Kui Ene kogemata, eneselegi meelehärmiks nii vanaks poleks elanud, oleks matusesaal olnud täidetud Ene siiraste austajate ja muidu pervertidega. Nüüd aga peab Ene leppima vaid pere ja sugulastega. Sõbrannasid pole Enel kunagi liiga palju olnud, aga ega see teda ka väga häiri. Küll aga häirib prouat fakt, et tema enda poeg pole suvatsenud oma ainsa ema matusele korralikult triigitud särki selga panna. Tõepoolest, Ene on küll kange naine ja sellisest asjast palju ei hooli, aga isegi tema hädine poeg peaks teadma, et proual ei ole kavas rohkem kui korra surra, mistõttu oleks Hannes võinud vähemalt selleks sündmuseks ennast kokku võtta ja adekvaatse üldpildi peale mõelda.
Vähe sellest, et poeg on kohale ilmunud kui hulgus, on Ene tütar endale selga pannud seeliku, mille kohta oli Ene mitu korda märkinud, et see muudab tema pisitütre lühikesed jalad veelgi paksemaks. Ja muidugi pole see siin kõige traagilisem moeaps. Enele endale oli tiritud selga maitsetu vanamoorikleit. „Üle minu laiba!“ mõtleb Ene.
Nii lamabki Ene kirstus ja mõtleb surma üle järele. Surm ei olnud muuseas absoluutselt glamuurne. Ei mingit ophelialikku uppumist ega klassikalist rongi alla hüppamist. Ta ei saanud isegi une pealt surma rüppe jõuda, nagu oli juba viimased kaks aastat planeerinud. Igal õhtul enne magamaminekut oli Ene korralikult läbi kamminud oma pikad hõbedased juuksed, üle pea tõmmanud kalli öösärgi, lõhnastanud ennast oma lemmikparfüümiga ning pugenud voodisse surma ootama. Madami tegelik surm ei vastanud aga ühelegi standardile: ta oli saanud infarkti teatri vetsus, poti peal. Laipa ei leitud enne kolmanda vaatuse lõppu.
Jah, Ene ei saanud oma surma kontrollida, aga vähim, mida ta teha saab, on päästa enda matus. Matusekõned on nagunii igavad ja pisaraid pole pooltki nii palju, kui võiks. Keegi ei suvatse isegi mainida, kuidas Georg Ots oli kunagi Enele öelnud, et too on võluvam kui Audrey Hepburn. Üldse, mida nad mõtlesid, kui planeerisid tema matuse kõige ilgema lörtsiga päevale? Ene tõuseb üles ning hüppab kirstust välja. Esmalt kõnnib ta poja juurde ning kohendab tolle lipsu. Särgi triikimiseks on hilja, kuid vähemalt sai selle detaili korda.
Tütrele ei suvatse Ene isegi läheneda, kuna too on ilmunud kohale seelikus, millest oleks ammu pidanud lahti saama. Tema saab ainult ühe põlgliku pilgu osaliseks. Järgmisena haarab Ene matusesaali nurgast harja ja hakkab õuest sisse vingerdanud porist lund demonstratiivselt kokku pühkima. Kas tõesti ei tulnud keegi ise korrahoidmise peale? Ka surnuna ei saa vaene naine rahu.
Koristamise käigus aga langeb pilk seina ääres seisvale tüdrukule: 16-aastasele lapselapsele Kamillale, kes näeb välja täpselt nagu Ene selles vanuses. Esimese hooga Ene ehmatab, kuid jääb siis tütretütart vaatama. Sarnasus noore Enega on tõepoolest hämmastav. Kamillal on isegi kaasas pikk ja sümmeetrilise näoplaaniga poiss, kes tuletab Enele meelde tema hiilgeaegu. Enel pole peale tema neljanda abikaasa Arturi surma uut korralikku meest tekkinud. Tervelt kolm kuud enne surma oli Ene fundamentaalselt üksi.
Enam ei olegi proua niivõrd häiritud sellest, et just tema matus pidi olema kõige nilbema lörtsiga päeval või et talle pandi just selline vanamutikleit selga, vaid hoopis sellest tobedast plikatirtsust siin. Ene kortsutab kulmu, haarab aknalaualt küünlajala ning taob sellega tütretütart, kuni too surnult maha kukub. Surnuna häirib lapselaps aga Enet veel rohkem. Vähe sellest, et Ene ei saanud olla kõige ilusam inimene oma matusel, ei luba noor preili Enele sedagi privileegi, et ta võiks jääda kõige ilusamaks laibaks oma matusel. Ene haarab Kamillal jalast ning lohistab ta ukse taha.
Seal aga avastab Ene, et Kamillal on täitsa korralik kleit, nii et ta koorib selle tüdrukult seljast ning vahetab enda ilge hilbu vastu. Vähemalt kellelgi ta peres oli olnud hea maitse. Ene astub saali sirge seljaga tagasi, värvib lapselapse taskust välja pudenenud huuleläikega huuled, tõmbab vaiba ukse ees lebava vereloigu peale ning ronib vaid talle omase elegantsiga kirstu tagasi. Tseremoonia võib jätkuda.
„Eleegia Lumivalgekesele“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Maarja Katariina Kerge (20): „Alguses oli Sõna, nüüd olen mina.“
