*
eeskujulik peremudel
algab pehme koduaia kiige peal
ja lõpeb peegli ees
kõrvad lukus
katatoonilise rahu sees
kui õndsat rahu võivad ometi pakkuda
yks peegel räpases vannitoas
ja valge pulbri jäljed wc potil
kes lööb see armastab
lyya
*
piimjat kehavedelikku täis käed on
pärandus isalt
nagu seegi
et mind tõmbab
päikese nartsissistide ja ilusate naiste poole
valkjaks kylmunud kõnniteel koos jyri ydiga
sel tydrukul on raske veretõbi
kuid ta on elus täies jõus
et kukutada riigivõim
tydruk tahab loita leegitseda
ja loitsida
ta hapras kehas hõõguvad söed
tydruk unistab
koldist oma taskus ja
mustas mantlis mehest
unistab et
mehe luudelt lakub liblikana formaliini
ja huultelt martsipaanipudist kyynlavaha
käes on võrk ja veelkord tulekumast läbi
liibub ymber väriseva niudenaha
tydruk unistab
et tõmbab end pilve
hingusest õhkuvast fosforihõngust
neelab kirmesjäist myrgisylge ta
silmist valkjaid piimatilku nõrgub
oo kui pikk on tee kui lyhike on päev
valu ja kurbus ja valgus ja rõõm
jah tydruk unistab
et leek ta kõhus lahvab
et
yletab udust kummitavad seinad
kõik siin kohe nyyd ja praegu
jõuab sinna kus on
must valkjas kõnnitee
must tähine november
mustas mantlis mees ja
mustalt raske veretõbi
ta kopsud on tõrvast läbi imbunud
ta ihkab rängalt peksa saada
ta ängistusest kängitsevad sooned (made in Poland)
peaksid praegu hoopis veritsema
värisevad suitsused sõrmed
igayks kui väike valge tõuk
pusivad sõlmekeste kallal
hull kahvatu tuttavvõõras tõug
kristaljad sooled ta käristab käändu
valguvad mustalt valkjale teele (sada grammi vorsti)
neist põimib niiti hingehaavadele
sydamest õngitseb lumivalgeid vaklu
hõõrub põlenud armumist näkku
mu armas minu arlekiin sul tunnistada tahan
NÄITLEJA ON INIMLIKU HÄBI ETTEKANDJA LAVAL
ja tydruk lendab langeb liblikad kõhus
kukub vastu sytest taevast
mustaks pihuks ja põrmuks
(nii on hea tuhastatult võtab ta vähem ruumi)
nõiajaht
lokkis juuksed on saatanast
punane rist su koduuksel
tuleriit mis kiirgab vikerkaarelisi loojanguid
tuleriit
oled sa nõid või schrödingeri kass
sulg nõel väikene varblane või surnud rott
mahemaitsmatu käegakatsutav
jah tõesti parem surnud rott peos kui varblane katusel
sest ainult laste ja nõidade silmad kilavad täiskuu ajal
rott aga jääbki surnuks
kui juhtud pinnal hulpima
võid kohata
yht valges kleidis naist
nõid
ta annab sulle käe
või tahaksid sa pigem olla surnud rott
*
vahel ei mäletagi enam, mis aastaaeg parasjagu on
ja vahetevahel on see kõik, mida üldse tean
sügisene pööripäev kuldab õhus keerlevaid lehti ta elu jääb alatiseks
musta laega aga hing jääb tasakesi haigeks
koolitreppidel kuumab kokkukuuluvuse palavik ja pisaraid ei peagi
enam varrukasse peitma sest ta suri juba paar tundi tagasi
ja tema suurim soov on olnud viitega lõpetada kool
*
mind painavad hobuserahustiunenäod
kõrvuti kiilutud kui kilud karbis
unenäod kanepihõngulistest tubadest
kopli lõpmata tyhjadest tänavatest
konide silmaauku kustutamisest
veidrast videvikulisest maailmast
kus me oskasime võluda
sa võlusid lume raudteedele tuiskama
aastavahetuseks välja miinus viiskymmend kraadi
ja söövitasid taevasse augud
olen liblikas su kõhus
kui väga pyyan olen ka ilutulestik
mul on hirm et enam kunagi magada ei saa
või enam kunagi yles ei ärka
aga armastus peab saama tugevamaks kui hirm
diagnoos deliirium
palun ärge pange mind
musta laega
mustade seinte vahele
olen kellavärgiga apelsin
mu veenides on meskaliin
sipelgate siblin naha all
judinad mööda selga
ja aina rohkem talumatuks läppub
varjuinimesed nurgas
keegi kuskil karjub see vist olen mina
kopsupõletik ja ketserlik ekstaas
seesama vana hea
kuus jalga mulla all
armastuse vastik hais
raudteejaamatagune vaikelu jänestega
kes nylgimisele koperdavad
verdtarretav vaatepilt
jänestele meeldivad absint psalmid ja poliitika
seks kohe kindlasti seks
klaveriklahvide kylm kõlin
rabamylgaste täitanud soojus
nikotiin lumetuisk ja soe surin lihastes
ei meeldi varjud pimedas toas
või liiga kaua inimestele silma vaadata
nad tahaksid osata lennata
rongi alla
ribidest kuhjunud kildudeks
sest jänestel on silme ees
et see on tee nirvaanasse
Marie Ojamaa (25)
Ma tahaksin alustuseks küsida ühe üsna klišeeliku ja mõnevõrra ebatäpse küsimuse, mis lasub alatasa südamel: miks ja kuidas kirjutada luulet kurjas maailmas?
Ma arvan, et luulet kurjas maailmas kirjutada on hädavajalik, sest iga loomingukilluke, mis tuleb puhtast südamest, aitab kaasa tolle maailma päästmisele. Ta võib tunduda vaid tilluke tilk, aga kui me ühes oma südameid paberile ehk dokumendifaili valame, võime vabalt loomearmastusemere moodustada. Luule näitab näpuga valukohtadele ja aitab toimuvat mõista läbi tõelise toore emotsiooni, mis viib toimuva südamikku, sest kurjusest kirjutatud looming tuleb tihtipeale isiklikust kogemusest. Teistpidi kätkeb luule kõike kaunist maailmas toimuvat ning kangastab selle eredalt me meeltesse. Ma ei usu, et maailm on üleni kuri, ehkki neil päevil kipub kajastatud sündmuste valguses kahjuks nii tunduma. Seda enam on meil vaja armastuse kübemeid, luua või lugeda, et vahelduseks hoopistükkis headusest kirgastuda. Looming on minu arvates võimsaim kaitsevahend kurja maailma vastu.
Siin ilmuvad luuletused laekusid minu postkasti juba aasta eest ning mul oli huvitav näha, kui põhjalikult sa tekste enne avaldamist toimetasid. Kas kirjutad alati nii, et luuletus on justkui pidevas protsessis, väljendus ja kujundid vormuvad ajapikku üha ümber?
Tore, et Sa seda märkasid! Olen ise samuti täheldanud, et mu luule on metamorfne nagu plastiliin. Seda on endal põnev vaadata, sest tavaliselt salvestan kõik eelnevad mustandid võrdluseks ära. Ma vist ei saa kunagi ühtki luuletust lõpuni valmis, sest vormun ise ajas niivõrd palju ümber (nagu kõik elus), et leian alatasa uusi variante enese väljendamiseks. See võib vahel olla kiuslik needus, sest jään toimetamisega oma tekstidesse kinni ja on oht, et kaotan esialgse mõtte ära. Düsmorfia või nii. Aga siis on mul mitu luuletust, mis kõik käsitlevad omaenese mõtet omaenese ajas!
Ja lõpetuseks mõnevõrra helgemal noodil: mõni innustav kultuurisoovitus?
Just lugesin Alessandro Baricco raamatut „Ookean meri“, mis on üks imeilus, valushelge ja põrunud-naljakas maagilise realismi unenägu. Tabas mind kuhugi õigesse kohta (pisarakanaleisse ka). Ja teisest meediumist – del Toro film „Paani labürint“ on üks mu lemmikuid ning selgitus küsimusele, miks luu(letad)a kurjas maailmas. Sünkjas pool ja haldjavägi on vapustavalt erkkontrastses tasakaalus. Hea võidab ikka.
