iga hea asja algus on nii kohutavalt kaunis, sh minu esimene sissekanne iPhone’i Notesi rakendusse aastal 2015, kui suitsetasin iga päev kanepit:
rip some cash
to smoke a blunt full of hash
ain’t nobody gotta say
what i turn into ash
pange vangi see õnnetu teismeline tüdruk
pühendusega
………………..
(kuupäev ja allkiri)
***
super ilus päev, täna super hea meel, et tookord elama jäin, sest radiohead otsustas ootamatult siiski üle maiteakuimitme (seitsme) aasta tuurile minna. reaalselt ütlesin 10 päeva tagasi, et mul hunch… ja see hunch… ma veits kogu aeg asju ette ennustanud.
ootan tööpakkumisi jaapanis ja new yorgis ja rio de janeiros ja seoulis ja berliinis või siis tallinnas
pühh kõikidele mu kümnetele kui mitte sadadele spotify playlist’idele. eriti sellele, mis kannab tiitlit zg0rd, koosnedes sveta baaris ja berliini ööklubides shazam’itud lugudest, taamal tehti juppi, ketamiini, amfi, veelkord juppi #bluepunisher, sest nüüd käin selle playlist’i saatel kalamaja pargis hommikuti enne tööd sörkimas. millestki kasu ka siin elus olnud.
lendasin vahetult enne oma 20. sünnipäeva üksinda Pariisi. märtsi algus, soe, hästi soe, 24 kraadi. couchsurf’isin mingi antonio juures, kes mind igasugu põnevatele korteripidudele viis. ühel päeval istusime Centre Pompidou ees ja sõime pitsat, kui antoniole helistati. tuli mõne minuti pärast tagasi ja ütles: „hey guys do you want to go to a RAVE IN THE UNDERGROUND PARIS CATACOMBS?“ esimese asjana ha-ha-sin täiega. ja siis he-he-sin, kui sain aru, et tal on tõsi taga. kriiskasin „OF COURSE“, sest mul pole mitte munnigi kaotada. õppisin siis kunstiajalugu, mida põhimõtteliselt ülikooli esimesel nädalavahetusel vihkama hakkasin, nii et „OF COURSE“ lähme… to be continued…
mu lemmiktegevus on maksta 100 € tunnis psühholoogile, et talle tuimalt näkku valetada ja hiljem vinguda, et temast pole absoluutselt kasu.
huv, kas jänku jussi reference on piisavalt clickbait pealkirjaks.
jalgpall on parem kui seks, aga kui tuju on kurb ja nukker, siis leian end (<3) lohutavalt mõttelt, milles kamp mehi mind peaaegu surnuks peksavad. mina laman välikorvpalliplatsi nurgas ja umbes kolm-neli näotut meest löövad mind jalgadega lömmi. vahepeal on long shot, mis vaheldumisi muutub close-up’iks mu näost, üks silm paistes, umbes nagu De Nirol „Raevunud härja“ plakatil. siis vahepeal slow zoom in vb isegi dolly in. muusikaks buddy holly „love is strange“, taustaks millegipärast central park ja selle kohal järguti kasvavad pilvelõhkujad. kõik on verine ja olen oimetu, peaaegu surnud, aga mitte päris. see ideaalne ooteruum enne surma ja pärast elu. ma pole kunagi USAs käinud, aga küllap on see new york state of mind nakkav.
valetasin, ma ei käi psühholoogi juures. aga peaksin, tõesti väga peaksin
„oli see vast üks aastapikkune nädal,“ kõneles üks ilus meem…
…kus olen elanud viimased kaks aastat
üks mu sõber kõndis tunamullu sitsiilias bussi ette ja sai surma. küss: tegi ta seda sihilikult või kogemata? mul ainuüksi sel aastal kolm korda kogemata samamoodi läinud ja iga kord olen seda mõtet mõlgutanud. alati telos mingit sellist teksti nagu see siin kirjutanud, sest vaid jumal teab, kui kiire on elutempo, et korraks seisma jääda ja vajalik kirja panna, ja kui sitt on mu mälu, et see meelde jätta. grind, Grind, GRIND.
vihkan, kui loen mingit huvitavat teksti ja siis boom, lambist muutub igavaks. täielik pettumus, nii-nii-nii ebaõiglane ja mina olen ohver, mitte see alamakstud ja üleharitud kirjanik. samas tänapäeval võib igaüks raamatu kirjutada. siiski kordan, et mina olen ohver.
magasin eile 11 tundi ja kuigi see on minu kohta väga palju, siis pole see võrreldav mõne aasta taguse uinakuga, kui võtsin jõuluõhtul ekslikult xanaxit (see ainuke kord, kui olen xanaxit võtnud), mille üks tuntud räppar mulle tellaris kinkis. andmise aeg. võtsin vist kaks tablakat, sest rohkem ei antud, ja jõin kaks pudelit veini, sest rohkem ei olnud. magasin 18 tundi jutti ja nägin unes, et saan oma eluarmastusega kaks tütart. tänase päevani ei mäleta, kas üritasin end ära tappa või läks lihtsalt meelest, et olin rahusteid sisse söönud. tõenäoliselt läks ikka lihtsalt meelest, mul pole ammu selliseid mõtteid olnud. stay positive.
üks mu eksmees ütles kord: „me peame midagi su ropendamisega ette võtma, see pole ikka päris ilus.“ annan andeks tho, ta aitas mul kolida, suisa kaks korda #appreciationpost
üks mu eksmees ütles kord: „hola amigo, que pasa“[1], paar nädalat pärast seda, kui ma ta koos kitarriga tuimalt välja tõstsin. annan andeks tho, ta räpinast #appreciationpost
üks mu eksmees ütles kord: „sa oled ja jääd mu eluarmastuseks, ma tean, et lõpuks oleme me niikuinii koos“, ja järgmine hetk magas ühe tartu baaridaamiga. annan andeks tho, ilus ja meeldiv tüdruk oli #appreciationpost
noniii… jõuame siis Bastille’ väljakule, täpsemini ühe kindla KANALISATSIOONILUUGI kõrvale, kus pidime täpselt kell 1.15 hommikul mingi tüübiga kokku saama. tüüp ootaski seal, ronisime kõik neljakesi august sisse ja redelist alla pimedasse tunnelisse. haises sitasti. kõndisime. täielik labürint. mis seal edasi toimus, see jäägu teiseks korraks, aga kümme tundi hiljem Pariisi alt väljudes läksin esimest korda elus Louvre’isse ja nutsin kaks tundi Constance Mayeri maali „La mère infortunée“ ees. Mayer oli üks vähestest naiskunstnikest, kes saavutas edu Napoleoni-aegsel Prantsusmaal. sarnaselt minuga oli ta kalade tähtkujust. good for her.
sain Radioheadi pileti (nice dream), nutsin end ogaraks ja reckoner kummitab viieteistkümnendat päeva järjest. sitaks ajudele käib juba, pärast ei tahagi konsale minna, sest on nii üle visanud
kus oled nüüd sa?
panen peale John Frusciante „The Past Recedesi“ ja mõtlen sellele, kuidas üks meessoost arst ühes kindlas pelgulinna haiglas süüdistas mind kiirabi asjatus väljakutsumises ja pani peaaegu surmava valediagnoosi. no kujuta pilti, kui oled kuu aega iga kahe päeva tagant haiglas kontrollis käinud, näitajad käivad üles-alla ja siis ühel saatuslikul hommikul kell 7 ärkad valudega, mida esialgu kannatada proovid, sest mingi sergei sõimas su näo täis. haiglasse jõudes piisab arsti ühest pilgust ja lausest „tüdruk peab 20 minutiga opilauale jõudma või temaga on kõik“. konkreetselt nii ütleski! nii unhinged ja aus! i love it, big respect. ja siis on need saatuslikud kakskümmend minutit, kui nad koristavad eelmise opi jälgi, samal ajal kui sina karjud valudes. sõimasin neid vene õdesid ikka korralikult. nad naersid mu üle ja veel hullem, ei andnud valuvaigistit ega lasknud emale helistada. tahtsin lihtsalt emme häält kuulda. ja top moment, oled seal opilaual ja mingi tädi suudab su anesteesia persse keerata. ehk siis a) sa oled valudes, b) sa oled ärkvel ja c) sa ei saa ennast liigutada. ja tegelikult tahaks, et te kõik teaksite, kui eriline ma olen : ) et kui vähesed 22-aastased seda diagnoosi kogeda saavad, selliste komplikatsioonidega isegi veel vähesemad. ma olen eriline ja tahan seda kõigile öelda. kaks nädalat pärast oppi, kui voodist püsti sain, läksin kolme kohta tööle ja käisin samal ajal ülikoolis. ma reaalne queen. traumast pole haisugi traumast pole haisugi traumast pole haisugi.
mis minust on saand?
otsin Youtube’ist cheap vegan recipes iga kord, kui päevad lõpevad ja mõistus koju tuleb. see ka naljakas, et kaks päeva enne päevi tahan bussi ette kõndida ja mõtlen nendele kujuteldavatele meestele pargis, kes mind jalgadega kõhtu peksavad. mitte ükski mu bf pole sellest veel aru saanud ega tegelt peagi, aga tean ka woke boyfriend’e, kes laevad alla selle Stardusti rakenduse, mis saadab neile iga kuu tüdruksõbra PMSi ajal sõnumeid stiilis „give her chocolate, she’s going through a lot“. rõve klišee, aga töötab.
veebruar 2022, saksamaa pealinnas nagu ikka. sõbra korterigaleriis näituse avamine. istun laua taga ja kirjutan märkmikusse vaikuses mõtteid üles, sest vaimselt on lihtsalt katastroofiline olla. tavaliselt üritan traumad omaette läbi töötada, aga pean siin näituse avamisel veits toimetama, network’ima, esindama. ümberringi inimesed. minu kõrvale istub mingi suvakas tüüp, kes hakkab pärima, mida ma kirjutan. vastan vastumeelselt, suvaliselt, lakooniliselt „it’s personal“. tüüp ikka: „yeah i heard you’re at Berlinale, my film is there, do you want to watch it? WHAT ARE YOU WRITING IN YOUR diary?“ vastan: „it’s personal“ ja „please leave me be.“ „you can tell me, it’s fine i understand“. nooo okei, „my good friend killed herself yesterday“. vaikus. tüüp tõuseb püsti ja teeb näituseruumis juttu teise omasugusega. möödub kolm kuud ja saan teada, et see sama tüüp poos end Berliini Kunstiülikooli klassiruumis üles. detailidesse ei hakka laskuma, aga mingi tudeng leidis ta. huvitav kokkusattumus. tõesti väga huvitav.
tean üht valget heteromeest, kes kutsub end they/them’iks ja tegeleb kirglikult kväärteemadega aint sp, et saada clout’i. ta lemmikžanr on lesbifilmid; geifilme (meestevahelisi seksuaalsuhteid kujutavaid) tema ei vaata. meeldib valikuline homofoobia, väga meeldib. i guess tänapäeval on ka veic moes olla kväär või teeselda, et oled kväär, eriti kultuuritööstuses, sest see tõstab kamaluga staatust. du bist different. you are eriline. kohe kui oled gei, või veel parem bi, siis saad oma keskpärasusest äkki kuidagi lahti. you wish. ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed peavad vajalikuks oma seksuaalsust kõigile nina alla hõõruda. mind reaalselt ei huvita : D mitte ükski seksuaalne sättumus, k.a „rõve*“ heteroism ei tee sind paraku paremaks inimeseks. panen teile südamele, et te jätaks mind lõpuks ometi lihtsalt rahule
kõik on nii fluiidne i can’t, kas miski võiks kasvõi momendiks tahke olla
ei või olla
elu saksamaa pealinnas ja raha nii vähe, et pesin just juukseid nõudepesuvahendiga. works.
kui sa pole näinud, kuidas üks mees täidab kondoomi oma roega, kõvastab selle mingi hüdrospreiga, penetreerib sellesama roega täidetud kondoomiga teist meest teknoklubi keldris, siis ära tule mulle ütlema, et sa elasid berliinis. we are not the same and this is not the place.
räägin teile natuke kultuurimaastiku goss’i: pmst kõikidel nepobeibidel läheb hetkel hästi ja kõige paremini läheb neil, kes ütlevad: „mnjaa, nagu jah, mu vanemad on tuntud, aga ma pole nende kaudu midagi saanud. nad pole mulle nagu mitte midagi andnud. ja mul pole nagu mitte kunagi raha. nagu see ei tähenda tegelikult mitte midagi, kui su vanematel on suur sotsiaalne kapital, igas alevis kinnisvara ja ressurss sulle igal sekundil tagalat pakkuda, kui su järjekordne kunstiprojekt järjekordselt rahastust ei saa.“ te teate, kes te olete, ja te võite pika kaarega putsi käia. viskan teile 2026. aastal instas unfollow ja ei vaata tagasi. ma ei vaata tagasi.
<3 pussyass <3 … mallukas ütleb alati eat shit and die ja ma armastan teda sp. tahaks teda intervjueerida, aga ta hui viitsib
needus: olla natuurilt kade, kuid samas sügavalt pohhuistlik kõige ja kõigi suhtes. kui elina born oli miss calculation, siis ma miss paradox, sa ka.
mina vihkan suve. mõttetu! andke mulle hall ilm, et kodus diivani peal mädanemine oleks ühiskondlikult soositud akt. andke mulle tormine taevas, et saaksin kodus istumise ettekäändeks tuua kallid taksohinnad ja vihma. andke mulle sitt ilm ja alles seejärel andke mulle andeks
mh, mulle nii meeldis aasta 2025
live, laugh, love, leave, laugh, love
see kõik on taotluslik, ma tean, mida ma teen, usaldage protsessi, usaldage meetodit, artistic statement, field research.
oma elu esimese ja viimase armastuskirja kirjutasin lakmuspaberile. polnud palju öelda.
mõtlesin just nendele nyc peksvatele meestele ja olin juba maha rahunemas, kui ühtäkki sekkus stsenaariumisse 3-aastane emel, kes 26-aastast verist ja lömmis emeli (häälda emelllli) kaamera perspektiivist jälgis. eyes–meet-olukord, kummagi pilgus polnud hirmu nähtu ja kogetu ees, pigem rahu ja karistusega leppimine. elu on neid kloppinud kordades rohkem kui mu ärahellitatud IKEA vaipa (mida pole kordagi klopitud), et sellest on saanud uus normaalsus. tsiteerides 20. sajandi parimat filosoofi: „you can’t always get what you want“
te teate, et ma utreerin, te teate seda väga hästi:)
mu kujutlusvõime on niiii elav. kõik mõtlen välja ja ise jään uskuma ka.
türa, mõtle, kui nad ei mängi kontserdil reckoneri. house of cardsi ei mängi niikuinii ja exit music ka suht vähetõenäoline, aga nagu reckoner. cmon, thom yorke, ole meheks, ole norm, lehvitasime ju kunagi berliinis nagu sõbramehed. tol õhtul ehmatasin kogemata my man jonny greenwoodi. naljakas juhtum.
ülisolvav, kui inimesed arvavad, et kasvasin üles suures jõukuses. fake it till you make it, ma olen ise selle elu endale teinud. selle glamuurse vabakutselise elu. valdava osa lapsepõlvest pühkisin perset ajalehega, sest isegi vetsupaber oli liiga kallis. key on see võimalikult pehmeks nühkida.
üks mu sõbranna ütles kõigile meie ühistele sõpradele 2. klassis, et mu sünnipäev jääb ära. see oli mu 8. sünnipäev, esimene sünnipäevapidu, tegin ohtralt süüa, kaunistasin toa ja panin selga uue roosa kampsuni. keegi ei tulnud kohale. nutsin oma paldiski korteri elektrisaunas end peaaegu surnuks. kättemaksuks võtsin ühel päeval ta koolikoti ja viskasin selle sisu oma korteri 5. korruse rõdult alla. vb oli sündmuste järjestus vastupidine. ma ei kahetse mitte midagi, aga vabandan ta ees siiralt.
teismelisena ei julgenud ma öelda, et mu isa on kurdi rahvusest. ükskord proovisin ja siis noriti kaks nädalat „hahaha sa mingi faking kurt indiaanlane w?“ thank you, tallinna kunstigümnaasium. nüüd on vastupidi, nüüd on uhke põlvneda inimeste hulgast, kes võitlevad tänase päevani genotsiidi vastu, mis on paraku liiga aeglane, et sotsiaalmeedia scholar’ite tähelepanu pälvida. ei ole pilte nälgivatest lastest ega infosõda, mis neid 35–40 miljonit inimest kuidagi puudutaks. pro-Kurdistan, i stand with Kurdistan, Rojava, Diyarbakir, Erbil jne. paneks lipu kohe insta bio’sse, aga mida ei ole? eks ikka Kurdistani lipu emoji’t. tsiteerides 21. sajandi klassikat: vabadust ei saa keelata ära 🎧 🎶
mu isa sündis väikeses Kurdistani külas nimega Tarno, mida pole isegi google mapsis märgitud. ta ei tea oma täpset sünnipäeva, vanaema ütles lihtsalt, et sitaks külm talv oli. ta väga veevalaja v kaljukitse vaibi küll.
mu 20-aastase nõo evini nimi tähendab kurdi keeles armastust. mul on türgi nimi. emel tähendab iha või püüdlust, mingi teooria kohaselt ihata alati seda, mida sa ei saa. milline saatus! milline staatus!
***
tahaks lõpetada kuidagi ja kunagi positiivsel noodil, aga sel aastal pole see paraku võimalik.
[1] Hei, sõber, mis toimub? (hisp)
