halli linna nägu

udus ujub
pariis, sama hall
kui mu armas tallinn

ei lumma
tuled, ei lumma vein
aga täna madame
boulangerie’s naeratas
mulle

ju siis
teen halli linna nägu
ju siis olen halli linna
tegu

 

 

emakeelepäevaks

väliseestlase keel longab yle kynga
ta rehkendab, tunneb vinkleid
jõululauas võtab alati pitsi valget viina
ta on närviline, kardab vigu
alustab pehmelt
palub puhtas eesti keeles
njuujorgi stockholmi toronto
aktsendiga
kui teenindaja ei saa aru
proovib uuesti, orgaanilisemalt
I’d like a neljaviljapuder with almond milk
and some maasikamoos

 

 

protestipealinn

pariisi kevad
maitseb nagu läppunud õhk
raske
kui kivi
mida sisyphos veeretab mäe tippu
tänavaveertel
värvilised
roiskunud prügikotid sirutavad
käed taeva poole
tarapita, jumal, avita
keegi ei kuula
meid

 

 

sõlmed

kas me sidusime tõesti ise
need embkumb-
keelsed sõlmed
mida nüüd oma värelevate
siniste sõrmedega
lahti harutame?

 

---

Raija Katarina Heikkilä (33) on Pariisis elav väliseesti arheoloog, kelle sahtlitest leiab luid ja luulet.