50-aastane poliitnõunik Peeter Peni vaatas klaasistunud silmadega oma endisele ülemusele otsa. Peetri riigikogulasest leivaisa oli öelnud, et partei halveneva finantsolukorra tõttu pole võimalik teda enam palgal hoida. Vaikus venis piinlikult pikaks, kuid Peni ei liikunud kohalt. Suured usaldavad silmad vahtisid tühjusesse ja andsid mõista, et ta ei adunud veel oma olukorda. „Ma loodan, et tead, kui väga me sinu panust väärtustame,“ ütles nüüdseks endine ülemus muuseas pabereid sorteerides. Teised nõunikud ja sekretärid vaatasid hämmeldunult, kuidas nende staažikaim töökaaslane hajameelselt asjad pakkis ja kontorist välja venis. Värskelt töötu poliitnõunik vaatas veel vaid viivuks neile otsa. Nad olid teda alati Broileriks kutsunud, aga ta polnud kindel, miks.
Broiler oli erakonna noortekogu liikmeks astunud 16-aastaselt, alati kampaaniatelgis usinalt pastakaid jaganud, kandidaatide vihmavarju hoidnud ja ministritele kohvi toonud, kuid nüüd, peale rohkem kui kolme kümnendit laitmatut teenistust polnud parteil teda enam vaja. Mõnda aega oli olnud raske vahet teha Broileril ja erakonnal, sest igal koosolekul ja üritusel oli ta kohal. Istus vaikselt nurgas, tegi kaustikusse mõned märkmed, klõpsutas ülemusest paar pilti ja ootas pingsalt võimalust kellelegi veeklaasikest pakkuda. Ametinimetused vaheldusid ja need olid alati umbmäärased, nagu „meedianõunik“ või „poliitiline konsultant“, aga ta suutis endast alati kõneleda ülima kiituse ja väärikusega. Kunagi oli mees ehk ise ka mingile positsioonile kandideerinud, aga nii kaua, kuni keegi suutis mäletada, oli ta alati oma kohaga rahul olnud. Broiler oli uhke, sest tähtsate inimeste selja taga tekkis endal ka tähtis tunne.
Algse šokiseisundi möödudes hakkas Broiler sammhaaval leinaetappe läbima. „Ei, see ei saa ju minuga juhtuda, minuga, 30 aastat tööl!“ pobises ta oma väikeses korteris diivani ümber tiirutades. „Pagana tattnokk poleks kunagi valimisi võitnudki, kui ma poleks kampaaniat teinud! See tänamatu logard, ma veel ütlen, mis ma temast ja tema finantsolukorrast arvan…“ vatras Broiler tühjas elutoas endise ülemuse telefoninumbrit otsides. „Palun, palun mõelge ümber, härra… See töö on terve mu elu, ma ei tule selleta toime,“ sosistas endine nõunik läbi pisarate telefoni, millega oli ühendus juba ammu katkestatud. Elutoa ühte nurka kokku tõmbununa aktsepteeris Broiler oma saatust ja hakkas lahinal nutma.
Pärast paari päeva enesehaletsemist otsustas Broiler ennast august välja kaevata. Loogiline esimene samm oli pakkuda end igale võimalikule erakonnale, aga miskipärast hoidsid kõik temast eemale. Küll müüs ta end sotsiaaldemokraatidele, konservatiividele, liberaalidele, Isamaale ja isegi kommunistidele, aga keegi polnud nõus Eesti kõige kogenumat vihmavarjuhoidjat palkama. „Uskumatu,“ juurdles ta tülgastusega, „ma olen kauem poliitikas olnud, kui pooled nendest parteidest eksisteerinudki, aga äkitselt on nad minu jaoks liiga head.“ Tigeda mõttekäigu lõpuks jõudis Broiler kindla järelduseni: kõik poliitikud on korrumpeerunud, nendega ei tohiks üldse koostööd teha ja oma teed minnes on edu palju kindlam.
Aga mida teeb terve elu poliitikas töötanud inimene, kui äkitselt enam poliitikas tööd ei saa? Broiler vaagis olukorda pikalt. Ta teadis, et peab kindlasti saama prestiižse ametinimetusega koha, mis sobib tema kujuteldava staatusega. Palk pidi samuti peegeldama aastatepikkuse töö käigus omandatud oskuste väärtust. CV koostamisega polnud mingeid probleeme, sest erinevatel aladel valitsevate poliitikute nõustamise kogemust oli tal nii palju, et näiliselt jagus ekspertiisi igas valdkonnas. Ainus probleem olid soovitused – nimelt ei õnnestunud hoolimata sagedasest helistamisest ja palumisest ühegi endise ülemuse käest neid saada. Muus osas oli aga kõik valmis, paar tüüpilisemat intervjuuküsimust, nagu „kus sa näed ennast viie aasta pärast?“ said peegli ees üle korratud, usaldusväärne tumesinine ülikond üle pressitud ja peenike lips ette tõmmatud. Suuremad digioskused Broileril kahjuks küll puudusid, nii et CV Keskus ja muud netileheküljed intervjuu leidmiseks ei sobinud. Tuli kasutada veidi arhailisemat lahendust, seega sättis ta sammud ainsa koha poole, kus teadis tööotsijatele võimalusi pakutavat.
Töötukassa uksest sisse jalutades voolas külmavärin üle Broileri keha. Töötu oli tema jaoks lihtsalt number paberil, osa mingist statistikast, mitte päris elus eksisteeriv inimene. Siiski hakkas iga sammuga aina selgemaks saama, et nüüd oli ka tema osa sellest statistikast. Karjäärinõustaja oli Broilerist vanem naine, kelle näost võis lugeda tüdimust, aga ka tarkust ja iroonilist huumorisoont. Viisakusi vahele jättes asus Broiler kohe asja juurde: „Ma sooviksin midagi kontoris.“ Nõustaja kulm kerkis: „Ahah. Mida teie eelmine töökoht hõlmas?“ „Olin nõunik Rahvaerakonna juures, töötasin mitmes ministeeriumis ja mitu korda Riigikogus,“ ütles Broiler halvasti peidetud naeratusega. „Jajah, aga mis te tööl tegite? Milliseid oskuseid või kogemusi omandasite?“ Naeratus kadus mehe näolt. Teda polnud keegi kunagi niimoodi küsitlenud. Õnneks tuli kohe hea vastus: „Nõustasin meie riigijuhte kõige olulisemate probleemide lahendamisel.“ Naine põrnitses teda umbusklikult. „Mida see tähendama peaks?“ Nüüd Broiler juba higistas. Mida ta siis ütlema peaks? Seal kõrval seistes oleks võinud kuulda, kuidas hammasrattad mehe peas pöörlevad, kui ta õiget vastust leida üritas. „No… oh, eks ma…“ Broiler aina kogeles närviliselt. Ta ei saanud ju öelda, et viis ülemustele kohvi või jagas valimistelgis partei logoga meeneid. See kõlas nagu sekretäri töö, aga ta oli ju ometi aastatepikkuse kogemusega poliitnõunik. „Eks ma ikka nõustasin neid riigimehi ja aitasin neil oma osakondi juhtida ja…“ Nüüd segas naine juba vahele: „Olgu, aga mille põhjal te seda nõustamist siis tegite? Kas te olite varem ettevõtja või teadlane või riigiametnik? Kas te olite üldse mingit tööd teinud, enne kui kõigile teistele soovitusi jagama hakkasite?“ Broiler vaikis. Ta oli omadega täiesti tupikus. „Kas ma saan õigesti aru, et te pole viimase 30 aasta jooksul mitte midagi kasulikku teinud?“ küsis karjäärinõustaja murelikult. Vaikus venis peaaegu sama pikaks, kui see koondamise ajal kontoris oli olnud. „Vaadake, härra, ma ei saa teid ühelegi kohale soovitada, kui teil pole varasemat kogemust. Teie CV on pikk ja uhke, aga mulle jääb mulje, et selle tapeedi taga pole mitte midagi kindlat ega sisukat. Lahendusi on ainult üks,“ jätkas ta haletseval toonil, „te peate päris tööle minema.“ Šokk. Need sõnad olid nagu külm dušš lagipähe. „Mis? Mis mõttes päris tööle? Te ei saa mind ju mingiks kraavikaevajaks saata, ma olen tunnustatud professionaal!“ Äkitselt läks nõustaja peas tuluke põlema: „Kraavikaevaja? Jaa, teate, see võib sobida küll! Just oli üks kuulutus, näete, Sauel on vaja põllul kuivenduskraavi kaevata. Sinna sobite suurepäraselt! Ja kui tõestate, et saate päris tööga hakkama, aitan teil leida koha mõnes kontoris.“ Naine tõmbas rahulolevalt Peeter Peni nimekirjast maha, ehmunud nägu märkamata.
Esimeseks tööpäevaks valmistudes saatis Broilerit kabuhirm. Üks niivõrd lihtne sõnapaar nagu „päris töö“ oli mehele elu suurima ehmatuse põhjustanud. Mõte põllul mulla sees rügamisest ajas südame pahaks ja pani pea ringi käima. Siiski oli vaja üüri maksta ja kõhtu täita, nii et ega midagi üle ei jäänud, tuli minna. Naabrilt laenatud kummikud jalas ja vana mantel seljas, suundus mees järgmisel hommikul bussi peale.
„Kus ma seda kaarti nüüd piiksutama peaksin?“ küsis ärritunud Broiler suvaliselt kaassõitjalt. Esimene buss oli temata minema sõitnud, sest kust pidi Broiler teadma, et tasuta ühistranspordis on mingit kaarti vaja. Tollesama tasuta ühistranspordi loomine oli partei suurimaid saavutusi, aga ega nõunik ise kunagi bussiga sõitnud ei olnud. Ülemuse ametiauto ootas alati ukse ees, mingist sõiduplaanist, ühiskaardist või valideerimisest polnud Broiler kuulnudki. Siiski jõudis meie kangelane üle kivide ja kändude kuidagi kohale.
Ega maal orienteerumine linnakodanikule lihtne ülesanne ole ja õige põllulapi leidmine möödus vaevaliselt. Eestlasele kohaselt ootas ta viimase hetkeni, et mõnelt kohalikult teed küsida, aga kui kell juba kaheksa poole kippus ja tööpäeva algus aina lähemale jõudis, tuli julgus kokku võtta ja abi paluda. Tänavaäärsele aiale toetavale töömehele tundus linnast tulnud reisija väga kohatu: vales suuruses värvilised kummikud, teksad, imelik palitu, juhm nägu ja tagatipuks küsib veel suvalisele põllule juhatavat teeviita. Kuid õnneks on maarahvas sõbralik ja üsna varsti oli Broiler seal, kuhu ta jõudma pidi. Tee ääres ootas kohalik töödejuhataja Madis, kes seletas, mida oli teha vaja: „Põhimõtteliselt, kopamees tegi juba suurema murdmise ette ära, sina lihtsalt haara kaigas ja hakka põhjast pori loopima. Päeva lõpuks on see lõik vast puhas.“ Broiler ei olnud aga võimeline lihtsa inimese kõnepruugist aru saama ja vastas ülima viisakusega: „Kuidas palun? Ma ei saanud teist päris aru. Kas saaksite palun korrata?“ Madis oli mõistlik, aga otsekohene mees, kellele pikale veninud tööpäeva algus tohutult meele järele ei olnud: „Haara kaigas, hüppa sisse ja hakka kühveldama, vennas!“
Ülesanne oli iseenesest üsna lihtne, aga Broiler oli ikka segaduses. Esiteks ei saanud ta teiste töömeeste võõrast kõnest aru. Teiseks polnud ta kunagi elus õues tööd teinud, nii et talle jäi mõistmatuks, miks mehed ka vihma käes edasi kaevasid. „Kas me märjaks ei saa?“ küsis ta Madise käest, kes juba mudas müttas. Peale naerulagina küsimus mingit vastust ei saanud. Järgmisena tulid suured raskused ette labidaga, Broilerile täiesti tundmatu vahendiga, sest isegi teisi töölisi matkides ei saanud ta tööriista korralikult maasse surutud. Madis proovis kohmetust välja kannatada nii kaua kuni võimalik, aga raske on õlg õla kõrval töötada mehega, kes ei oska isegi labidat käes hoida. „Kulla mees, mida sa seal ometi leiutad? Ühe käega hoiad käepidemest, teisega varrest, otsa paned maha ja jalaga surud sisse. Võta nüüd kokku ennast!“
Piinlikkus jättis nüüd rõveduse ja hirmu tagaplaanile. Broileril oli piinlik, et ta ei saanud meeste jutust aru, ei osanud kraavi kaevata ega tööriistu korralikult käes hoida. Ta kuulis, kuidas teised mehed tema üle nalja heitsid ja mõnda aega mõtles endine nõunik, et kaevaks kraavi asemel endale parema meelega hauda. Samas oli ta uhke mees ja aina naerualuseks olemine sundis teda ennast kaitsma. Hetke kogus Broiler julgust ja teatas siis valjult: „Ma kuulen küll, mida te seal omavahel räägite. Lihtsalt, et te teaksite, mul on magistrikraad politoloogias Tallinna Ülikoolist! Ma olen presidendiga kätt surunud! Olen töötanud peaaegu igas ministeeriumis! Olen kordades tähtsam mees, kui teie kunagi võiksite loota olla, nii et näidake üles minusugusele inimesele väärilist austust!“ Kraavitäis mudaseid mehi jäid vait ja pöörasid sünkroonis oma pilgud Broileri poole. Ta ahmis närviliselt õhku ja vahtis meeleheitlikult neile vastu. Taas tuttav vaikus.
Esimesena hakkas naerma Madis ja üsna varsti järgnesid kõik ülejäänud. Mis oli alanud irvitusena, kujunes aina võimsamaks ja võimsamaks mürinaks, kuni lõpuks kajasid lähedalasuvast metsatukast meestele nende endi lõkerdused vastu. Kui hea tuju lõpuks vaibus, pöördus Madis uuesti Broileri poole, kelle meeleheitlikust pilgust oli saanud häbelik naeratus, nagu ta üritaks ülejäänute naljaga ühineda. „Muidugi väga tore, et sul kõrge kraad on, enamik vennad siin pole keskkooligi lõpetanud ega kunagi kodukohast kaugemal käinud. Ja sa võid tunda seda või teist tähtsat meest ning teenida misiganes tähtsat pintsaklipslast, aga siin sa ikkagi oled, kühveldad kraavist muda välja nagu kõik teised.“ Tol hetkel oli töömehe iga sõna sulaselge. Ülejäänud päev möödus sündmusteta, või vähemalt jäi Broilerile selline mulje, sest pilku ta enam maast ei tõstnud.
Koju kõndis Broiler üldsegi jalgsi, sest viimane, mida ta vajas, oli lisaks tööl põrumisele jälle mingite kaartide ja valideerimistega jändama hakata. Tee peale jäävast ehituspoest ostis ta kaasa tugeva köie. „Ehk saan vähemalt millegagi korralikult hakkama.“ Koju jõudnud, tõmbas ta korteriukse niivõrd lõdva liigutusega kinni, et see peaaegu ei sulgunudki. Ta suundus jälle elutoa nurka, paigaldas poomissõlmega köie lae alla ja astus taburetile. Palav hakkas ja juba oli tunda pisaraid mööda põske alla voolamas. Kuid äkitselt segas vaikust mingi helin. Telefon. Broiler kõhkles korra, aga astus siis toolilt maha ja märkas ekraanil tuttavat numbrit. „Jah?“ sõnas ta nuttu tagasi hoides. „Kuule, me paneme siin uut koalitsioonilepingut kokku, ma ei tea, kas sa oled uudistest jälginud. Põhimõtteliselt, üks osapool tahab luua Infotehnoloogiataristutoetusministeeriumit ja me mõtlesime erakonna juhtkonnaga, et nõuaks portfelli endale. Noh, näitaks musklit natuke, mõistad? Me pole täpselt kindlad, mida see uus nimetus tähendab ja mis seal ministeeriumis tegema hakatakse, aga ühte me teame: meil on juhatajaks vaja kindlat ja ustavat peni. Said mu naljast aru, onju? Igatahes, kuidas kõlab, oled valmis ministriks saama?“ Broiler ei suutnud vastata. Rõõmujoovastus lainetas läbi terve keha, käed värisesid ja pea pöörles. Huultelt ei pääsenud enam valla midagi muud kui „Aitäh, aitäh, aitäh!“. Eufooriast haaratud keha vappus põrandal. Justkui oleks surmamõistetule võllal seistes armu antud. Broiler oli pääsenud.
„Broiler“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Oskar Speek (18): „korraldan palju, lobisen rohkem“
