*
Elust võõrandumine algab siis, kui oled liiga palju Prousti lugenud,
või võtad Georges Pereci „Elu, kasutusjuhendit“ just täpselt kui elu kasutusjuhendit.
Arvad, et Foucault lahendas ära maailma ja sõnade mõistatuse,
või et Charles Dickensi raamatud ongi väga naljakad.
Kindlasti avastas Henry Kissinger maailmakorra iseärasused, pildudes meid kõiki kaunilt kokku traageldatud lahtritesse.
Elust ilmajäämine algab siis, kui sa ei ole iial ridagi Prousti lugenud.
Kui üksainus Pereci kirjeldus rokokooaegsest, võidunud toolist ei ärata sinus seletamatut igatsust
Pariisi sinkjas-valgete tänavasiltide
ja tagurpidi õunakoogi järele.
Mõtled, et Foucault oli lihtsalt üks hull vanamees, purjus elust Vahemere lõunakaldal
(võib-olla oligi).
„Suured lootused“ unustasid sügisvaheajal vanaema juurde.
Ühel talvepäeva hommikul haihtus see teos — tuleasemeks kulub paberit samamoodi.
Maamajas katab raamatuid riiulil õhukeseks kulunud ämblikuvõrk.
Kiht kihi haaval sajab tolmu,
maale laskub lumevaip.
Kissinger? Kissingeri kohta ei tea öelda
Ta oli… hirmus inimene.
*
olen alati olnud jõulise natuuriga inimene
sisimas pitsitatud
värvid mu maalidel alati natuke liiga eredad
hambumus vedikuna viltu
õhus rippumas
kunstniku autoportree ütleb
verd ei tohi lasta hüübida
las ta jookseb
ajapikku
kattun ja tühjenen lumest uuesti nagu talveöö
*
Sa oled mu elu apelsin
Olen viljaliha
mis imbub maasse
pärast seda kui on
voolanud alla mu sõrmedelt ja põlvpükstelt
määrides me põski ja peopesa
„Armastus kolme apelsini vastu“
Meil on kokkulepe:
Sa ei armasta minu õdesid
ja mina Sinu omi
Unetute ööde festival
Öödes on klatši ja glamuuri
Öödes on hüübimist ja vere lõhna
Öödes on viimase päikesekiire vilksatust aknaruudul ja punasetäpilise vakstu tuhmi sära
Öödes on kui kulmuliigahtus ja silmapilgutus
Öödes on katkematud plahvatused, sajusoolane meri ja verelärakaga kiiver kaugel, kaugel Normandia rannal
Öödes on põimitud su sooneline käsi mu kätte
Ööd olid alati meie omad —
isegi vaevu püsti seisev, logisev, kolme jalaga taburet,
kus ei saanud istuda
Isegi mitte unetutel öödel
ka siis mitte, kui sinakas valgus silmi kõrvetas
Aga võib-olla polnud vajagi
Seal unetute ööde festivalil,
saatjaks sina ja keerlevad Argentiina tantsijad ekraanil.
„Argentiina?“ Naerad. „Mehhiko ikka.“
Sa ei mäleta… ja kõik muutub teiseks.
Sina naerad, sest vahet ju pole
Mina nördin ruttu ja närin huuled hulluks
Kõhklen, mõtlen, nõustun lõpuks,
sest ainult Adrien Brody piinatud silmad on olulised
Need eksistentsiaalsest meeleheitest lõhetavad silmad unetute ööde festivalil
Ja sinu silmad ekraani kumas, kui sa ta pisarmärga, väänduvat nägu jälgisid
Öödes on.
*
Euroopas, mu hinge kodumaal, on suvi
tormihoiatus kell 20.25
kolmanda astme põletus keevas merevees
kõrkjate vahele libiseb kellegi sametist king
kaks triibulistes pükstes poissi hiilivad onni varju
esimesed piisad pladisevad taevast alla
kinodes on tuled suveks kustutatud
taevas on külm, vaarikasinine
Õun
ma vaatan, kuidas õun küpseb
ta on nii ilus ja pehme
aga natuke kuri ja kõva südamega
koor, mis eile oli metsateel ehtena valge
lehvib täna purpurpunases
metsistunud põllul ta puhkab pähkli puretud pruunina
ma vaatan, kuidas õun kasvab ja kooleb
Sa oled nii hell ja armas
aga natuke kuri
ja kõva südamega
*
ma kasvasin soojuses ja helluses
Hiievälja mõisa sammaldunud okste varjus
pisikeste õhus hõljuvate lindude pilgu all
nii nad seal hüppasid: mõni lehelt lehele, teine oksalt oksale
ühel õhtul lahvatasid viirpuu oksad põlema
kuskil kaugel naersid kahekümnenda sajandi inimesed kõledalt
kuniks mulle järele tulnud rong võttis mööda rööpaid tuure üles
ja minust sai suur inimene
12 kuud
jaanuar on suveöö unenägu
veebruar on reetlik kadrill
märts on heitlik lumesadu
aprill on mullast tärkav piibelill
mai on kasvamise meistriteos,
suurte lehtede sümfoonia
juuni on kasutu aknakardin,
valgust täis tubade kakofoonia
juuliöö võtab keeletuks
augustis vallutab meid taas pimedus
(taamal kuuled, kuidas meri laulab)
september on leedripuu allee ja külm vetevirvendus
oktoober on tants sügisballil, näol irve must
novembris hing puhkab
detsember on deliirium
armsama naer lumes
küünal, mis lõpuks kuhtub
ja kustub.
kõik, kõik on detsember:
kirik ja lumi
jaanuar – esimesed suveöö noodid
vaid aasta on läbi kui uni
