*
Mis nii viga:
istuda teise õhtu saunalaval,
palvetada põskedelt punaseid marju
põrandale kukkuma.
Raudrohi ja saialill.
Leidnud ennast suurest suvest,
mis, ehkki külmast on sinine,
häbeneb…
Susanna Mett
4/talv
ma usun üksildasse jumalasse kes longib esimese jõulupüha hommikul sinises talvejopes mööda lumiseid külavaheteid
ma usun üksildasse jumalasse kes longib…
17
Igavik. Igavik kasutab ebaausaid vahendeid,
et mind hirmutada. Mitte lasta end hirm-
utada. Kasutada ainult käsi ja köisi, mitte
hoolida higist, mis alati vajub…
teatavad kalduvused
kaalutletud surve kaudu
oma pöidlaid kasutades
selgrooge järjest purustan
nagu värskeid hernekaunu
krõmps-krõmpsaka saatel
murran konte oma valituil
küüne libisedes nahka lõikan
justkui noaga…
*
õhtul räägime natuke
kohtadest mis
kandnud me samme
aegadest mis
kulutanud karedad kaldad
äkilised ääred. sõnad nagu
taevast alla laskuv vihm
vaikuse kipitavale kõrbele
vallide…
*
lõpu terviseks
nähtuvuse terviseks
minu
meie
tema
terviseks
kultuuri terviseks
pastlapaela uhkuseks
ära alahinda
annelinna tiinekaid
kelle vanemad lahutavad
läheb kahe kodu terviseks
järgmisele põlvkonnale
edasi kandmiseks
*
võrsumata vili
raiutud raagu
mina õis pole…
*
lesides vesiroosil
peagi kõrbeks koolnud järvel
silmi pimestavast päikesepaistest
hoolimata värve
veel ei tuhmunuks
tunnista
pärle kogeda veel ümber
tundeid
mõtteid sõnadesse panna
puuvillases süljes
veel aega öösse…
suvi (sandra küla 173. ruutkilomeeter)
teen kannapöörde
tennis lendab jalast
kingapael hargneb
kukun püksipõlve
heinaplekiseks ja
rabedaks. rohelise
kollase valge sini-
kirju…
*
valge koolimaja
paistab
otse läbi puude võra
mustvalgel fotol
klassiruumis toimus
raamatute hävitamise
aktsioon
selle eest sai keegi
kahe
foto tagaküljele oli
kirjutatud
kuidas teispool
koolimaja
loeti vist metafüüsikast sest
oli vaja
*
sõbral…
*
ma
kukun, kukun, kukun
aja sügavikku
upun, upun, upun
igavikku.
kui sa magasid
tulin kastma su
rabarberilehti su
ripsmekarvade vahelt
puges välja väike hiir
ütles,…
purangermist
olemluse sisemaailma syybinud
puritaan
jõuab oma olemusega tupikusse.
ta vaikib.
esimest korda
karjub.
ängistuse palavik on ta endasse mässinud,
aga ta lõkendab edasi.
avangardist
vahib alt yles
ja muheleb.
kraanaputkast
sylitab…
*
Ae
ja pistsingi jääkülmad varbad
purskkaevu
ning ootasin maailma hüüdu
uuu
(h)ullumeelne
aga vot korjasingi
purskkaevu põhjast
kõik 20-sendised
aja küpsemist oodates
ma ei saa ju surra
kui karmavõlg on
ohoo
ootad endiselt Haapsalus…
*
jaanikuus kell seitse
on päev juba nii väga kõrgel
vanades kolhoosi õunaaedades
niidetud külakeskustes
igavesti külmade
14. sajandi kirikute akendes
ja kuumutab
meie poe…
