2024. aasta jaanuaris, keset traditsioonilist Eesti talve tulid kuusteist noort kirjanikku Eestist, Lätist ja Leedust üheks nädalaks kokku Circa Seven Celsiuse esimesse talvekooli, et tutvuda siinse kultuurimaastikuga, jagada oma loomingut kohaliku publikuga, vahetada kogemusi ning veeta innustavat aega looduses. Barlovas toimunud kirjandusürituse puhuks valmisid läti ja leedu autorite tekstidest tõlked eesti keelde ning talvekooli vältel pidasid mõned Eesti osalejad päevikut, et midagi ühisest Balti hingamisest jõuaks ka paberile.[1]
Täname Ilze Tālbergat toe ja abi eest läti tõlgetega.
Orestas Razumas
…………….leedu keelest Lauris Grins
Kaebus Prometheusile kotkalt, kellele ei maitse maks
Saan aru: proovisid tuletikku varastada, karistuseks pead igavesti kannatama. Silm silma vastu. Kõik on OK. Loogiline. Aga mida mina tegin?
Ma pole harakas, et varastaksin väärtasju. Ma pole kägu, et murraksin majja sisse. Tõsi, pärast vanaaastaõhtut kaotasin võtmed ära, pidin oma pessa sisse murdma. Aga see pole kuritegu. Loodetavasti. Ma olen terve elu ainult ühele kaarikule lärtsu lasknud. Ühele! Olgu, kahele. Kolmele. Ei, kolmele mitte, see polnud kaarik. Aga nüüd ei ole mul enam aega ega energiat, et kolmandale lasta, isegi kui tahaksin!
Vahel kükitan turul, kõik sosistavad: „Oi, vaene Prometheus, küll tal on halvasti…“ Minu kohta ei ühtegi sõna! Patustas teisejärguline pooljumal – vabandust, aga tõelise jumalaga Zeus nii ei käituks – ja kes kannatab?! Mina!
Ägestusin. Vabandust. Sa pole teisejärguline. Isegi imelik vaadata, et pärast kolme tuhandet aastat samba küljes on sul nii vapustav figuur. Vahet pole kui palju ma tõsteid teen, läbi sulgede trimmis kõhtu ei paista.
Sa ei tee midagi? Sa oled niisama selline? Nokiksin raevust su maksa sodiks!
Aga kas sa oled kunagi proovinud maksa ära süüa? Toorest maksa. Mitte süüa – ära süüa. Ei? Ilmselt sa pole ka proovinud seda iga päev terve igaviku teha. Sappi oled mekkinud? Harilik inimene toodab päevas liiter sappi, aga kui palju jumal toodab?! Pooljumal. Hah. Pooljumal.
Ah, et titaan?
Pooljumal.
Äratus igal hommikul kell kuus. Mis otsast sinu kuritegu on seotud minu ärkamisega? Püha Zeus! Ma pole öökull, ma pole lõoke, ma olen normaalne kotkas – lähen hilja magama ja ärkan hilja. Aga ei! Kui ühe korra sisse magasin, ei avane nokk isegi ütlemaks, millega kotkaks muutunud Zeus hakkama oli saanud…
Aga olgu. Lepime ühes asjas kokku. Ma ei tea, millega sind toidetakse siin, aga… mees, palun, ära joo enam mõdu. Maks on filter. Palju ma saan lupja närida? Jõuan koju tagasi, naine lööb tiivaga vastu pead: sina jälle purjus… Aga kallis, mind karistasid jumalad… Ja seekord ma ei valeta!
Oot, mida?! Siin on neerud? Sa tahad öelda, et ma söön iga päev neerusid?!
Oi Zeus…
Miks ma ütlen alati „Zeus“, kui on nii palju jumalaid? Aphrodite… Poseidon… Buddha… Kas sa tead, kui palju religioone on leiutatud pärast sinu kuritegu? Paku, mitu neist korraldab ornitoloogilist autodafeed ühe liigi esindaja vastu? Omavahel öeldes pole meie religioon eriti hea – me ei tähista isegi jõule.
Ja kuidas ta õieti sul iga päev tagasi kasvab? Kas sa tunned midagi? Kas ta kasvab aeglaselt või äkiliselt? Nagu küüned või nagu maksud? Nali, linnud ei maksa makse. Mõned maksavad. Unusta see ära…
Proovi teinekord aeglaselt tagasi kasvatada, äkki on nii maitsvam? Või siis just äkiliselt – värskena on pehmem. Tasub eksperimenteerida, kui me siin veel paar igavikku oleme.
Suud sul kinni ei õmmeldud, suudad rääkida küll. Ei taha? Saan aru, kurb on. Pole hullu, inimesed räägivad sinust muinasjutte, et oled vankumatu julguse sümbol. Ei ole? Minu arust ka rumal jutt. Pooljumal proovib (edutult) tuletikku varastada ja laksti – kangelane. Võib-olla on inimeste jaoks loomulik kummardada sellist nõrgukest pooljumalat… Minu pooljumalat.
Oeh.
Kasvas juba tagasi? Pööra pilk ära.
Emija Grigorjeva
…………….läti keelest Helena Schilf
*
kohe saab päike otsa
veel enne kui ranna rohelus jõuab minusse imbuda
sellele alluda: rebida lahti käed
justkui kukkuda või lennata
lapsepõlve hommikusse
jumalaema pildike kleebitud
nätsuga kapi külge
pelargoonid murenenud savipottides
rasked nagu igavene ja kauge lähedus
on asju mida tõsta saab vaid embusega
rüüpan piima alumiiniumkausist
selle äär kui jäik huul
mehel keda armastada pole võimalik
kuid keda suudelda tuleb siiski sest
kohe saab päike otsa
päike on veel suur ümmargune
kuivatab okstes haavalehti
nagu imikuriideid
minu kätel
kahel vahukulbil
sillerdab
sinu pikk pikk vari
Māra Ulme
…………….läti keelest Anni Leena Kolk
*
on raske ärkvel püsida
täiesti
siin ja
täiesti praegu
tahan ära voolata
ujuda natuke edasi
ja tunda end
kuidagi
teisiti
noh
üldsegi tunda end nagu
tuhk;
nööp;
klaas;
päike;
lilleline kleit.
kui ma kustutan kõik mida võiks valesti mõista
hakkab mul igav
ma tahan öelda
öö tigude buss
ja
sinakasroheline lendav auto lillade jänesekõrvadega
särav must auto suurte ümmarguste tuledega
ja jänesekõrvadega
ma tahan öelda
pung avaneb ja koorub kirgas õis
puruneb muna ja sellest voolab välja
väikestest valgetest õitest jõeke
kukub puu, prantsatab maha
nagu pärast tormi
selle tüvest lendavad välja liblikad
neid maandub just sinu peale
sa armastad mind ka
Lauris Bērziņš
…………….läti keelest Anni Leena Kolk
Kas kostitad? (katkend)
Aasta tagasi ilmus välja kojamees. Mees püsib vaevu jalul ja ma isegi ei tea, kas keegi on ta kutsunud või töötab ta jootraha eest, aga siin ta on. Kusjuures ei tea, kuidas see juhtub, aga me näeme teineteist alati samal hetkel. Minu sigaretti märgates jätkab ta viivuks oma nurgakese pühkimist, siis ohkab liialdatult ja hakkab lähemale tulema.
– Tere, – üritan viisakas olla, kuigi eriti ei tahaks.
– Tere! Noormees, kostita palun? – palub ta alandlikult ja ma kostitangi alati, oma vastumeelsust välja näitamata.
Juba mõnda aega mõtlen mahajätmise peale, aga mõttest kaugemale ei jõua. Sigaretid maksavad mul kuus vähemalt viiskümmend eurot. Iga tööpäeva hommikul annan ühe kojamehele, mis teeb kuus kokku peaaegu kakskümmend kaks sigaretti ehk tsipa rohkem kui üks pakk. Aastas on see plokk ehk peaaegu seesama viiskümmend eurot; natuke vähem, kui ma päevas teenin. Niisiis ühe päeva aastas pühendan selle suitsunillija harjumuse ülalpidamisele. Kui jääksin siia elama kolmekümneks aastaks, siis on see vastavalt juba ühe kuu töö. Selle tuhande euro eest võiksin ma saada ka hea trummikomplekti, mida paar korda mängiksin, et proovida mingit lapsepõlveunistust täide viia. Pärast seda peaksin korteris mõne varjatuma nurga otsima, et külalised lõpetaksid tüütute küsimuste küsimise. Ometi ei saa ma kojamehele ära öelda.
– Tere! – seekord kõnetab ta mind esimesena, selja tagant ligi hiilides, nii et ma võpatan.
– Tere, – vastan natuke põlglikult ja viin läbi meie viisakusrituaali.
– Palav, kas pole? – ta puhub välja mu sigareti suitsu ja vaatab haledate silmadega ringi. Kuigi ma ühe just andsin, hakkan suitsupakki automaatselt jälle välja võtma, kuid ta jõuab enne küsida: – Kas saate klaasi vett tuua?
Ma ei tea, kui südametu peaksin olema, et keelduda, sestap sisestan välisukse koodi ja lähen korterisse kraanist vett laskma, ent lõpuks võtan külmkapist gaseeritud vee pudeli. Nii saan temast kiiremini lahti.
– Aitäh, noormees! – Ta võtab selle aupaklikult vastu, aga ma olen ikka veel natuke pahane. Olen üldse rohkem vihastama hakanud.
Asi algas sellega, et terapeut soovitas viha suunata pigem teiste, mitte iseenda vastu. Nagu kõigil, on mul tavaline ärevus ja mõned emotsionaalsed traumad, mis mind eriti ei mõjuta, kui välja arvata paar stressirohket õhtut ja kroonilised valud rinnus. Aga terapeut ei õpetanud mulle, kuhu seda viha suunata, ja nüüd muutun ma teistele üha ebameeldivamaks inimeseks. Pärast mõnda kuud teraapiasessioone lõpetasin seal käimise ära.
– Mis teie nimi on? – küsib ta ujedalt. Kuigi oleme mõlemad kohmetud ja ma ei taha suruda tema karedaid määrdunud käsi, teen seda lõpuks siiski ja me tutvume ametlikult. – Arvīds, – ütleb ta naeratades ja ma lahkun. Kodus küürin käed hoolega puhtaks ja hakkan rohkem kraanivett jooma. Külmkapis vabanenud ruumi ma ka ära ei täida.
Küllap minu näilise jõukuse tõttu hakkab Arvīds minuga veidi sagedamini rääkima. Kui maailmas toimub midagi suurejoonelist, mainib ta Nõukogude Liitu või nooruspäevi, aga tuleb tunnistada, et sellesse monoloogi ma üleliia ei süvene.
Paar kuud hiljem läheb ilm jahedaks ja ühel hommikul palub ta minult midagi sooja. Rütmist välja löödud, keedan kruusi puuviljateed, mis mulle endale sugugi ei maitse, viin talle ära ja jään kohmetult ootama.
– Millega te tegelete? – Arvīds puhub teele peale ja üritab vaikust täita.
– Ma olen andmeanalüütik, – vastan kuivalt, kõigepealt märkamatult ringi piiludes ja lootes, et naabrid meid akendest ei jälgi.
– Oo, vaat kus! Siis teenite alles hästi! – ütleb ta, aga ma ei vasta, ainult muigan omaette.
Järgnevate kuude jooksul jätkab ta küll tee, küll sigarettide lunimist ja ma ei suuda endiselt keelduda. Kui mul poleks tarvis kindlaks kellaajaks tööle minna, siis läheksin välja teisel ajal, aga nii ma ei saa. See-eest on halva maitsega puuviljatee otsas ja ma tunnen natuke kergendust, et kodus on veidi vähem träni.
Ükskord võtab ta teetassi midagi ütlemata endaga kaasa ja mul on häbi vastu hakata. Muidugi, ma olen pahane, aga tassile trükitud ettevõtte logo on mulle juba kaua ebameeldiv olnud ja paari päeva pärast on see juba meelest läinud.
Lund hakkab sadama, miski võtab minu üle võimust ja ühel hommikul otsustan Arvīdsile ise kulunud pleedi pakkuda. Näen pleedi sageli tema õlgadel ja see tekitab minus natuke ebamugavust – kas tal siis soojemaid riideid ei ole? Samal ajal on minu kapis särke, mida ma pole kolm aastat välja võtnud; mõnel vabal päeval viskan need lõpuks välja.
Patricija Gudeikaite
…………….leedu keelest Lauris Grins
Anna O. –
ajab pea kuklasse
pärast kahekordset morfiinidoosi
hakkab keha kangestuma
Anna O. –
tundes Breueri hingamist
heidab aeglaselt põrandale
ta tahaks talle öelda
et nägi üksi olles madusid
ta tahaks näidata
kehale uuristatud
tootemeid
ta tahaks talle öelda
et ta on gorgo Medusa
Anna O. –
näitab rünnaku jälgi
suus raua maitse
Anna O. –
näeb iseennast
tema hõljuv keha
nagu putuka nõel
(Breuer köhib)
Anna O. –
avab higised peopesad
ta teab hästi
teda jälgib seitse deemonit
Tomas Petrulis
…………….leedu keelest Lauris Grins
Talv
Taevast sadas hoorasid. Nad keerlesid õhus, langesid majadele, kõnniteedele, autodele ja inimestele. Külmad hoorad, külmemast külmemad, nõnda külmad, et peaaegu võimatud, katsid tänavad, moodustades tiheda valge massi. Nad olid väikesed hoorad, nõnda väikesed, et peaaegu võimatud, kuid nende massis oli jõudu. Nende mass ei lasknud möödujatel mööduda, möödujatel, kelle ainus eesmärk, elus lõplik, nende ühise elu eesmärk, oli mööduda, mööduda ja kõik. Mööduda ja rohkem mitte muretseda selle pärast, millest mööduti. Neile läks korda vaid möödumine ise, seepärast nad olidki möödujad, aina möödujad ja ei midagi muud. Kuid möödujad olla ei lasknud neil sel tuulisel ja külmal pärastlõunal väikesed, külmad ja kleepuvad hoorad, kes sadasid hallidest pilvedest, neist hooralaevadest. Nad langesid ja moodustasid valge, raskesti läbitava massi, hoorade massi. Hoorad olid samuti vaid hoorad ja ei midagi muud. Nende ainus eesmärk, neile endile tundmatu eesmärk, oli vaid langeda, ohjeldamatult langeda, langeda ja langeda, ja kleepuda massiks, et takistada, enesele teadmata, möödujate möödumist, et mitte lasta neil olla möödujad. Aga kas möödujad ise teadsid, et nende eesmärk oli mööduda, nende ainus pärastlõunane eesmärk, mille suunas neid liigutas möödumise moraalne jõud? Möödumise moraalne jõud, mis käskis neid mitte seiskuda, mitte lasta hooradel neid ahvatleda, mitte katkestada liikumist, mitte vajuda massi – hooradesse, hooradesse mitte langeda. Möödumise moraalne jõud, isegi teadmata, et on moraalne, kujundas nende moraalsust, nende möödujate moraalsust ja sallimatust hoorade vastu. Sallimatust, kuna hoorad olid nende silmis ilusad, ja nemad ise, enese salaja, tahtsid langeda koos nendega, langeda ja langeda, iseenese salaja, nende teadvuse, kõigile ühise eest salaja, tahtsid olla vaid hoorad. Puhtad ja eredad, külmad ja liibuvad, tuulise pärastlõuna hoorad, keda tallati ja määriti, kelle puhtust sõtkusid salaja hoorasid kadestavate möödujate tallad, rasketes talvesaabastes tallad.
Deividas Preišegalavičius
…………….leedu keelest Lauris Grins
Baabeli t
Sipelgatel on kiire, sest nad peavad sipelgapesa Kaunase rajoonis õigeks ajaks valmis saama. Läheneb lõunapaus ja seepärast saavad nad endale hetkeks muud lubada – seisatamist, lakoonilist suhtlust möödaminnes.
Esimene sipelgas: こんにちは.[2]
Teine sipelgas: Hello.
Kolmas sipelgas: Здравейте. [3]
Neljas sipelgas: Olá.[4]
Viies sipelgas: Svēkė gīvė.[5]
Paus. Mööda teed kõnnib sipelgas-fantoom. Ta veab enda järel musta nahast kohvrit.
Baabeli to
Esimene sipelgas: こんにちは.[6]
Teine sipelgas: Hello.
Kolmas sipelgas: Здравейте.[7]
Neljas sipelgas: Olá.[8]
Viies sipelgas: Svēkė gīvė.[9]
Lõpp
Kummardavad tegelased:
Esimene sipelgas
Teine sipelgas
Kolmas sipelgas
Neljas sipelgas
Viies sipelgas
Sipelgas-fantoom
Teised
Evelīna Andžāne
…………….läti keelest Emma Aleksandra Jaanson
ma ei leia kunagi ultrahelipildilt last
ma ei leia kunagi ultrahelipildilt last
see on tõsi, ma püüdsin
et ära tunda oma venda üritasin hoomata ka enda piirjooni
palusin oma emmel üles otsida minu lapsepõlve pildialbum, kus ajajoone moodustavad minu värvilised kehad, mis lebavad läbipaistvates taskutes
uurisin oma veel ihust valla pääsemata silmi (ripsmete asemel olid uneliiva terad), armsaid grimasse, rindu, mida veel polnud. või juba olid?
ma austan keha määramatust, kuid sel hetkel soovisin üle kõige
paitada pilguga pehmeid armastusväärseid nahavolte
minu mina oli hinnaline,
minu mina oli imetletud,
minu mind hoiti ja hellitati
(justkui võiksin kohe muutuda millekski ohjeldamatuks)
minu mina lödi tortilla-ketas pihkude vahel
kui lendav taldrik, mis valmis lõhestama lapsepõlve puhast palet
minu mina pöördub ning suundub tagasi tumeda basseini poole,
kus kõigest jõust veepritsmetega kõdi teha,
selle seina noolimas geel ja kaamera
minu mina ilmus esmakordselt monitori ekraanile! (virutasin sellele siis esmakordselt terve jalaga silma!)
minu emme tõmbus kägarasse, nuttis, oli õnnelik
vaata, ninanöps ja silmad. neid näitasid sa meile esimestena. näed?
justkui erinevad kuufaasid ilmuvad
põsed, mis paisudes ja pragunedes kergest vinest eenduvad
ma ei saanud millestki aru ning valasin viha veebi, otsisin teisi ultrahelipilte
valdavalt viskas ette hälbeid, traumasid või kaksikuid. ka silmanähtavalt lastega sarnaseid kujutisi.
pilte lõputult venitatud otsmikusagaratest, neid oli kõige rohkem. mul on tekkinud harjumus neid pikalt vaadata, neist rohkem teada saamata – nagu kibuvitsamarjugi
miks ma ei näe oma valget rusikat, kui mulle öeldakse – näe, sinu rusikas! ja pöial suus.
minu lapsepõlve pildialbumis polnud ka rusikaid. selles olid hoopis minu kehad takerdunud lõbusatesse kogemustesse, mida ma endale ei valinud. sinised rõngad olid ligedad kausid, sügavikud, neist lahti lastes ei osanud ma ujuda.
minu mind hoiti turvalises mustas pimeduses,
minu mina sooviti käega katsuda monotüki haripunktis
nad said sooja energialaengu, millimallika, päevade valus välja oksendatud roosa tee,
hoides potist kinni nagu kaelavõrust – mina
lupsti põrandale emme mul ütles
sinuga läks lihtsalt, nii võiks lausa kolm korda järjest
ultrahelis loeti sul sõrmed ja varbad üle, ja öeldi: „kümme, kõik korras.“
aga ma soovin ikka näha last
pildil, kus ujun eraldiseisvate vedelikumullidena
minu mina koondub kollakasrohelisse neoon-
atraktsiooni kaubanduskeskuse parklas, õhulossi, delfiinilainesse, haikala lainesse, mille issiga meres leiutasime
ja oli hirmus, ja oli hea
mis juhtus hella väega ja miks me sellest ei räägi?
minu mina ohkab ning koondub eredasse kummist rusikasse
väike naine magab vajalikku lõunauinakut
ma kaotan kujutlusvõime
minu kõhus ulbib populaarne õhtusöök
Līva Marta Roze
…………….läti keelest Juula Miia Hermanis
*
üle pika aja koristasin täna tuba
imesin ära vanad ämblikuvõrgud ja eksinud kärbsed
klohmisin vaipu ja kloppisin patju
vahetasin voodipesu ja mõne ilueseme asukohta
seejärel põletasin šokolaadipaberid
põletasin vaasides ammu närbunud õied
põletasin fotod ja postkaardid
täis armastuse palgeid armastuse tõotusi
täis inimesi keda olen armastanud
kuid kellega enam ei suhtle
põletasin jahedast libedast kangast musta öösärgi
mille ema soetas kui mind ootas
mida kandis seni kuni kandis mind
mida kandis seni kuni üles kasvasin
ja siis andis mulle
põletasin öösärgi koos mälestustega kuumast kätepaarist
mis selle mul sageli seljast kooris
kõik on kaduv
ja pole ka
sooviksin et kõik need inimesed kellega enam ei suhtle
ja kellega ükspäev enam ei suhtle
teaksid
et olen neid armastanud
et need pole olnud üksnes tühjad sõnad
mida lausutakse juhuslikult
metsaservas ootavad kaks ronka minu raibet
ent ma elan edasi ka siis
kui keegi mind enam meeles ei pea
ja pissin tulisele tuhale
et kustutada leek
ja lähen koju
mida see ka ei tähendaks
Dominykas Matulionis
…………….leedu keelest Lauris Grins
Senukas
Ühel hommikul kadus tema lõhnameel. Ilma mingi tõsise põhjuseta. Pensionär ei mõelnud selle üle pikalt, rehmas vaid käega ja lülitas televiisori sisse. Olemata oma tööd kunagi mõtestanud, unustas ta, mida ta kogu elu teinud oli. Oli jäänud vaid üks täitmata unistus – justkui muusikaga seotud – ning petlik tunne, et ta mõistab lõpuks, missugune inimene ta on. Kuivõrd mõttetuse loor tegi tasapisi mälu nõrgaks, elas ta oma hobides: aknast välja vaatamine, inimeste vaatamine ja televiisori vaatamine.
Tähelepanelik, rahulik ja tagasihoidlik. Ühel hommikul kirjutas vanamees need sõnad otsekui eeskirjana seinale, et ta ei unustaks, missugune ta on. Naabrid ei sallinud teda, kuna seenior sülitas allahinnatud toidust kurnatud mao tõttu alatasa ja igale poole suuri lärakaid. Üks väike poiss ei teretanud teda enam pärast seda, kui vanamees lõi meelega tema palli lahtisesse kanalisatsiooniauku.
Ainus rõõm oli kajakate toitmine rõdul. Iga päev lendasid nad nagu hiidlumepallid kohale ja toksisid akent, kuni vanamees neile saia viskas. Ehkki kõik sõnad olid tal juba ammu meelest läinud, tahtis ta endiselt juttu ajada (ütleksin isegi, et ta oli väga sotsiaalne) ning vaid kajakatega suheldes hakkas ta ka ise kisama. Tema kisas neile ja nemad kiljusid vastu.
Püüdes veel enam kajakatega ühineda, hakkas ta otsekui tiivalööke tegema, nagu kergitanuks ta võimeldes käsi. Ta käis aina rõdul ja vehkis kätega, kiljus ja tegi tiivalööke. Ise hakkas ta samuti ainult saiast toituma.
Ühel päeval lipsas ta kiilaspeast välja tilluke sulg. Pead sügades ja küünega udusulge riivates taipas ta midagi, kuid unustas selle kohe ja kisendas, ning kui kajakaparv kohale lendas, tegi ta paar tiivalööki ja tõusis korraks õhku. Sestpeale õppis ta lendamist ja püsis iga kord aina kauem õhus. Viimaks rõduäärele roninud, ta hüppas, lehvitas kätega ning, sööstnud tuuleiili, tõusis linna kohale.
Sel talvehommikul märkasid kõik linnaelanikud majade kohal lendavat seeniori. Ajapuuduses linlased ruttasid tööle ja keegi ei öelnud kellelegi midagi, kartes, et teised peaksid neid peast segaseks. Pärast suure ringi tegemist ja äärepealt elektriliinidesse takerdumist maandus vanamees lõpuks rõdule, neelas kogu saiapätsi alla ja jäi sealsamas oma kollasel vedrumadratsil magama.
Kohale sõitnud politseinikud murdsid ukse lahti ja viisid pensionäri minema. Ta topiti keldrisse ja teda piinati ülekuulamisel elektrilöökidega, kuni kõik väikesed sulekesed pealael mustaks läksid.
Riigiametnikud, kes kartsid inimsoo võimaluste piiride laienemist, taastasid surmanuhtluse, ning kui vanamees ei andnud lendamise saladust üles, sest oli selle lihtsalt ära unustanud, mürgitasid nad ta ära ja hingasid pärast tema surma rahulikumalt.
Lote Vilma Vītiņa
…………….läti keelest Helena Schilf
kui ma laman vannis, sa seisad näoga mere poole
I
vannis juuksed
küünalde märjad ja ümarad silmad
aken pihu suurune
õues asfalt
haigla rööpad
kolm ämblikku
koridoris valgus
II
sa seisad näoga mere poole
kuid vesi sind ei huvita
III
märgade juustega viin prügikoti välja
kuu tantsud
roosa voodi
…………….on tühi
linnusöökla
…………….on tühi
oksas kiigub külm
maja on murdunud pooleks
nagu küpsis
Simonas Bernotas
…………….leedu keelest Lauris Grins
Suur hooaja sulgemine
Suletakse deminutiivide ilusalongid – ei hooldata enam küünekesi ja kulmukesi
Suletakse lüüriliste subjektide kirikud – prohvetitel kaob usk endasse
Suletakse eluülikoolid – kirjanikud varastavad üksteiselt kogemusi
Suletakse kinoteatrid – ei pääse me kujutluse ja sümbolite defitsiidist
Suletakse heksameetritehased – ei tule enam konveierilt teoseid
Suletakse sanatooriumid ja ravilad – väsime sõnahaaval ära
Suletakse sonetipangad – värsiseppadel pole enam kuhu investeerida
Suletakse sümbolistide lasteaiad – ei õitse enam kurja õied
Suletakse jõusaalid – hääbub kultuur ja kulturistid
Suletakse üksilduspargid – lüürikud ei toida enam luiki
Suletakse poeetide sepikojad – nii jäävadki värsid sepistamata
Suletakse turuplatsid – lõpeb epiteetide jagamine
Suletakse metafooride pagarikojad – laulikud surevad nälga
Suletakse salmibürood – luuletajad kaotavad töö
Suletakse ditürambide juuksurid – habetuvad bardid
Suletakse muusade klubid – meil jääb inspiratsioonist puudu
Suletakse rütmibaarid – saab otsa boheemlus
Suletakse jaamad ja peatused – luulega puututakse kokku peatumatult
[1] Vt ka: Mia Maria Rohumaa, Kristel Zimmer. „Baltijas Energija* – vaade noorte Balti kirjanike talvekoolile“ ja Lisanna Lajal. „Ajakirjanik on ka kirjanik“ – Müürileht, märts 2024.
[2] Tere (jpn)
[3] Tere (bulg)
[4] Tere (port)
[5] Tere (žemaidi)
[6] Tere (jpn)
[7] Tere (bulg)
[8] Tere (port)
[9] Tere (žemaidi)
Orestas Razumas (23): „Kirjutan nii luulet kui ka humoreske, kriitikat ja uurimistöid. Hetkel olen keskendunud näitekirjandusele ja õpin Vilniuse ülikoolis filosoofiat.“
Emija Grigorjeva (25) on läti kirjanik ja tõlkija, kes on tegelenud eelkõige leedu kirjandusega. Parajasti on tal käsil esikromaan ja 20. sajandi leedu luule antoloogia.
Māra Ulme (29) kasvas üles metsas, aga elab nüüd Riias koos Dzejolise- ehk Luuletuse-nimelise koeraga. Ta asutas koos sõpradega avangardse ajalehe pealkirjaga Ajalehe Pealkiri, mis ilmub kord kuus. Talle meeldib vestelda kosmose, pilvede ja inimestega. Viimasel ajal pakub talle huvi veidrate näidendite ja stsenaariumite kirjutamine.
Lauris Bērziņš (27) töötab endiselt oma esimese raamatu kallal ning üritab samal ajal parandada sõprusi, mida ta kirjutamisega lõhkunud on. Kirjanduses huvitab teda postmodernism, realism, maagiline realism ja avangard. Tema eesmärk on saada kõigepealt Läti ja seejärel kogu maailma kõige kuulsamaks Lauris Bērziņšiks.
Patricija Gudeikaite (26): „Sõber võrdles mu esikkogu „Kontakt“ lugemise kogemust klaustrofoobilises vahakujumuuseumis viibimisega. See kirjeldab hästi mu ilmavaadet: maailm on täis maske, groteski, veidrust, ilu ja imestust.“
Tomas Petrulis (36) on õppinud ajalugu ja religiooniuuringuid ning töötab Leedu rahvusmuuseumis. Tal on ilmunud kaks luulekogu: „Kakofooniline madu“ (2017) ja „Steriilne“ (2020)
Deividas Preišegalavičius (42) on tähelepanu hajutamise meister ja kirjanik, kes on õppinud Frankfurdis ja Kaunases saksa filoloogiat ning uurinud „antropotseeni liikumise“ metodoloogiat. Ta on elu jooksul ainult 20 korda töökohta vahetanud.
Evelīna Andžāne (28) on läti luuletaja ja tõlkija, ajakirja Punctum toimetuse liige ja üks Punctumi kirjandusfestivali korraldajatest, kelle huvid puudutavad keha, seksuaalsust, haigust ja traumat. Tal on valmimas esimene luulekogu.
Līva Marta Roze (25): „Mulle meeldib osta ilusat aluspesu, saata käsitsi kirjutatud kirju ja vaadata üha uuesti ja uuesti sarja „Derry Girls““.
Dominykas Matulionis (26): „Proosa- ja näitekirjanik ning teatridirektor. Põhimõtteliselt istun kogu päeva tooli peal ja joon kohvi. Soov on suitsetamine maha jätta. Mõned soovid muidugi jäävadki soovideks, aga mis seal ikka…“
Lote Vilma Vītiņa (30) armastab aias istuda ja teise ringi poodidest ilusaid asju leida. Tunneb end kõrgetes tornides turvaliselt ja kord nädalas võtab tunniks ajaks käsile oma suhte kirjutamisega. Loodab sel aastal valmis saada oma teise luulekogu.
Simonas Bernotas (30) on Vilniuses elav luuletaja, tõlkija ja kirjastaja. Tal on ilmunud kaks luulekogu: „Reiv“ (2019), mis pälvis Leedu kultuuriministeeriumi parima debüüdi preemia, ja „Muinasjuttude park“ (2023), mis nomineeriti aasta raamatu auhinnale.
Lauris Grins (32): „Tõlgin aeg-ajalt kirjandust ja meeldib mõelda, kust otsast Baltimaad üksteise lähedal on ja olla võiksid.“
Helena Schilf (20): „Olen lätieestlane — sündinud Riias, elanud peamiselt Tallinnas ja hetkel õpin Tartu Ülikoolis õigusteadust. Otsin elust tihti mõistmiserõõmu!“
Anni Leena Kolk (24) on etnoloogiatudeng, kellele meeldivad kummikommid, head raamatud ja vanad koledad majad.
Emma Aleksandra Jaanson (20) on saksa keele tudeng ja läti keele huviline.
Juula Miia Hermanis (21): „meeldivad poisid, kes kasutavad võileivagrilli.“
