fotod: Aasa Ruukel
KIRRE
„Kust jooksevad nalja ja pärise piirid? Nalja ja tõsise? Pärise ja iroonia?“
„Pole olemas.“
MAJAVAMMILÕHNASE AHJU KÜLJE ALL
Armastusega tehtud praekartulite ja musta tee lõhn. Elo küttis ahju nii kuumaks, et ta pere kardab, et see tänast õhtut vastu ei pea. Toanurka said tunnikese eest löödud viimased lauad, sest Riste kipub puhtkogemata lammutama ja kardeti vastpaigaldatud soojustust kaotada.
„Millal me hakkasime teineteist kasvatama?“
„Hmm… Koos koolis käies tekkis meil ühine huvi eesti pungi, tüdrukute pungi, kirikumuusika ja vene muusika vastu, millest me päevad ja ööd rääkisime; sina hakkasid vaikselt „Supipäeva“ laule kirjutama. Ma ei tea, kui palju kokkupuudet sul pungiga enne oli.“
„No oli natuke, aga see polnud kunagi otseselt… minu teema.“
„Sest mul oli tolles eas olnud palju-palju kokkupuudet pungiga, kodus mängiti mul J.M.K.E. mussi enne, kui ma rääkidagi oskasin, mis tähendab ka, et punk oli minu jaoks toredalt nostalgiline. Ning et ma suhestun vähe inimestega, kes on pungi teismelisena leidnud, sest minu pungikogemus on vähem „jee, ma elan ennast välja!“, rohkem „jee, kiikumine ja printsessinukud“!“
„Ma arvan, et see on ka hea, kui punk tuleb nii vara või nii hilja, et see ei saa su neljateistaastaseajuga liiga palju trikke teha.“
„No mul tuli see kõik uuesti peale 12- ja 16-aastasena. Normaalne puberteedi ilming.“
„Punk oli selles mõttes hea ühenduspunkt, et iga nädalavahetus sai minna vaatama, mida uut ja naljakat nüüd oli siinkandis välja mõeldud. Aga minu jaoks oli kõige tähtsam hoopis see, kui sa kinkisid mulle Valtoni „Mustamäe armastuse“.“
„Mis on muidugi naljakas, sest seda raamatut arvatakse eesti pungi algusaegade tüvitekstiks.“
„Jah. Halb raamat, ei soovita. Aga täiesti uut viisi maailma sõnastamise praktika sai minu meelest sealt alguse, ja samuti kõik, mida hiljem teinud oleme…“
„Mõned lood olid väga head ka. Aga „Mustamäe armastuses“ oli samuti piisavalt halba, kõiki tahke sai pikalt arutada. Näiteks see jube „Laternaad“.“
„Ühine vaenlane ühendab kõige rohkem… Ehk Arvo Valton.“
„Või Vennaskond. Aga juba enne „Mustamäe armastust“ hakkasid sina ju muusikat kirjutama.“
„Jaa, muss oli küll meie kahe nali. Haa-haa – laulude kirjutamine.“
„Su esimese laulu, „Metairoonilise kiilaspea“ üle olin ma küll väga üllatunud, kui sa selle helifaili mulle üks päev saatsid, sest tolle pealkiri oli ju lihtsalt tobe ühine nali, et me mõlemad olime tol hetkel kiilakad.“
„Mul on tunne, et kõige paremad asjad, mis me oleme teinud, on olnud naljad – kuni need on lihtsalt tõeks saanud. Kõigel, mida me ütleme, on potentsiaal olla tõde.“
„Ja ongi nii, et üks meist otsustab, et okei, mul on natuke vaba aega, ju ma siis teen ühe filmi või näidendi või luulekogu või albumi või bändi või 400-kilomeetrise rattasõidu Riiga.“
„Mulle alati tundub, et… kui raske see ikka olla saab. Nagu kui ma väiksena lugesin Juhan Liivi ja mõtlesin, et okei, hakkan samamoodi kirjutama.“
„Jah! Ja rattamatk ja film ja näidend ja luuletus ja laul on lihtsalt erinevad tööriistad – rattamatka ideed on raske lauluna edasi anda. Igatahes. Ühel hetkel, kui me olime piisavalt palju paralleelselt loominguga tegelenud ja selle kohta mõtteid jaganud, selgus, et me saame väga hästi ka täielikku koostööd teha.“
„Ma tean, et asju, mida mina ei suuda, suudad sina ära teha. Ma ei pea sulle ütlema, mis seda teksti või üritust või filmi edasi viima peaks, kuhu see jõuda võiks, sest meie mõtted niikuinii ühtivad ja sobivad.“
„Aga selleks, et tükid omavahel kokku sobiks, teeme igal koosolekul väga vähe tööd ja räägime selle asemel tunde kõigest, mis meie elus juhtunud on. Tähtis ei ole piirangute ja eesmärkide seadmine, vaid teadmine, kuidas teine mõtleb ja milliseid naljakaid ja tarku inimesi ta viimasel ajal kohanud on.“
KAGU
„Mul on tunne, et ma mõtlesin kõik oma mõtted ära enne 15. sünnipäeva, ja nüüd ma lihtsalt laiendan neid. Keegi ütles seda ka, et muidugi – sa ei saa midagi uut teha või öelda, aga sa pead tegema ja ütlema, et ammuöeldu energiat edasi kanda. Et maailm seisma ei jääks.“
„Osalema selles tsüklis. Oota, meile on külaline.“
Järgneb pikk (ja edukas) kassi meelitamine.
„Ta võiks ka öelda midagi. Mõtle, kui ta rääkima hakkaks. Kas sa oleks üllatunud?“
„Hmm…“
„Mis oleks selline asi, et sa oleksid üllatunud, kui ma seda teeksin?“
„Kui sa hakkaks bukowskilikult nimetama kõiki asju, mis sinuga on juhtunud.“
„Kui ma hakkaks oma elust rääkima? Sellega tuli mulle meelde…“
Lugu kärbse pihta kusemise tagajärgedest budistlikus vaates, mis kahjuks/õnneks ei juhtunud kummagagi meist, mistõttu me ei saa seda ka trükisõnas pikemalt lahata. Arutame, kas enda kodus tohib sääski ja nälkjaid tappa, ja Riste nendib, et väiksena oli tal kaks unistust: saada teada, kuidas sääsk maitseb, ja seda, kas surnutel on silmad lahti või kinni.
„Nii et kui ma paluks sul mind bussipeatusesse matta, siis su unistus täituks?“
„Ma arvan, et see oleks minu jaoks lihtsam kui paljude teiste jaoks.“
„Okei, aga kas sa sööks mu ära, kui me Leningradi blokaadi ajal…“
„Jaa.“
„Okei. Sa pole päris sõber.“
„Appikene küll. Ma ei pea, kui sa ei taha. Aga mina tahan, et sa mu ära sööksid. Kui ma juba surnud olen. Palun söö mind Leningradi blokaadi ajal ära. See on mu viimane soov, Elo.“
„Mulle väga ei maitse liha. Võib-olla ma annaks su kellelegi teisele süüa. Mõnele nälgivale lapsele. Võib-olla isegi koertele.“
„Lastele meeldiks rohkem.“
„Mis on asi, mida mina teeks, mis sind üllataks?“
„No üldiselt oleks ma üllatunud, kui sa midagi halba teeksid. Kui aus olla.“
„Milline on surmapatt, mida ma kõige vähem teeksin? Ma loodan, et sa tead, et kui sa ütled, et ma ei teeks midagi, siis ma hakkan puhtalt kiusust seda tegema.“
„Ma arvan, et kadedus pole väga sinu teema. See ei tuleks sul üldse hästi välja.“
Järgneb ohtralt segasevõitu keskustelu Daodejingi, Psychoterrori, seadmuseratta käimapanemise, tantsiva dalai-laama ja tõelise armastuse definitsiooni teemadel. Igav.
„Kas sa mäletad, millal sa oma esimese luuletuse kirjutasid?“
„Ei mäleta. Mul ei olnud väiksena väga loovat mõtlemist, ma pigem õppisin asju pähe. Tekstid on mulle alati tähtsad olnud ja olen neid meeletus koguses tarbinud, aga kunagi pole olnud tähtis see, et seal oleks minu arvamus või kogemus kajastatud. Kui ma kaheaastane olin, õppisin lindude entsüklopeedia pähe. Mulle võis mõnda lindu näidata ja ma ütlesin ta nime, lemmik oli mul maasikamadiin. Igatahes – tänapäeval on mul sarnane mõtteviis. Ma pigem loetlen nähtuseid.“
„Üks asi, mis mulle sinu loomingu puhul kõige rohkem meeldib, ongi, et see ei ole välja mõeldud. Ma vihkan seda, kui lugedes saab ette kujutada, kuidas autor kõigest väest… asju välja mõtleb. Mulle pole nii tähtis see, mida autor öelda tahab, vaid tema tähelepanelikkus maailma suhtes. Viimasel ajal on mul tunne, et see ei päädi ainult loominguga, vaid et too tähelepanelikkus on kõiges asendamatu. Ma ei usu väga andesse, aga sellesse küll, et osa inimesi on hästi tähelepanelikud ja uudishimulikud ja… hea tööeetikaga.“
„Dostojevski kohta lugesin ka hiljuti, et miks ta romaanid nii hästi töötavad, on see, et kõigi tegelaste kohta saab lugeja uskuda, et neil on õigus.“
„Mul on kordi olnud ka seda, et ma olen pidanud tekstid omavahel lahti lükkama, sest ühes tekstis on liiga palju tõeseid vaatepunkte. Näiteks „Diskoteek“ ja „Andmebaas“ pidid alguses üks lugu olema, aga siis olid kogemata kõik read puändid. Niimoodi ei saa elada.“
„Jah, see ülekontsentreeritus ajab mind alati endast välja. Stiiliga samamoodi. Suutke end vajaduse korral talitseda ja öelda „mets“, mitte „laas“ või „salu“. Mind häirib, kui sõnad on tekstis lihtsalt dekoratiivsed ja eesmärgipäratud. Üks asi, mis ma tahtsin küsida tähelepanelikkuse kohta, on see, et… mul on küll nii, et kui ma pean hakkama projektiga tegelema, siis ma saan oma tähelepanelikkuse vängemaks keerata. Kas sul on ka tunne, et… noh, sa ei ole ju kogu aeg täisvõimsuse peal?“
„Mingi tähelepanelikkus on mul ikkagi vist kogu aeg. Lähen metsa jalutama, ise sõnastan seda pidevalt, kirjeldan oma peas, et sellest aru saada. Ma arvan, et paljuski selle pärast, et ma väiksena mängisin hästi palju üksi. Telesaateid näiteks. Istusin liivahunnikus ja rääkisin, rääkisin, rääkisin. Aga see on küll tõsi, et kui ongi mingi projekt, siis käid ringi nagu mingi… antenn. Ma vist varem olen seda kirjeldanud nii, et… sa justkui torkad pulga keset jõge. Ja – jõgi toob seda prügi niikuinii, aga kui sa pulga sinna otsustad torgata, hakkab see kinni jääma.“
„Aga kui sa pulga sinna liiga kauaks jätad, hakkab käsi külmetama ja jääb kangeks. Hoiad seda mitu aastat sees, kukub otsast ära. Ja üldse, kui sa seda liiga kaua sees hoiad, siis sa kused püksi.“
„Jah, see on kõige valusam õppetund sellest. Ja pulk mädaneb ära.“
„Aeg-ajalt oleks hea see ära kuivatada. Pulk. Ja vaadata, mis ta külge on takerdunud. Räägi sellest edasi, ma käin vahepeal ära. Ma tean juba seda kõike niikuinii.“
„Ma ei saa ilma sinuta rääkida. Ma mõtlen.“
„Sa ei saa ilma minuta rääkida?“
„Ei saa. Kuule, kas sa oled mind kunagi näinud rääkimas nii, et sind pole?“
„Ei ole.“
VARAHOMMIKUNE PELGULINNA MAGAMISTUBA
Põrandal on laiali pits, neoon, miniseelikud ja kontsad. Vinüülimängijas surisevad vaheldumisi augustikuine Vilsandi äikesetorm ja HU? teatamas, et siia jäävad meie suved ja talved, meie esimene bänd ja meie nimed betoontrepil.
„Tüdruk on hästi lihtne olla.“
„Ainult et tihti on tunne, et ei kuulataks, kui ühtlasi ei tahetaks vahtida.“
„Aga peabki vist aru saama, et on mehhanisme, mis maailmas ilma sinutagi toimiks, ja seda vähemalt enda heaks ära kasutama. Põhikoolis lükkasin oma klassivenna laua ümber, sest ta ajas mu vihaseks, ja õpetaja ei uskunud, kui ta kaebama läks. Ütles, et ma ei teeks niimoodi, ma ei ole selline. Aga teeksin. Paraku.“
„Absoluutselt saame me teha asju, mida meestel ei lastaks. Vahepeal oli meie omade peamine nali ju see, et igal üritusel oli vaja teha üks maadlusmatš avalikus ruumis. Ninad verised Tuvi pargis. Poisid viiks politsei ära…“
„Kiusata, lollitada, pahandust teha… Tüdrukute pärusmaa! Ühesõnaga: annaks jumal tarkust seda õigesti ära kasutada. On ikka keeruline, kui kõigile meeldivad tüdrukud.“
„Ma arvan, et seda meeldimist tasub tajuda, aga vahepeal peab end vastukaaluks meelega koledamaks tegema. Nagu sinu sõjapõgenikusoeng. Rotisabad, kiilakas olemine, tonsuurid, oranžikas pakiblond, kammimata juuksed…“
„Viimasel ajal on kõik projektid kuidagi hästi läinud, ja mida edukam ma olen, seda mustem ma tahan olla. Et ma meelega panen triikimata särgi. Üldse – ma hakkasin hästi vara ennast ise riidesse panema. Mul olid lapsena hästi lühikesed juuksed, aga ma tahtsin printsessimänge mängida – nagu normaalne inimene. Ja siis ma panin endale sukkpüksid juusteks pähe, printsessikleidi selga, salli keebiks… Meil oli kodus nii külm, et ema käskis pükse kanda, ja siis olid need alati kleidi all, sest ma ei olnud nõus kleiti ära võtma. Kandsin nädalate kaupa samu riideid ka ja olin hästi must. Juba siis.“
„Tead, ma arvan, et see must olemine tuleb vahel pigem kahjuks kui kasuks. Mind kiusatakse, kositakse ja meelitatakse metsa ja auto tagaistmele ainult siis, kui ma kannan sitaseid meeste tööpükse, higiseid-krohviseid-mudaseid. Seega – kui sa lähed kõige haisvamasse kohta maailmas, siis peab end tohutu pidulikult riidesse panema, et tüütuid olukordi vältida. Kui vetsul pole ust ja sa said just niimoodi vastu kolpa, et lõualuu vastaskõrvas midagi põrguvalule koksas, siis sul peab lips ees olema. Viimasel ajal vaatan, et paljud punkarid käivad ringi, Estoniasse minekuks sobivad riided seljas.“
„Kummikutega Estonias käimine on püha.“
„Ja lips mosh pit’is on ka püha.“
„Ühtlasi eluohtlik.“
„Ütleb inimene, kes mind umbes neli korda mosh pit’is kägistanud on. Lips on eluohtlik… Riste Sofie Käär on eluohtlik!“
EDEL
„Kultuurisoovitus: sõita Varssavisse, et seal Kultuuri ja Teaduste Palees vaadata pärsiakeelset filmi poolakeelsete subtiitritega Gruusias toimuvast Iraani naiste judovõistlusest. Kui kuskile minna, siis sinna. Kuhu veel?“
Pikk vaikus ja tuberkuloosihaige köhatus.
Nimetatakse kõik vanausuliste palvelad, Vilniuse kirikud, Vene kultuurikeskus, Paldiski tuumaobjekt, üks tsikuraadikujuline suvila, Rumeenia külad, Tšernobõli tuumajaama bussipeatus, Bukaresti parlamendipalee, Siili pubi, Valli baar, Ufo pubi, sanatooriumid, õigeusu kirikute ikonostaaside tagused (ainult meesterahvastele) ja Toompea miljonipeldik.
„Vabaduse väljak on ainult siis hea koht, kui sa seal kused. Kõik mu klassi poisid kusesid ükskord koos Vabaduse väljakul.“
„Ma olen seal ühel tormisel juunikuisel varalõunal oksendanud.“
„See on ilus.“
„Jaa, kõik võiksid selle korra läbi teha. Ma kuulasin veel „Sügisballi“ saundträkki ka. Pärast läksin koju, panin siidsärgi ja miniseeliku selga ning sidusin suure lehvi patsi otsa, pühkisin taskurätiga tagilt ja saabastelt okseplekid, läksin otse su kontserdile ja pärast seda käisime koos veel terve õhtu mööda linna ringi.“
„See seab sihi paika. Teeb inimeseks.“
„Täpselt nagu see, kui rändmungad ei kanna riideid, et endale alandlikkust sisendada. See on ka meie kultuurisoovitus.“
„Vabaduse väljakul oksendamine on jah kuidagi väärtuslik ja… puutumatu kogemus. Püha. Keegi ütles mulle hiljuti sõna „püha“ etümoloogia kohta, et „püha“ algne sõnatüvi on lihtsalt mingi… aia nimetus. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga et püha ei tähenda paremat või suuremat või paremat või tähtsamat – vaid eraldatut. Ja lõviosa probleeme ajaloos on sellest segadusest tulenenud. „Püha“ ei ole samas sahtlis mõistetega „hea“ ja „halb“. See on lihtsalt püha.“
„Jah, pühadusekogemus on lihtsalt kardinaalselt teistsugune igapäevasest. Ja seeläbi võib kõik olla püha. Nagu Salingeri „Frannys ja Zooeys“ selgub, et lakkamatu palvetamine pole üldse nii püha kui kanasupp. Sinu töö on aru saada sellest, mis on sinu elu kanasupp.“
„Püha on see, kui sa saad aru, et mittepühasid asju pole olemas.“
„See on see sama päevaplaani tekitamise viis, millest me tihti rääkinud oleme ‒ et käia täisväärtuslikult kirikus, võiks olla äsja peksa saanud.“
KOHVIKUDIIVAN
Pooltel koosolekuosalistel on lusikad ninade külge riputatud.
„No enamik asju, mida me teinud oleme, on olnud lõpuks lihtsalt supiköögi front. Kuuajased avalikud luulemaratonid. Riitused metsas Meie Mehe „Valge Mersu“ lastekooriarranžeeringu saatel. Aida lammutamise teemaline festival rahvuspargis. Viktoriinid. Anekdoodi-vabalavad elektriorelikontserdiga. Näitused vetsukabiinides või tahmaseks suitsetatud lagedega jääkülmas kunstnikemajas. Paar ajakirja, paar tekstikogumikku, 400-kilomeetrised rattasõidud ja jalutuskäigud ühest pärapõrgust teise. Nipet-näpet.“
„Meie kõige lollim projekt oli kindlasti ramadaan. Sest mina küll ei viitsinud ühelgi hommikul enne päikesetõusu ärgata, et korralikult hommikust süüa.“
„See on vist ainuke mõte, mis on meid surma veerele viinud. Sellest me taastusime ikka mitu kuud, sest ramadaani häid osi peab ka tegema, aga me ei tulnud tolle peale. Ja kõik olid meie pärast nii mures ja Jumalale see meid lähemale ka ei toonud.“
LOE
„Me räägime üksteisega unes ka, seda ma ei ole kunagi varem kellegagi teinud.“
„See on hea praktika. Mis oli esimene kord, kui me unes rääkisime?“
„No koolis käies ööbisin ma liigagi tihti sinu korteris ja meil oli komme nii palju lobiseda, et üks juba pooleldi magas, silme ees jooksis unenägu, aga vestlus veel käis.“
„Nagu kui ma unes ütlesin, et mu hukkamiseelne söögikord oleks borš, hapukurk ja mõdu.“
„Minu lemmikjuhtum oli see, kui ma sel suvel sind poole öö pealt müksasin ja me tegime silmad lahti, surusime vaikuses kätt ja jäime taas magama. Aga sinu kõige parem telepaatia on ikkagi see, et sa saad hästi kiiresti aru, kui mõnel inimesel on halb olla, nagu oskaks ta mõtteid lugeda.“
„Vist on see, et mul endal on hästi palju seda olnud, et keegi ei saa aru, et ma tol hetkel ei taha mitte midagi teha. Nii et ma tunnen kohustust ise kõike tähele panna, proovin olla hea lapsevanem, hea klassijuhataja selles loos. Minu jaoks on väga suur osa muusika tegemisest see, et ma kuskil maja ees mingeid nutvaid tüdrukuid lohutan. Looming ei tohiks piirduda sellega, et ma lihtsalt ütlen, et mulle ei meeldi mitte miski, vaid ma pean ka aitama neil tüdrukutel siis taksot tellida, ütlema, et ära muretse, ja et hei, ma nägin seda hästi naljakat käepaela, leidsin täna sellise helkuri, kas sa tahad seda endale saada…“
Siinkohal hakkab Elo kahtlustama, et ta taskud on täis kingitud helkureid, kive, paberilipikuid ja kastanimune seetõttu, et ta on liiga kurb välja näinud.
„Mis on ka see, miks meile on loomingu tingimus ka kultuuri võimalikult odavaks tegemine ja luuletustest saadud rahaga inimestele supi söötmine – sest me vastutame oma publiku eest ja teame, kui tühjad on nende kõhud ja taskud. Mäletan ikka veel seda, kuidas tasuta jagatud purgiborši ja leivatüki eest ütles üks poiss, et see on vist esimene kord ta elus, kui ta head inimest kohtas. Ja toda on tähtis rahastada nii, nagu me seda alati rahastame – müües isekirjastatud 5-sendiseid ajakirju ja 5-euroseid üleni värvilisi ja illustreeritud luuleraamatuid, sest muidu ei jaksaks meie oma sõbrad neid osta.“
KOHT
„Noore tüdrukuna ei lasta sul tihti lolluseid teha ja oma tegude tagajärgi tunda, sest arvatakse, et sa midagi ei tea ega oska. Igasugune õpetamine ja hoolitsemine ja ideoloogia, ükskõik kui õige ja kui heade kavatsustega, on teatud olukordades vägivald.“
„Kirsipuu on vägivald, sest kirsipuuks olemine välistab teisteks puudeks olemise võimaluse, nagu mu õppejõud ütles. Ja mu emale meeldib öelda, et laiskadel vanematel on virgad lapsed, virkadel laisad. See käib vaheldumisi ja alati risti vastupidi õpetatule.“
„Ja et inimestele õpetada, kuidas tark olla, pead sa vahepeal ennast võimalikult lolliks tegema.“
„Ise toimima nagu valm. Seetõttu on mul hea meel, et on olemas mungad ja et on olemas Valli baar. Mõlemat tasub tähele panna ja austada. Kas ma arvan, et kõik inimesed peaksid elama kloostris või rääkima jokkis vanameestega? Ei, aga see on hästi hea, kui osa inimesi viitsib, ja võib-olla kui sa ühe protsendi sellest eluviisist võtad ja oma elus rakendad, siis on heam. Ma kirjutan rahvuseepost ja käin Elisabethiga rõdul suitsul sama suure innuga. Mõlemad on minu meelest väga head tegevused.“
„Ja lõpuks – sellest, mida sa teed, on hoopis tähtsam see, mille sa tegemata jätad.“
Vaikus.
„Muide, Elisabeth lõikas mu kõrvast tüki välja, kui ta mulle uut soengut tegi. Hästi väikse, aga naljakas ikka.“
Aasa Ruukel (22) on noor kunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudeng. Tema loomingus leidub nii videoteoseid, installatsioone, performance-kunsti, muusikat, skulptuuri, maale kui ka fotot. Hobi korras kogub Bratzi nukke.
