sügis, valga
kallis päevik, olukord on tõesti üpris täbar.
ma olen oma voodilohus kinni nagu tükk põhjakõrbenud kapsast praepannil. keegi, tulge ja kraapige mind lahti! ma elan seda elu, millest aastaid unistasin, oh õudust! mis see kell juba on? oih.
sirvides leidsin ühe äärest ääreni täiskirjutatud lehe pealkirjaga „põleta kui oled üle saanud“. mitte veel, mitte veel. varsti. hoian tikud käeulatuses.
probleem: mind valdab loominguline kihk ainult siis, kui miski mind aktiivselt takistab. teismeea mässumeelsuse jäägid?
kui palju oma vaevadest saan ma kapitalismi kraesse ajada, enne kui tunnistan endale, et ma olen tegelt lihtsalt laisk. laiskus on muidugi privileeg. mul on Aega, et olla laisk, mul on Aega, mida raisata. liiga palju mõtlemist, mitte piisavalt elamist.
ainus asi, mida ma siin korteris tegelt muudaks, on see vannituba, kus on täpselt üks ruutmeeter pesumasina jaoks, üks kraanikausile, kolm vannile, ja kõige selle keskel täpselt üks ruutmeeter, millel seista. linoleumtapeet on seintelt maha koorumas, dušiotsik valib omi hetki, millal töötada, pesumasin tilgub oma luugist otse põrandale. muidu pole siin küll midagi kobiseda. tähendab, köögi kraanikauss tilgub samuti ja siin on nii kohutavalt niiske ja ma olen mures hallituse pärast, aga tegelt ka, muidu on siin ülimõnus olemine. noo, see alumise korruse naaber, kes iga jumala päev oma telefoni röögib… aitab kah.
olen meeldivalt üllatunud, et kahesajase boileriga saab mõnusalt vannis käia. kuni oled valmis leppima sellega, et mõned kehaosad on sunnitud veest väljas olema või, minu puhul, veepinnal ulpima. õhtusöögiks pasta. sõin seda otse potist.
P viskas töökojas väga vaimuka killu, käskis mul kööki võileibu tegema minna, seejärel konutas kaks minutit puki otsas ja põrnitses mind, ning kui ma hakkasin saridele mõõte peale märkima, imbus mu kõrvale ja nõudis, et teda aitaksin. mul on väga kõrini kogu sellest suurem inimene olemisest. vahel tahaks lihtsalt kellegi ära kägistada.
järgmine päev, R vaatas mulle oma kalaleti-ahvenasilmadega otsa ja ütles: naised ja tehnoloogia ei sobi kokku, olles ise viis minutit varem olnud võimetu trelli sirgelt käes hoidma ja kaks kruvi viltu lasknud. oleks kolmanda ka lasknud, kui õpetaja kannatus poleks katkenud.
mida ma teen siin?
ärkasin ja pesin soola põskedelt maha. ma ei taha olla selline inimene, kes endasse ei usu.
pean lahkuma. pean oma kodust välja saama. kohe, täna, nüüd. on ime, et mulle pole lamatisi tekkinud sellest vegetatiivsest abielust oma voodiga. tunnen, kuidas mu ennasthävitavad harjumused minevikust lõrisevad nagu need väikesed nähvitsad teisel pool „kurja koera“ silte. see ootus, see vaikus enne haugatust on kõige hullem.
näomask, tass teed voodis, kafka päevikud (sest ma tahan end enda elu suhtes paremini tunda, danke schön su kannatuste eest, franz). ebakindlus tuleviku ees, ent samas täielik rahu. usk, et kõik lõpuks laheneb.
ajasin end lõpuks püsti, kogu linn on paksu jääkihi all. käisin poes, otsustasin, et mu elus pole piisavalt põnevust, nii et panin kaks karpi mune pikkupidi seljakotti ja koperdasin mööda liuväljaseid tänavaid koju. imekombel jäid mu kondid, ja mis tähtsam, munad, terveks.
annan alla, vähemalt tänaseks. iga samm mu hommikurutiinis – kõik need asjad, mis peaksid aitama mul tunda end inimesena, ent samuti hoidma mind tegevuses, nõnda et ma ei jõua igal hommikul hakata juurdlema selle kõige mõttetuse üle – tekitab minus üha kasvavat ängi. karjusin padja sisse – sellest on siiamaani mu elus alati abi olnud – ja isegi see ei parandanud mu enesetunnet. täna üritan lihtsalt mitte hulluks minna (on teisipäev). heitsin oma telefoni kõige kaugemasse nurka ja hiljem otsin end kindlasti hulluks.
teen ühe uinaku, ehk koristan veidi.
must auk. ei mäleta midagi. kaks päeva on lihtsalt mu mälust pühitud. üritasin küll midagi kokku klapitada, vaatasin, ehk olen kellelegi kirjutanud või helistanud, vaatasin isegi oma otsingumootori ajaloo üle. mitte midagi. mida ma tegin?
käisime L-iga poes, jõime minu juures kohvi ja tegime lõpu peale juustukoogile.
esmaspäev, köhin nagu hobune. pea on täis paksu udu, leib ahjus, särk hambapastaplekiline. lubasin endale tänase vabaks. kas keedan suppi või viin prügi välja? mõlemat teha ei jaksa.
talv, tartu
oeh, ma pole jumal teab kui mitu ööd järjest korralikult magada saanud, ostsin mingid unetabletid, ma ei mäleta, et need aastaid tagasi midagi teinud oleks, aga äkki lööb platseebo seekord kella. pean varem magama minema (või vähemalt üritama). ma ei raatsi neid tablette isegi öökapil hoida, heitsin need aluspesusahtlisse. nende omamine on nagu ülestunnistus, et asjad polegi nii hästi, kui tunduvad.
kõik on mu üle nii õnnelikud ja see teeb kõik nii palju raskemaks. tülpinult söön oma lõunat, mossitan töökojas, sest mul pole midagi teha.
kõik patsutavad mind õlale, soovivad õnne, nende häältes see lõplik noot, mida ma nii jälestan, lõpuks, oh lõpuks ometi oled sa endale oma koha leidnud, nagu nad ei teaks, või ehk vastupidi, just on vägagi teadlikud sellest, et kõik, mida ma siin elus teen, teen üks jalg uksest väljas, käsi sirutumas nagis rippuva jaki poole. ma olen jalgalaskmises nii hea, mulle peaks medali andma.
ja kõik on ju hästi! kõik on nii hästi, kui vähegi olla saab! mul on katus pea kohal ja midagi töökohasarnast, mida rohkemat siin elus veel tahta! et mu ääred ei oleks nii teravad? et ma ei tunneks end nii paigast ära? et ma ei hävitaks ennast nagu omaenda jalga purev koer?
leban voodis. soe on. mõtlen selle peale, kuidas päevikus on kõik võrdse tähtsusega.
ma kardan, et olen võimetu saama rohkemaks kui teiste inimeste ettekujutus minust.
kevad, mažeikiai
pursin vaevaliselt kohalikega keelt, joon liiga palju lahustuvat kohvi. tunnen end hüsteeriliselt, aga olen õnneks liiga väsinud, et seda korralikult välja elada. täna öösel näeb kuusirp taevas välja, nagu jumal oleks küünega taevasse augu torganud.
see kannatamine ja hambaid krigistades ootamine ei ole jätkusuutlik. lõpuks olen hambutu.
järjekordne päev, mil küsin endalt, kas mu elu on piisavalt huvitav, et sellest päevikut pidada. polütehnikumis lihtne päev, kokaabilised tegid õhtul ühikaköögis pannkooke.
kui erakordselt õrn on elu. neil päevil meenub, et on vaja üksnes ühteainsat komistust ja teravat tänavakivi. neil päevil ma ei käi eriti väljas. neil päevil ma ei lase endal õnnelik olla.
neil päevil mõtlen rohkem kirjutamisest, kui tegelikult kirjutan. aina istun ja mõtlen, kui tore oleks haarata oma tindipliiats, minna istuda laua taha, ehk lebada diivanil, kasvõi köögilaua all kössis, ja kirjutada, lihtsalt kirjutada!
tahan teha midagi, mis oleks nii palju suurem kui mina, samas selle varju jäämata.
vaatan pidevalt tagasi aegadele, kus kõik oli parem. õigem. ootan alati, kuni sellest hetkest siin saab hea mälestus, sest praegu ei tundu miski hea. ootan mingit märki, mis näitaks, et olen ikka õigel teel ja peaksin sellele ka jääma. olen nii väsinud enda pidevalt lollina tundmisest.
ma ei olnud täna eriti kohal. elasin justkui ennatlikult selle hetke mälestuses. mitte päris oma kehast väljasolek, rohkem nagu unustaksin hajameelsusest oma eksistentsi.
sõitsime aeglaselt, kuu oli nagu terve apelsin taevas, üle tee jooksid jänesed.
tore oli minema sõita, kõik taas kord maha jätta, et kusagil mujal uuesti alustada. mul tuleb see iga korraga aina paremini välja.
suvi, haanja
oi kui mitu suve olen ma selles palkidest ehitatud aidas mööda saatnud, laiskadel päikselistel suvepäevadel lasknud mööda veereda. established 1891, selle õdusa kinnisvara eelmiste üürnike nimekirja moodustavad rippuvad suitsuvorstilatid, katkised muruniidukid, teistkätt ostetud ja kokku taritud mööbel. aitäh mu kallitele esivanematele, kes need palgid üksteise peale ladusid, et siin oma talveriideid hoiustada, nüüd redutab nende seinte vahel mingi piff, kes liiga palju raamatuid kokku ostab ja suurt midagi oma päevadega ei tee.
ega ma kobise (puhake rahus), aga nad oleks võinud neid palke veidi paremini laduda. praod on sees, öösiti poevad toa nurkadest sisse linnud (ja ühel korral, ma olen täiesti veendunud, ehkki oli pime ja mul polnd prille ees, lausa nahkhiir) ja teevad madala lae all tiire, kuni ma ennast voodist püsti ajan, aida ukse pärani lahti lükkan ja ootan, et nad lõpuks paanitsemise lõpetaks ja välja musta öhe lendaks. disney printsess missugune. peaks tegelt minema sammalt korjama, praod kinni toppima. aga milleks?
maatöödel kõlban ma ainult võrkkiike. päevavaras. lontrus. õhtul saun, angervaksaviht, kilo mureleid.
ehk lähen magama ja olen ärgates unustanud kõik, mis mind täna närib? ehk settib see kõik mu hingepõhja, kuni olen kurguni täis mahasurutud tundeid? ehk on asi ilmas, selles vihmas, mida on lakkamatult, armutult, üleujutavalt kallanud juba päevade kaupa, nõnda et niiskus on pugenud mu juustesse ja ninasõõrmetesse ja õuepealne muru on nii sombune, maapind nii läbivettinud, nagu kõnniks vesivoodil? ma ei kuule omaenda mõtteidki ja mu vaimusilmas torgivad tuhanded väiksed tinasõdurid oma odasid vastu aida eterniitkatust. ime, et kuskilt läbi ei saja. lind lendas küll sisse, ja kohe tagasi välja. va suleline jobu, kas ma olen nii ebameeldiv seltskond?
äike on täna öösel kohutav, tunnen, kuidas tuul poeb tuppa sisse ja sasib mu juukseid. mamps helistas, kutsus mu tuppa, ütles, et seal on kogu seda mürglit vähem kuulda. võtsin oma asjad ja komberdasin mäest alla majja. just viskas korgid välja, kirjutan telefoni taskulambi valgel. madrats on põrandal. võtsin kaasa ainult hädavajaliku: laadija, mida nüüd küll enam kasutada ei saa, kaisukaru, iseenda (enamjaolt) ja antidepressandid hommikuks.
peaks ujuma minema. muidugi, ma olen viimased paar aastat pidanud ujuma minema, aga pole kuidagi üldse seda õiget hetke. ma raiskan enamiku oma suvest – olgem ausad, oma elust –, oodates seda õiget hetke.
raporteerin kahetsustundega, et see kehv ikea voodi, mis on tehtud pigem papist kui puidust ja mille kokku panemisel mu isa endast välja läks, kaotas täna vastu koitu oma lipid alt ja ma langesin, läbi madratsi, läbi saride, läbi põranda ja hüljatud õllepudelite, mis on aidatrepi all konutanud vaat et kauem, kui ma olen elus olnud, läbi mulla, läbi maakoore, aina alla, alla, alla, kuni lõpuks maandusin otse põrgu madalaimale tasandile. vähemalt sedamoodi see poolunises segaduses tundus. keerasin teise külje ja põõnasin edasi pärastlõunani, pool madratsit ja mu alakeha rippumas maa ja taeva vahel.
vedasin end ujuma, olin unustanud, kui külm see on. ma olen unustanud, miks see mulle lapsena nii meeldis. ma ei pruugi seda rõõmu enam ealeski tagasi saada.
pääsukestel on hilised pojad koorunud, veel ei julge välja lennata, kõiguvad lauda uksel ja vaatavad välja. avastasime, et seda sahistamist, mida terrassi alt kuulda on, põhjustab siilike.
sügis, tartu
uus kool, uus mina. ma olen kaotanud järje, kui mitu korda elus ma seda öelnud olen, üritanud panna end seda uskuma.
köitsin endale kaks vihikut. ma ei tea, kuhu minna, kuidas olla. üks päev korraga, üks päev korraga, üks päev korraga. tuletan endale meelde, et pean lihtsalt kohale ilmuma, olema kena ja viisakas, meeldiv. pöörama tähelepanu tunni sisule, ignoreerima kõigi oma klassivendade seksistlikke märkusi. mitte tegema välja sellest, kuidas ma nii paigast ära olen, kuidas ma pole kunagi oma elus kuhugi kuulunud, pole kunagi olnud õigel ajal, õiges kohas, õiget moodi.
ma aina hädaldan viimasel ajal. mu igavesti kannatav ema küsib: „aga mida sa siis teha tahad?“ tobe on vastata: „mitte midagi.“ see pole ju isegi tõsi. ma tahan kõike, kõike teha, kõike kogeda. ma lihtsalt ei taha seda. seda rassimist, rabelemist, ilget töötamist ja vaeva. aga muudmoodi ju ei saa.
ütlen, et tahan olla normaalne. mu igavesti kannatav, igavesti kannatlik ema küsib: „mis on normaalne?“ ja nagu ma oleks taas jonnakas teismeline, ajan lõua ettepoole, löön käed risti ja ütlen: „ma ei tea, mitte see.“
miks on uinakud nii palju magusamad? kas asi on spontaansuses? jõuetusele allumises?
kuidas seda minu värki nimetada? sotsiaalne ebakompetentsus?
tutvustasin oma pead seinale. sellest polnud abi. ei olnud mu parim hetk.
tegime tomatisuppi, olen söönud nii palju vanaema õunu, et kõht valutab. mitte miski pole paremaks läinud.
ärkasin, jõin kohvi, istusin tund aega laua taga, pea käte vahel. vahtisin peeglist oma nahka. üritasin kätt tõsta ja peeglit eemale lükata, aga olin täiesti halvatud. mingi hetk kukkusin toolilt, lebasin veel umbes tunnikese põrandal. lõpuks sain end liigutada ja hakkasin hullunult oma väikseima pintsliga riiulitelt tolmu pühkima.
nii on enamiku asjadega mu elus, see on lihtsalt uusim rida kampsunis, milleks on mu identiteedikriis, ma olen nii meeleheitel, et leida midagi, mis mind esindaks, mis võiks olla mu iseloomulik joon, et kui mind miski vähegi huvitab, seon ma end sellega ja pasundan kõigile, kuidas olen nüüd leidnud enda jaoks selle õige asja – hoidke nüüd alt! mu elu mõte on see, just see siin – ja siis rooman tagasi, saba jalge vahel, tagasi oma vanemate koju, tagasi oma psühhiaatri kabinetti, tagasi cv-keskusesse, et oma cv taas lukust lahti teha ja laiali saata – alati on kusagil vaja nõudepesijat.
veel üks unistus, mis ei olnud minu täita. veel üks meeleheitlik püüe end kellekski edukaks kujundada, veel üks aasta, mil ma pean tõdema, et pole ikka veel suureks saanud, pole ikka veel päris isiksuseks välja kujunenud, ning et pooleli jäetud projekte täis paberikorv ei kõlba iseloomu asenduseks. pahh!!
koolipsühholoog unustas mu olemasolu, nii et passisin ta kabineti ukse taga pool tundi asjata.
kogu kirg, mis mul selle kõige vastu oli, on kadunud. ma ei tea, kuhu see läks, kohati on tunne, nagu keegi oleks selle mu selja tagant ära varastanud. ma ei pruugi seda ealeski tagasi saada.
ma ei olnud isegi veel voodist tõusnud, kui koolipsühh helistas. küsisin, kas peaksin akadeemilise puhkuse võtma, ja ju siis kõlasin piisavalt mornilt (või tal on lihtsalt must kõrini), et ta nõustus.
arsti vastuvõtt, paraku on mu hormoonide ja insuliiniga midagi valesti. ma nii ihkasin, et see oleks lihtsalt tavaline kontroll, tulen kohale, laon kõik oma mured ja sümptomid lauale, arst kinnitab, et kõik on hästi, rohkem rauda ja vitamiine, me ei hakka teid isegi torkima, aga võta näpust.
enda kaitseks: kuidas ma pidin teadma, et põrandal kägaras olemine ei ole normaalne? ma arvasin, et me kõik kogeme seda??
atmosfäär arsti kabinetis oli rõõmsameelne, ehkki mul hakkab veidi kõrini saama sellest, kui mitu korda oma elus olen pidanud kuulma: see jääb teiega eluks ajaks, aga me saame sümptomeid leevendada.
täna testid, see nooruke õde on võtnud mult nii palju vereproove, et mu käsi näeb välja nagu sõel! ometi teeb rohkem haiget see, et ta peab iga tunni aja tagant mu nime üle küsima. oh mu vaene egokene!
kogu mu vaeva eest anti mulle vabariigi kuivim viineripirukas ja ussitanud õun. isegi nälg ei ole sellises olukorras mingi maitseaine, seda einet ei saa ka ramsay päästa. pärast tolle glükoosilahuse joomist on mu maitsemeeled pahupidi pööratud, tunnen end nagu pealetükkiv pulmakülaline, kõik on kibe, kibe, kibe.
luristasin kõrrejooki valjemalt, kui viisakas oleks. vahtisin, kuidas ussi teekond lookles otse õuna südamikku.
äkki ma võtan veel ühe valuvaigisti ja lähen magama. mis see maksimaalne lubatud doos päeva kohta ongi?
talv, haanja
langetan executive decision’i põgeneda kõigi oma kohustuste eest ja minna maale. maja on valmis, ja erinevalt mampsist ei käi paps mulle pidevalt pinda, et ma midagi oma eluga ette võtaksin. ta ei jäta küll kunagi kasutamata võimalust loengut pidada, aga lihtne on lasta neil kulgeda ühest kõrvast sisse, teisest välja.
olen laiselnud, liiga palju. ootasin, et lumi maha tuleks, tuli. ootasin, et sellega tuleks mingi innustus tegudele asuda, ei tulnud.
loen, väga palju. isegi mitte midagi head, lihtsalt mida iganes, mis kätte satub. ei taha omaenda mõtetega istuda. mitte et mul mingeid mõtteid olekski, aga kas see pole just ohtlikum?
rutiin näeb praegu välja umbes selline: ärkan kaks tundi enne päikeseloojangut, söön, tõmban villaseid sokke jalga. päevavalguse viimase poolteise tunni ajal käin väljas, komberdan mööda külavaheteid, tuian metsas ringi, ronin üle mahakukkunud puude, kaotan kändudel hüpates tasakaalu, torkan käed samblasse, ootan. ootan, kuni midagi tunnen.
ootan, et midagi juhtuks ja mind kaasa tõmbaks. ilma et… noh, ilma et ma ise midagi tegema peaksin.
veedan liiga palju aega oma peas – maladaptive daydreaming, selleks lapsed seda vist kutsuvad –, ei midagi eriti detailset, tüdin stsenaariumitest kiiresti ja pean aina uusi välja mõtlema või vanadelt tolmu maha soputama ja värskendama. on see sellepärast, et mu enda elus midagi erilist ei toimu? ma olen alati tahtnud üksnes vaikset, rahulikku elu, aga mu kujutlusvõime on liiga aktiivne, nagu koju jäetud koer, kes uuristab vaiba sisse ringe.
tahaksin kirjutada, aga mitte oma tunnetest. keeruline, sest millestki muust ma kirjutada ei oska. kas nii saabki alati olema? kas ma ei pääsegi ealeski endast kaugemale kui oma maski ninaotsast?
kesse ütleb, et maal pole kultuurisündmusi, tulge, tulge kõik minuga kaasa, meil siin kunstinäitus püsti pandud. kõndige aeglaselt männi juurest kase juurde, vaadelge erinevusi pintslitõmmetes, neid nõtke joonega oksi, keerutage omi kuumi jooke termostes nagu veini, sügav, kompleksne, veidi pähkline aftertaste, mõlgutage mõtteid selle abstraktsuse üle, mida kujutavad endast põdrapabulad keset aasa, imetlege neid külmunud vihmapiisku paljastel okstel, meie näituse parim eksemplar oli heegeldatud ämblikuvõrk, jääpiiskadest pärlitega tikitud, kuni üks näitusekülastajatest mätta otsa komistas ja nägu ees sellest läbi kukkus… aga pole hullu! emake loodus on parim kuraator ja ta kasvatab midagi uut asemele!
mitme tableti korraga alla neelamine (ja ilma lonksugi veeta!) tundus lapsena nii muljetavaldav. ja nüüd on see nii rutiinne, et ma isegi ei mõtle selle peale, ei võta hetkegi, et hämmastuda omaenda arengust?? jama, ma olen nii fucking äge, mu laps-mina kukuks pikali, kui ta mind praegu näeks.
töötasin veidi luuletuste kallal, praegu vihkan kõike, mida iial kirjutanud olen, nii et pean ilmselt magama minema ja homme neid uuesti vaatama.
mingil hetkel ei ole see enam nunnu, see ringiekslemine, seljakoti-tuhnuri elu (mul pole isegi reisikohvrit), mingil hetkel olen ma liiga vana ega saa enam käega vehkides öelda, et tegelen sellega järgmisel aastal. mingil hetkel saab kõigil must kõrini, osal juba on. liiga kangekaelne, nõudlik, laisk. oleks mul mingi anne, mingi undeniable genius, mis mind välja vabandaks.
leidsin lehe pealkirjaga „põleta, kui oled üle saanud“. ma ei mäletagi enam selle kirjutamist. nüüd lugedes turtsusin naerda. ühest küljest: miks sa seda kõike nii tugevalt läbi elasid? teisest küljest: muidugi, tol hetkel see oligi nii suur ja kohutav ja ülesaamatu. igatahes, leht põles ereda leegiga.
ehk läheb kõik hästi. äkki ma leian midagi uut.
jälle.
oeh.
e. g. s. (23): „igatsen kohutavalt, tähendab, olen kohutav igatsemises.“
