„See on ajamasin,“ vastas ema.
„Kuidasmoodi ajamasin? Kus siis ajamasinaid müüakse?“
„Poes ikka.“
„Kas seal on siis kirjas „ajamasin“?“
„Ei, ma arvan, et kirjas on „Odav, odav! Osta kohe!“ või siis „külmkapp“.“
„Kas see on siis mingi petukaup või?“
Terve lapsepõlve kippusin ema sõnul olema ninatark – juba enne, kui esimestest sõnadest esimesed laused moodustusid. Emale tegi see igatahes alati kõvasti nalja, kui ma siis ägedalt midagi seletasin ja talle kohta kätte näidata üritasin. Kuulsin teda tihti täiskasvanute seltskonnas jutustamas lugusid sellest, mida ma olin öelnud ja mille eest siis ikka kuidagiviisi vastu näppe saanud.
Esimene taoline juhtum, mida mäletan, leidis aset juba lasteaia-aegu. Kuna õppisime segarühmades, viibisin tihti nii endast nooremate kui vanemate laste seltsis. Viimased tõidki mulle nuhtluse kaela. Krokodill läheb arsti juurde. Arst kutsub ta kabinetti ja küsib: Tere, kes teie olete? Patsient vastab: Kroko, mille peale arst pärib: Aga kuhu siis dill jäi? Ma ei mõistnud, mis võis minu sõnades (tegelikult minust aasta-paar vanema Laura või Liisi või kelle iganes sõnades) olla sellist, et see kellelegi nalja peaks tegema. Mõned aastad hiljem, kui mõistsin ka pisut lugeda-kirjutada, ei olnud see lugu sugugi ununenud. Samamoodi nagu paljud teised taolised lood ja juhtumid, mis mulle mõistatuseks on jäänud, jäi seegi anekdoot, selle anekdoodi olemata punchline, mind kummitama. Uurimisküsimus: mis teeb anekdoodi naljakaks (ajab naerma)? Uurimisobjekt: krokodilli-anekdoot. Mõtisklesin natuke ja ega kaugemale ma ei jõudnudki, kui et „dill“ ei tähenda eesti keeles mitte kui midagi. Oleks tegu „tilliga“ – siis oleks ju arusaadav! Aga selle anekdoodi autor on selgelt mõelnud d-tähega „dill“. Ja olgugi et inglise keeles tähendab see sama, mida eesti keeles „till“ (roheline peenrataim, kasutatakse toidu maitsestamisel jms otstarbel), ei saa ometi selline labane nali minna peale minu vanematele!
Emal olid vist minu pärast mitmel korral tilgad püksis, kuigi põit oskas ta täiskasvanud inimese kombel minu teada siiski pidada. Isa läks aga alati näost punaseks nagu peet. Vahel tundus mulle isegi, et tema pea muutus suuremaks ja näojooned jäid selle võrra väiksemaks. Silmad pigistati lausa nii kokku, et vahel pressis sealt välja silmavesi, mida isa siis parema käega silmanurgast ära pühkis, läikiv triip taga. Aga kahjuks on see ka enam-vähem kõik, millega siinkohal uhkustada saan. Ei õnnestunud mul näiteks naerutada neid sedavõrd, et isa saaks lahti õllekõhust ja emagi püsiks nooruslikul kombel sale. Aga mida seal enam põdeda, mis tehtud, see tehtud ja möödas.
Mida vanemaks ma sain, seda vähem sattusid lõbusad lood meie vestlusest suurema ringi kõrvu ning seda tõsisemaks ja argumenteeritumaks vaidlused muutusid. Aina tulisemaks ja vihasemaks. Mida vanemaks jäi ema ja mida suuremaks sirgusin ma ise, seda enam jonnis ta mulle vastu ning aina rohkem tundsin tüdimust, mida tekitasid minus argised vaidlused. Ladusin faktid lauale ja seejärel vaikisin, lasin vastaspoolel tõsiasja seedida ja vajaduse korral kontrollidagi. Ja kui viimaks kuulsin laua teiselt poolt või kõrvaltoast vaikselt kostvat „sul oli õigus“, siis selle asemel, et tunda rõõmu terve lapsepõlve ihatud pealejäämise üle, käis kõhust läbi jahe jutt ning rinnus jäi kuidagi õõnsamaks kui muidu. Kui ihaldusväärne oli siis iha võidu järele, kuis ihkan kandvat iha. Kuid kas pole see iha muu kui viha, mis sünnib allajäämisest ja tuimastab kaotusvalu?
„Sellega saab siis ajas rännata?“
„Põhimõtteliselt küll.“
„Mis mõttes?“
„Kas sa tead, kus asub Siber?“
„Kunagi oli see Eestis, aga praegu on Venemaal.“
Ta proovis mulle siis selgitada, kuidas Siber on alati samas kohas olnud ja et sõda ja sõda ja rahu ja leping ja keiser ja imperatoorium ja liit ja kogutud nõud ja meri ja maa ja et see kõik oli enne, kui mina sündisin, ja et mul ei ole vaja selle pärast muretseda. Tuleb välja, et Eesti ei ole Siberis ja Venemaa ei ole Eestis. Aga mina ei pea sellepärast muretsema. See veel puudus, et mina enne oma sündi toimunu eest vastutama oleksin pidanud.
„Aga mis selle Siberiga siis on?“ Ma olin jalutuskäigust juba väsinud ja astusin mingist roidumusest tulenevast trotsist nimelt nii, et minu sammud ema omadega mitte mingil juhul kokku ei langeks. See oli raske töö, hoopis raskem, kui olin arvanud, sest kui minu samm kostis ühe kõlksuna vastu kõva tänavakivi, siis ema kontsaga saapad tegid ühe sammu kohta kaks klõpsu: kand ja varvas. Mul ei õnnestunud kõlksude arvu üle trumbata, aga lõbus oli sellegipoolest – noh, lõbusam vähemalt kui seal metsatukas, kus me käisime emaga kive vaatamas ja ta mulle igasuguseid nimesid ette luges, seal ei tohtinud üldse joosta ja pidi päris tasa rääkima.
„Siberis, õigemini taigas, on maapind kohati nii külm, et see ei sula isegi suvel ära.“ Kui ta oleks kooligeograafiast mäletanud sõna igikelts, siis oleks ta seda siin kindlasti kasutanud. Aga kuna kaardilugemises olin temast ees juba neljandaks ja riikide tundmises kaheksandaks klassiks, siis maateadlaseks teda päris nimetada ei saa.
„Kuidas lapsed suvel siis paljajalu käivad?“ Ema väited muutusid järjest jaburamaks, nagu ütleks ta välja kõik, mille sülg suhu toob. Ise õpetab koolis lapsi, aga mulle räägib igasugu jama.
„Pealtpoolt sulab ikka ära, kasvab murugi. Aga sügavamal on ikka külm, nagu ei olekski suvi. Noh, umbes nii sügaval, et kui kaevata selline auk ja isa sinna seisma panna, siis ulatub ainult juuksetutt välja. Vot sellise augu põhjas on juba nii külm, et kühvel läheb keskelt pooleks, kui südasuvel auku kaevata püüad.“ Tuleb mainida, et minu isa ei ole väga pikk mees.
„Ja isegi kui on jahe, siis need lapsed seal mõtlevad, et on küll jahe see maapind, varbad külmetavad, aga siin on ju mammutid ja dinosaurused peidus, seal sügaval. On küll külmavõitu, aga natuke ikka lahe ka.“ Oleksin ma selleks hetkeks veidi vanem olnud, oleksin osanud oma tülpimust alla suruda, oma pahameelt ema peale mitte välja valada, kõnelenud inglise keelt, oleksin öelnud cool. Et nagu lahe ja jahe. Ema oleks ehk itsitanud ja lugu oleks jäänud meie vahele seniks, kuni see tal seltskonnas viibides meelde oleks tulnud ning aeg olnuks küps uhkeldada sõnaseadjast lapse tähelepanekutega.
Aga ma ei saanud ema loost aru. Mõistmatu jutt ja pikk kodutee olid mind ära kurnanud. Selle asemel et vältida oma sammude ühtimist ema omadega ja luua mõõdukat polürütmi, trampisin nüüd astudes saapakannaga nii kõvasti vastu külma asfalti, et ema sammude hääl täielikult summutada. Minu teele sattusid järsku aga tuttavad lombid, mis olid üleöö jääkihiga kattunud. Seejärel möödus kodutee klirina saatel.
Ema sai minu trampimisest aga oma loba jaoks indu ainult juurde ja jätkas: „Siberis on muld nagu suvised maasikad, mis on külmkappi pandud ja siis kivikõvaks külmunud. Ja kui need maasikad üles sulatada, tunned suve maitset.“
„Ei, ema, nii küll ei ole.“ Kuigi olin laps, siis nii rumalaks ei saanud ema mind ju ometi pidada, et mind midagi sellist uskuma panna. „Maasikad ei ole ju mullast ja muld ei ole maasikatest. Ja üldsegi, kuidas Siber selle kõigega seotud on?“
Koju jõudes võttis ema sügavkülmast möödunudsuvised maasikad sulama. Proovisin ampsu võtta, aga maasikas oli liiga kõva, olgugi et pealt juba pehme ja soe. „Siberi muld,“ lausus ema.
„Mis mõttes?“
„Siberis oli tõeline suvi, selline nagu meie suved, nii et kaeva maa sisse kasvõi kahe isa suurune auk, väga ammu. Nii ammu, et siis elasid veel mamma ja… mammutid.“
Ma teen külmkapiukse lahti ja võtan sealt karbi justkui Siberi mulda: sulatatud, külmutatud, sulatatud, külmutatud – ja sulatan ta üles. Ma võtan ampsu ja kuigi pealt on soe, nii soe, et käi või paljajalu, siis seest on ikka külm. Lasen veidi veel sulada. Löön hambad sisse, ootan magusat oma keelel ja jahedust kurgus – mulle saab osaks aga brain freeze ja tunne, nagu jääksin oma esihammastest kohe ilma. Hambavahe, mille kokkukasvamist ootasin terve lapse- ja teismepõlve ja millele ema põnevusega kaasa elas, on nüüd vist kolmekordistunud. Hetkeks kirun ennast, lasen välja hääletu „aaaaaa!“ ja lehvitan kätega avatud suu ees, justkui oleksin hauganud midagi kuuma, mitte külma. Siin ma nüüd olen, külm maasikas nagu kuum kartul suus – see on minu süü, pean sellega ise toime tulema.
Ma lükkan karbi ema poole, aga ta vaatab mulle oma viimasel ajal kuidagi eriti külmal ja kivistunud pilgul otsa ega tee maasikaid märkamagi. Pistan siis ühe marja endale veel suhu ja valmistun lahkuma. Teise torkan kivi ette mulda, tulpide vahele. Ema istub mu kõrval ja me sööme vaikides maasikaid, külm maasikas nagu kuum kartul suus.
„Ajamasin“ pälvis novellikonkursil Värske Novell eripreemia.
Katarina Kuningas (19): “mõtlen veel”
