*
Ei ma praegu teen seda ainult selleks, et ära teha. Ma olen löss ja haiglane ja tahaks lugeda, aga silmade taga istub tellis. Mitte Kohila Paberivabriku silikaat, mitte saunaseina keraamiline punane. Mitte London Stock, mille oleks Aldgate’ist ehitusplatsilt kaasa saanud. Ega kitsas Rooma-aegne tellis Colosseumi seinast. Vaid see kõige rõvedam ära nätsutatud tellist matkiv vaht, mida PROTO avastustehases lastele tellise pähe määritakse. Konarustega, mis aeg-ajalt valule järele annavad. Tihedusega, mis kõik endasse imeb. Iga ohke, iga heli, raputuse ja naerupurske.
Minu peavalu on alati tellis. Meil käis kunagi koolis rääkimas ämmaemandaks õppiv tudeng, kes ütles, et kõige mõttetum valu on peavalu. Teistel valudel on põhjus. Mõnel valul on tulemus.
Minu silmade taga oleval tellisel pole ei üht ega teist. Ta tuleb kas välja juua või välja magada.
Low in stock
Kõnnin siin
enne valimisi
sotsiaaldemokraatliku pealinna
sotsiaaldemokraatlikel tänavatel,
kuhu maismaa-Euroopa mured jõuavad justkui üle vee,
kajana.
Mõtlen,
kas ma tahaksin, et minu koduriigis
oleks kõik nii fin,
et isegi ostulindilt asju kotti toppides
vaatad ostukaaslase asemel igavale tahvlile otsa?
Võib-olla on see jäänuk koroonaajast,
aga mulle tundus pad’e kotti toppides
ja tahvli ääre taga askeldavaid käsi vaadates,
et see valge eraldaja on seal selleks,
et minu naaber
……minu asju
……minu näoga
…………kokku ei viiks
Asjad
on siin kolm korda suuremad
ja neid on kolm korda rohkem.
Inimesed
on kolm korda viisakamad,
aga ka
kolm korda kaugemad.
……………………Võltsid?
Tänavad on laiad,
ja näib, nagu kõik linna inimesed,
keda tundub olevat kolm miljonit,
aga on tegelikult rohkem kui kolm korda vähem,
oleksid tipptunnil maa alla metroojaamadesse kogunenud.
Hiljem kodus
söövad nad
suurtest pakkidest
suurelt lõigatud köögivilju
ja elavad suurtes majades,
kus on akendega koonerdatud.
Näen seda linna ainult õhtupimeduses
või metroos
või – nagu ica – supermarketis,
ja mõtlen
meie pimedus on siiski huvitavam.
*
teisipäeval olin
____augus
pea valutas
……………………esmaspäevast
meel oli kollane
……………………ülekeedetud makaronidest
ja krokiis tundus mulle
……………………(aga ainult mulle)
et modell niheles
iga kord kui õppejõud kuklasse hingama tuli
oli ta asendit muutnud
ja ma pidin õppejõuga sama imestunult
lausa pettunult
enda lehte vaatama
„sa oled piirides kinni“
kõige lõpuks
nagu heal päeval ikka
läksin kodustega raksu
nelja masinasse panemata jäänud klaasi tõttu
valgus kaks kuud kogunenud
sitt
mulle kaela
edasi sai õnneks
ainult paremini
lõpuks oli ikkagi
hea nädal
Lootus sureb viimasena
Ma pidin eile õhtul täiskasvanuks saama. Kuigi emps ütles, et minu elu on minu elu ja ma ei pea veel selliste asjade pärast muretsema. Tema ka ei pidanud. Ja et see on täiesti loomulik, et mul on omad käigud ja omad mured. Et mind ei ole siin.
Aga minu elu on minu pere ja kodu ka. Seda tegelikult ennekõike. Minu elu on minu ema. Ja minu privaatne isa. Minu vanem, keskmine ja noorem vend. Mu kantsid.
Minu elu on mu sõbrad ja praktikad ja koolitööd. Külaskäik Ida-Virumaale, esimest korda pärast täiemahulist sõda ja seda, kui me Venemaalt Eestisse kolisime.
Minu elu on kallima kaotusvalu, kuigi mu kallim pole ta kunagi olnudki. Lihtsalt seda inimest, kellesse mina kiindusin ja armusin – teda enam pole. Kadus seitsme kuuga Euroopasse ära, kasvas ümber.
Minu elu on minu säästud, mis inflatsiooni ja üüratute toiduhindade juures põlevad. Ja valikud, mida ma endale lubada saan. Majanduslikult. Ja moraalselt.
Minu elu on vaikimine. Ja ammendamatu soov jagada. Usk aususesse. Ja pidev ülesaamine.
Minu elu on lootus, et miski ei jookse veel eest ära, kuigi mõlemad mu kalleimad sõbrad kolivad sügisel välismaale.
Minu elu on lootus.
Mina
…………jooksen.
Tuule Kangur (22) on arhitektuuritudeng ja postkaardistaja, kellele meeldib sõnadega mängida.
