Eilegi hakkas vihmapiisakesi tulema (on suur põud ja oodatakse
pikisilmi vihma), kummardasin kolm korda maani (Jumalale),
panin õlilambi põlema.[1]
Ilus päev
Kõnnin ja söön samal ajal Narva kohvikust ostetud kapsapirukat, kui suurte ostukottidega provva, kuldpross rinnus, karjub tee ääres telefoni: „Kas sa saad aru, mitte midagi ei juhtunud! Mitte MIDAGI!“
that woman, why is she screaming?
who knows
look at the pretty flowers
Siis, kui midagi ei juhtu, juhtub kõik. Ja kui saabubki mingisugune maailma poolt aktsepteeritud sündmus, mis ka sündmus on (sünd, surm, revolutsioon, remont saab valmis), ei juhtu tegelikult midagi. Saabub hoopis juhtumise lõpp. Või algus. Juhtumist valmistati ette, st see juhtus juba ära! Ja meie nägime vaid selle virvendust. Kui midagi ei toimu, tuleb olla eriti tähelepanelik. Selliseid mõtteid mõtlen ma kapsapirukat süües. Lähen laenan sõbralt raamatu ja jätan tänavanurgale, kus juhtus kunagi nii palju, viis pisarat.
Fabulous Muscles
„Špenátové palačinky[2], dvakrat čebureky[3], must tee Mordvast toodud kondenspiimaga, dukátové buchtičky s vanilkovým krémem[4], astelpajumahl ja piimakohv.“ Kõnnime mööda kõrvaltänavaid, valgus täidab kõik augud ja mähib meid erakordselt tähendusrikkasse mittemidagiütlevusse. Linn, mida läbi käime, on märgitud maailmakaardile ja sedapidi oleme meiegi seal. Maailmakaardile märgituna on kerge olla, otsused on kehas tunda. Kohtame siili ja hobust. Natuke veel ja ma sünnitan peaaegu mesilase. Ja ta muutub vareseks. Ja siis läheb kõik nii nagu ühes korralikus tšehhi multifilmis: mesilane ja vares sõidavad tikukarbiga mööda jõge, söövad kastanikoore seest porgandisalatit ja istuvad õhtul neljast tikust koosneva lõkke ümber.
Pool aastat hiljem kuulen suurepärast küsimust: kas sa tahaksid olla pigem joonistatud või kirjutatud? Oleksin tahtnud seda tol hetkel küsida. Mina? Joonistatud.
Elephant Woman
Piimakohvi pinnal ulbivad katlakivitükikesed. Vaatan kahvlit, mille praemunasse torkasin – segasin sellega enne toorest muna. Salmonella-ella. E-e. Kuigi lasin kahvli vist pärast korra vee alt läbi.
Piimakohvil on millegipärast üleküpsenud tomati mõru maik. Kui enne köögis kirsstomateid lõikasin, olid karbis kõige alumised juba halvaks läinud. Nuusutan oma sõrmeotsi, need lõhnavad nagu tavaline unine hommikune nahk. Näen kohvi pinnal ulpivates tükikestes oma eilset ikonograafia loengukonspekti.
Summutatud valgus ujub mu Krteki tassi, pättide soomülkasse. Mu pea sisemus oleks otsekui kividest laotud ja mördiga kokku mätsitud, sellise helehalli mördiga. Mördi sisse vajutas müürsepp veel riisipabereid, nii et vahepeal on seal midagi tekstuurilt baklavataolist. Kivid paistavad esmapilgul tugevad, aga sõrmega puudutades kukuvad tuhaks nagu liivakivid. Lögane ja hõre müür. Paberlik. Proosaline. Nagu öötundidel kirjutatud essee.
Seisan bussis ja minu ees istuvad kaks tüdrukut, kes vaatavad videot crusty’dest ripsmetest girlies start leaving mascara on for more than 12 days, ma ei näe kahjuks, kas sealt tuleb midagi veel. Pikad crusty’d ripsmed. Nagu need raagus puud, mida pika pilguga 2019. aasta sügisel rannas vaatasin. Need puud kleepusid mu pilgu külge samamoodi, nagu girlie’de ripsmed nende silmaaluste külge. Bussis ringi vaadates panen veel tähele, et kõikidel inimestel (kaasa arvatud minul) on juuksed soengust välja kasvanud. Nii palju juukseid, mis muudkui kasvavad. Juhtub, mis juhtub, juuksekarvad kasvavad ikka pikemaks, ütles Erik kunagi ühe peo lõpus maja ees taksot oodates. Tõsijutt. Ripsmed, juuksed ja puud, vohage. Ühinege peeneks kangaks, mis vett läbi ei lase ja kannataks üht magajat kanda. Aiman ähmaselt, et taoline arhitektuurne koetis on kuskil olemas, aga sellega kokku sattudes ei oskaks ma selle ilu ära tunda. Väljun bussist, märjad juuksed villasalli all, õues tibutab vihma.
Closing my eyes
Laman diivanilaua ja suure seinakapi vahel õhukesel madratsil magamiskoti sees, kell tiksub nagu pomm. Sadu aastaid tagasi (Vikipeedia annab isegi niivõrd kauni – ja kahtlaselt täpse – aastaarvu nagu 1234) hakati selle linna[5] põhjast hõbedat kaevandama. Linn sai väga kuulsaks, ent peagi neelas tulekahju suurema osa hoonetest, siis sõda suurema osa inimestest, gooti stiilist sai renessanss, renessansist barokk, barokist klassitsism, püsti pandi tekstiilivabrikud ja kaaluti isegi raudtee otseühendust Prahaga. Ja nüüd olen siin mina. Kui kuskil peaks veel leiduma hõbeda riismeid, siis lahutab mind neist maapõu täis elusorganisme, mulda ja kivimeid, betoonitörts, paar parketilaastu, kellegi teise elutuba täis teistsuguseid kodulõhnu ja keelt, õhuke madrats, magamiskott ja naftast tehtud T-särk. Ajaloo vertikaalne telg tõmbub korraks minu ihu vastu vaakumisse. Kuldse läikega viinapitsid, mille peale on valge peene joonega maalitud lilled/mesilased/inglid, värisevad selle materiaalse ajaloo tuules. Oo, kui võimas on ajalugu. Tuul puhub mult näo. Kustutan küünla ja lambi, suits imbub seintesse ja võtab mult ärkveloleku. Märjad juuksed laotuvad padjale nagu aupaiste pea ümber. Kes ma olen, kui ma magan? Kus ma olen, kui ma magan?
Vampire Empire
Ta istub rõdul taburetil ja lõikab juukseid (jälle). Äkki, äkki teeb see midagi paremaks. Raamib tuleviku võimalike potentsiaalsustega, mida võib võrrelda vaid vastsündinu uskumatu, ent surmkindla olemas olemisega. Katab surnud naha suhkruvaabaga. Topib uudishimulike kõrvad vatti täis. Tema ei topi kunagi kõrvu vatti täis. Tema lõikab juuksed maha ja vaatab, kuidas bussid tulevad ja lähevad ja korjavad inimesi peale ja sülitavad välja. Ta nägu ümbritseb kaks sulgu ja need värisevad, sest võrrand nende vahel ähvardab plahvatada. Minu kord on juukseid lõigata.
Pärast kõnnime mööda tänavaid, vaatame maju (mis ka majad on) ja räägime inimestest, kes aknalaudadele oma riided kuivama on laotanud. Kas nad ei karda, et need ära lendavad või alla kukuvad? Korterikaaslane pani kunagi või ja kausitäie pasta bolognese’t aknalauale ja mõne tunniga olid need sealt läinud. Me elame kolmandal korrusel, muideks. Üldse olen viimasel ajal jõudnud täiesti surmkindlale arusaamisele, et asjad mu korteris teevad mannequin challenge’it. Olen taibanud, et kui asju piisavalt pingsalt jõllitada, on võimalik aimata krepp-paberist kihtide aeglast mahakoorumist ja nende all häbelike deformatsioonide ohkeid ja vabinaid. Või vähemalt jõuan ma alati peaaegu selle aimduseni. Kõik ohkab ja vabiseb. Ja kõik koorub. Tahan sellele koorumisele kaasa aidata, tapeeti maha tõmmata. Igal pool on nii palju tapeeti. Ja kõik need tapeeti mässitud vaesekesed elavad siis, kui mina magama lähen, läbi Suuri Sündmusi: pulmi, ristseid, kohtuistungeid, küüditamisi. Kui midagi ei toimu, toimub kõik. Ja samal ajal, kui ma omale paksu nahka kasvatan, lihvitakse seda liivapaberõhukeseks. Kvaliteetsete tööriistadega.
Palvetan selle kõige möödumise nimel Stroomi ranna veepiiril vesi leotab mu teksapükse
mul hakkab
külm
lähen
koju.
Hakkab hämarduma, inimesed kõnnivad kahekaupa.
(Veel hiljem röstime köögis saia ja sirvime vanu Maajasid. Ma vajutan huuled vastu klaasi. Vaatan läbi hingeõhuplekkide, kuidas ta silmi kissitab ja nina krimpsutab. Ta võtab mul unes käest kinni. Ka kaks kuud hiljem on juuksed veel rõdul.)
Řekni, kde ty kytky jsou[6]
Teen ühe pildi ja mõtlen hiljem, kuidas pildistamise hetkel oli kõik värviline, nõtke, VALI ja pingeline, ent pildil tardub elu nagu mustvalge ja enigmaatiline vahakuju. Tuleviku varjuinimestele jääb mulje, nagu TOL ajal käinuks kõik väga tasaste sammudega ringi, vaadanuks üksteist väga koketeerivate pilkudega, puudutanuks kõike õrnalt ja peaaegu mitte üldse, lausunuks hääletuid sõnu, istunuks aias teinuks tööd aga nii et haamer ka ei kolksunud vaadanuks ajalehtedest läbi vorpinuks kergusega suuri teoseid kirjutada suitsetanuks ja joonuks siidrit aga nii nagu pildiraamatus tüüp joob küll aga pudelis ei ole midagi vot kõhu saab ikka täis ja puu alla unustatud õunakuhja lõhna pidanuks foto kõrvale eraldi teritatud hariliku pliiatsiga joonistama. Ja keegi ei surnud kopsuvähki.
Ciao ciao, slatka fantazija[7]
„No mida ma teen, ei ole lihtsalt ilusad need pronksist inglid ja volangid. Üldse.“ Ta segab kaarte ja ma mõtlen argumentidele, millega oma pronksingliarmastust kaitsta. Umbes, et mulle ka ei meeldi mitte pronksist inglid ise, vaid pigem nende kontseptsioon. See lääge ülevoolavus, kui barokk-kirikusse sisse astun. (Kohutav argument minu arust.) Või et mulle lihtsalt meeldivadki koledad asjad, aga see ei ole ka tõsi. Unless? Ikkagi, tõesti ilusat ja peent juugendstiilis maja või lakoonilist, ENT MAITSEKAT puukuuri vaadates ei ole midagi enamat ette kujutada, ongi lihtsalt üks täiuslik vorm ja kõik. Aga kakakujundusega suurejoonelise altari ees seistes saab mu kujutlusvõime tööle hakata, totakaid lugusid ette kujutada, tegelasi ja ornamente nihestada, juurde lisada ja ära võtta. Nendesse kohtadesse saab sekkuda, neid kujutlusvõimega lõhkuda. Näilist asja sügava tõena võtta. Patustage, sest pekstakse niikuinii vms. Eks.
Mängime kaarte. Emanda arhetüüp liigub me käte vahel edasi-tagasi. Tema vaikiv autoriteet ei keela meil temaga vahetuskaupa teha, talle võlukaardi omadusi külge pookida – ta on meie jaoks lihtsalt üks kokkulepe. Ühise kujutlusvõime vili, mida igavesti ekspluateerida, sest oma subjektiivset nahka seljast heites on seesama emandate emand ohverdanud isikuõigused ja astunud avalikult ringlevate kontseptsioonide ruumi. Nagu ka pronksist ingel, keda ma oma vaimusilmas noaga rapin. Kes seal veel on, keda järgmisena ette võtta? Huvitav, kui hõredaks on mu kujutis kontseptsioonide maailmas pleekinud? Mis temaga seal tehtud on. Püüan kaardimängu juurde tagasi tulla, aga sõnade arbitraarsus ajab mu pea lainetama, ma ei tea, kas ma enam oma käsigi usaldan, rääkimata „emandast“, „autoriteedist“ või „maailmast“. Tuba, kus istume, hakkab niidina nurgast hargnema, seinad tõmbuvad kokku, kellal tema selja taga kukuvad seierid küljest…
„Ha!“ Märkan nüüd, et kaotasin. Ja see toob mu tagasi, kaotus ja tema uue häälega hõigatud silp. Pääsen napilt laialivajumisest, vähemalt selleks korraks.
[1] (ERA II 286, 154 (121)). „Maailmade vahel I. Ello Kirsi Setomaal kogutud lood“ – Tartu: EKM-i Teaduskirjastus, 2022, lk 97.
[2] Spinatipannkoogid (tšehhi)
[3] Kaks tšeburekki (tšehhi)
[4] Tukatikuklid vanillikastmega (tšehhi)
[5] Linna nimi on Jihlava.
[6] Kuhu küll kõik lilled jäid (tšehhi)
[7] Hüvasti, unistus ilus (itaalia, tšehhi)
Rõõm on tervitada sind Värske Rõhu uue tegevtoimetaja rollis (ehkki ka kurbtus, et sinult enam tekste ei saa tellida)! Toimetajaametis tegid käe valgeks juba Eesti Kirjanike Liidu noorte almanahhi „Grafomaania“ esimese peatoimetajana. Mis sulle toimetajatöö juures meeldib?
Ausalt öeldes „Grafomaaniat“ toimetades ma väga ei teadnud, mida teen. Ent see teiste inimeste maailmadega tegelemine ja nendest ühe suurema maailma (ajakirja) kokkupanemine tundus nii õrn ja põnev tegevus, eriti kuna mulle on alati meeldinud väikesed asjad ja nende kombineerimine (näiteks väiksena vanaema aias kaashäälikute seadmine võimalikult pikaks ühendiks). Tekstidele sellisel ühtaegu sekkuval ja vaatleval viisil lähenedes saab inimestega huvitaval tasandil tuttavaks, on võimalus maailmaga mitmehäälselt suhestuda. Minu meelest on see väga ilus ja oluline töö.
Sissekannete olevikuvorm tekitab tunde, nagu loeks sinu sisekõnet samal hetkel, kui sa tänaval kõnnid või pronksinglitest vestled. Kas sa kirjutadki kogu aeg oma peas iseenda pealtvaatajana ja tähendad selle pärast (n-ö toimetatult) üles või on see kaval võte ja rekonstruktsioon?
Siin on nii ühte kui teist. See on tõsi, et maailmas ringi käies ja elu elades kirjutan oma peas kogu aeg, mu peas on pidevalt temaatilised tekstikamakad, mis vajavad aeg-ajalt tungivalt väljapääsu paberile. Aga palju juhtub ka hiljem, kui oma teksti toimetan – rekonstrueerides on võimalik siseneda mingisse teistsugusesse aega, mida pole kunagi olnud, aga mis saab mu kujutlusvõime kaudu piirjooned. Olevikuvorm on kuidagi loogiline valik ka, sest konkreetset episoodi üles kirjutades lähengi selle sisse tagasi, sellest saabki nüüd ja praegu.
Palume kultuurisoovitust!
Kõigepealt soovitan Clarice Lispectori lühiromaani „G. H. passioon“. See üsna õhuke raamat on ehe näide tõeliselt sügavast sõnadega ehitatud maailmast, mis on uskumatult reaalne ja ebareaalne korraga. Ja teiseks soovitaksin minna ühe tekstiga, mis tundub huvitav või on pikalt lugemist oodanud, sellisesse kohta, kuhu tihti ei satu, ning siis kuulata ja vaadata, mis ümbruse ja sõnade ühisjõul juhtuma hakkab.
