Alice Zeniter
„Kes neid jõuaks lahuta“
Loomingu Raamatukogu, nr 19–21, 2024
Tõlkinud Maria Esko
Keskkooliaegne rõõm, see on intensiivne ja kõikvõimas õnnetunne. Näha poeesiat justkui kõikjal, ka kõige tühisemates asjades. Alice Zeniteri romaan „Kes neid jõuaks lahuta“, mille lehekülgedel voolab radikaalselt elujaatav headus, räägib üleskasvamisest ja üha äärmuslikumaks muutuva maailmaga silmitsi seismisest. Autorinimeline minategelane ja tema lapsepõlvest saati lahutamatu sõber Mad abielluvad – mitte tahtest, vaid vajadusest. Ülevaade pulmapäevast vaheldub lugudega lapsepõlvest kuni fiktiivabielueelse õhtuni, taustaks Suur Rassismilugu, mis tegelastel alati silma peal hoiab. Mad, malilane, vajab Prantsuse kodakondsust, et jätkata elu aina parempoolsemaks muutuval Prantsusmaal. Tema viimane lootus on siduda end seaduse silmis verega prantslase külge; Alice omakorda harutab lahti suhet oma Alžeeria juurtega ja tahab teha midagi reaalsemat, kui kleepida plakateid ja käia meeleavaldustel. Zeniteri noorte avangardistide askeldamist saadavad aina süvenevad poliitilised pinged, mis on nüüdseks hullemaski seisundis, ja nii ei ole teos neljateistkümne aastaga aktuaalsust kaotanud.
Energiline ja soe keelekasutus, arusaamatult vahelduv mina- ja sinavorm, nagu miski, mida ma-sa iseendale kirjutaks (pudelipost tulevasele endale, kunagisele endale?), tõmbavad sügavale Alice’i maailma: nägema kõiges poeesiat, jooma garaažipõrandal Issiemme kapist näpatud õlut, karjuma tänaval lööklauseid ja mõttes selle tegevuse seksikuse üle juurdlema. (À propos, aktivism on küll seksikas.) Loo keskmes on nooruslik ja pidurdamatu maailmaparandamissoov. Tahaks kõik maailma probleemid lahendada ja kõigist pahadest skinhead’idest jagu saada, sest ma olen ju nii armas ja nii tark. See maailmaparandajalikkus ja püüdlik vastupanuvõitlus on hädavajalik – mõõdukate soovidega süsteemimuutusteni ei jõua. Eesti introvertse ja tagasihoidliku ühiskonna kontekst paneb romaani mõjuma jõulisemaltki, kui ta ehk prantslastele tundus – meil siin on ju alateadlik arusaam, et kannatus on auasi, sellele vastu hakata pole väärikas.
Tunnen, et aina apaatsemaks ja küünilisemaks muutuvaid noori sööb seest lootusetus, mille kaitsekilp on pohhuism või meeleheitlik pööre paremäärmusluse poole. Alice’il ja tema sõprade tuumikul pole see sära kustunud, nende jutus moonduvad poliitilised probleemid justkui suurte kihvadega ülepaisutatud karaktereiks, kellega nad vilkalt Suurde Võitlusesse asuvad. Kõige konkreetsem näide selle kohta on immigratsiooniseadust kehastav kujuteldav perekonnaseisuametnik, kellele Alice ja Mad projitseerivad kogu kurja, mida nad kardavad abielueelsel armujuurdlusel kohata. Antropomorfsus pisendab suure hoomamatu seadustiku üheks punasilmseks psühhopaatiliseks tüübiks, kellega saab silmast silma kakelda. See on ühelt poolt armas ja edukas viis mitte langeda apaatsusesse, kuid teisalt moonutab probleemide tõsidust ja tõsiseltvõetavust.
Alice’i ja Madi suhe kosutab hinge. On vähe teoseid, kus mees ja naine, kelle sõprus on loo tuum, ei lõpeta kaasadena. Heteronormatiivses ühiskonnas on harjumus oletada, et sedalaadi sõprustel on vältimatult romantiline alatoon. Alice’i ja Madi kulg läbi lapsepõlve nääklemise ja teismeea kuraasitamise on loomulik ja südantsoojendav; autor armastab oma tegelasi läbi ja lõhki, nagu ka tegelased üksteist. Nende suhtlusest õhkub armastust ja hoolt, mis ületab romantilisuse ja piirdub platoonilise hingesugulusega. Lapsepõlve parimate sõpradega ongi üldiselt nii: nad hõljuvad kuskil sõbra ja lihase pereliikme piiril. Keegi, kellele võin alati loota. Keegi, kes on väljaspool seda performatiivsust, mida maailmaga suheldes alati rakendada tahan.
Lugu on kirjutatud ootamatul kombel autofiktsioonina – ei saa öelda, et raamatu-Alice otseselt erineks kirjanik-Alice’ist, aga teose tegevus on siiski fiktiivne. Alles raamatu lõpus sain aru, et tegemist pole päriselt sündinud loo ümberjutustusega. See on „tegelikel faktidel põhinev fiktsioon“, mis ähmastab žanritevahelisi piire.[1] Zeniter ise on öelnud, et autofiktsioon oli nullindate prantsuse kirjanduses küll moes, aga valdavalt (eriti meesautorite puhul) enda lahedamaks kirjutamise vahendina, et saaks rääkida naiste sebimisest ja Pariisi baaridest.[2] Sellele tendentsile teadlikult vastandudes kasutab Zeniter võitlevat fiktiivset mina, kes seisab silmitsi aktuaalsete poliitprobleemidega. Ta kasutab autofiktsiooni, et väljendada kaasahaaravalt haavatavas isiklikus vormis ühiskonna seisundit. Zeniter ei suhtu poliitilistesse teemadesse politoloogliku külmusega. Need kõlavad noore inimese reaalse häälega, kelle elu, nagu meie kõigi oma, see otseselt mõjutab.
Teose eestikeelne pealkiri „Kes neid jõuaks lahuta“, arusaadav viide Eesti mullale ja südamele, on originaalis „Jusque dans nos bras“ – Prantsusmaa hümnist pärit rida, mis räägib vastuhakust vaenlastele, kes tulevad otse meile sülle, kägistama meie poegi ja meie kaaslasi. Rahvuslikku sümboolikat patriotismi katte all ära kasutav paremäärmuslus on kõikne. Tõlkija Maria Esko viide ärkamisaegseile tekstele, mida kuritarvitavad ka siinsed paremäärmuslased, on aga tabav. Zeniterile omast jõulist keelt, prantsuse noorte slängi ja franglais’d eestindab ta nii, et see ei kaota kirevust ega muutu ka totraks. Ka kohatine keelekasutuse topakus ainult rõhutab teismeliste stiilipüüdlust. (Kuigi mis püüdlust? Nemad määravadki, mis on stiilne (pesusamet, vinüülid, Ida-Euroopa, iserullitud suitsud, Kerouac, biseksuaalsus, iganenud sõnad…) ja mis ei ole stiilne (mantli kandmine ja etnotsentrism).) Loo keelekasutus plahvatab emotsioonidest ka tõlkes. Vahel kaob üles köetud tundlemise käigus tegelase jutu point peagu ära, aga säilib emotsioonipahvak, nagu ka päriselus sõbra tundeküllast ränti kuulates.
Mulle mõjus hästi tõuge elujaatamise suunas, mida „Kes meid jõuaks lahuta“ annab. Immigratsiooniseaduste teema on ju iseenesest masendav, eriti arvestades, et praegune olukord on hullemgi ja ka ärevus paremäärmusluse tõusu suhtes on praegu kõikjal maailmas igati aktuaalne. Romaanist kumab aga lootusrikkust ja positiivsust, mida ei saa ignoreerida. Noorusega kaasneb küll äng, aga ka heas mõttes naiivne energilisus, millest tuleb kinni hoida, kasutada seda ära, et luua ja korraldada. Elagu headus! Zeniteri peaks lugema, kui tabab lootusetu itk päästmatu maailma tõttu.
Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil peapreemia.
[1] Dominique Viart. „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“ – Vikerkaar, nr 7–8, 2007.
[2] Maria Esko. „Saateks“ – „Kes neid jõuaks lahuta“, lk 131.
Erin Ruudi (18), loe intervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit.
