leia, aga mulle vist meeldibki teekond rohkem.”
