*
jaanikuus kell seitse
on päev juba nii väga kõrgel
vanades kolhoosi õunaaedades
niidetud külakeskustes
igavesti külmade
14. sajandi kirikute akendes
ja kuumutab
meie poe…
linoleumpõrand
mu sees kumiseb nagu eelmise sajandi
mahajäetud kaubanduskeskuses
linoleumpõrandad kolletavad roiete all
miski lehkab
kuid kõik on sellega leppinud
mina ka
sa elad mu roostes…
Ema
Ma olen selle naise tütar,
kes pimedas autorooli ei istu
ja pliidi ääres seistes segadusse satub.
Kes kannab poole aastast lumepükse ja -saapaid
ja spordikella…
Lahku
Ma ostsin uue vana kampsuni
Sest vanad vanad kampsunid tuletasid meelde ema kandmas pikka lohvakat
puuvillast kampsunit, milles ta näeb välja nii poeetiline…
maa ja taeva vahel
selles karges meeles
aknale paljuneb
niit
jääseened külmas paigale ei pea
nad kasvavad äärest
nii tasa
jääniit katab akent
ei sisse
ega välja
ükski pilk
ei soe
ei karge
silmi…
*
Tammis on mõra,
on olnud mõnda aega,
varsti nad voolavad
kõik minust üle,
valud ja rõõmud,
õnned ja vaevad,
üksindus, ülevus
ühekorraga,
uued ja vanad,
kõik, mida tunda
varem…
cof
