*
hommik kargab püsti
vaimusilmas kireb põldlõoke
kellaseierid karjuvad
maoaasta aeglast sahinat
võib kuulda juba kohvisse suhkrut segades
ja mina koorin põrandalt ja talla alt
nätsu
karge staatika
nagu kuuleks kuidas tolmust saab
mustvalge kirme hääbunud päevitusest
siis sõõrmeid kõditavad õhtuoote mõttejäägid
ja mina katsun mitte lämbuda
kombates kaduneljapäeva kopse
enne kui kaerast kerkib äikesetorm
muutun kastetilgaks ämblikuvõrgul
ja mahutan endasse järgmiseks minutiks
hapnikku
*
suunurgas laiutab patja tammutud REM-uni ja paralüüs
lihtsalt järgmine padjakas ja realiseerumata hirm
ja eilsega dialoogi
pidada pole mõtet
lõpuks eeldad tuhatoosist nõtkust,
nagu hundil oleks nimepäev
jälle kaheksas jäikuspüha
iirised kõõrdi silmamuna tipus
näen,
kuidas alt lahknevad lokulaamad
võrsub tulnukas,
utreerib:
„kas teadsid,
et maailm juba lõppes,
aga sa magasid sisse?“
kukub peeker,
milles nutab emajõgi
kivisild kolimiskastides
kellaseierid on ennast üles poonud
lihtsalt järgmine esikaanel kukk
ja lõpetamata põlemine
*
ma leian haiku
mis hellitab andestust
ja see ei sobi
ärkan oma toas
ehk sinu kodus olen
laiali jälle
valin sõnu ja
loetuid hetki kogudes
küsin ikka veel
kas leian nüüd ma
killukakras õnne ka
võidan turakas
ehk leian endas
kärme viisijupi, ja
vilistan kuumaks
hao, hommiku ma
sa põled samamoodi
suvekene sa
*
vajaduse korral kustutan küünla
liikudes punktist A pikali
vastuvoolu neeva jõge
ujub karukell koera
endiselt naiivne
palun luba
homset
eks
ka siis
terendab
konstellatsioon
peenrast vabadusest
ripsmetele kuivanud vahast peielauas moosiks muutunud koeravilena tühja löönud kirikukellale
*
väike roosa maja nurga peal,
ta räägib sametist ladina keelt
ta tähistaevane lõplikkus
on viimase soovina mu keele peal:
piilugu pajutibu eksinud pilgul
hiirelõksu koorunud võõrustajat
kelle jutumull klopitud vaibana
tegi ta kodutänavast pööningu
kõhust õõnes maailmanaba
laulab eesriide taga kuusevaigust head
ka siis, kui kuu läks vargile
või sündis kolimiskastidesse
seal, kus pesitseb üks kõrgust kartev vares
leiab ta lauluhääl tähenduse
kõrvakilesid võngutamata
*
varguse valguses
täheldasin homse varnaks selle,
mis minus koitu kütab
ja sütibki
lambanahas sisekliima
teeb kahvatust sõnakuulelikkusest
kuldse trummipõrina
kuskil keegi kaja,
kergendunult kuuldel,
valib vaikust, mida täita
kartus laitmatu, krutsifiks suudel
enne, kui põlve kriimustad, näita:
et sa ei ole suhkrust,
kuid ei ole ka hani
*
laululind saab sööduks
toita su ego
ja tuuled alluvad sootuks
vuhab imago
kitkub lage õhetav põsk
veenuse rüppe
vurrina tasakaalus,
keerutab:
kas lennutada paduvihmaks
vastuvoolu tähesadu,
mis takerdub mõttelakke
läbi roiskumiste?
ka mina jään põlvili,
nartsissike,
ja õitsen sama sootuks kui närtsin
ja mu rändlind unelm
veel laulab oma hümni
ehk suveks jääb tiivutuks
ehk homme kuulub sulle
*
„seekord jäi armastus kaugeks,“
ohkab süüdi mõistetud uduloor
„aga homme ootab sind ees
vihmavarjutu hellus,
ütlemata õilis
ja näpuotsteni sirguv“
rõõsa näoga äratuskeel
eputab rulootagust elatut-nähtut
„äkki helistab kodukella,“
mõtleb niiske laubaga
umbusk,
ise pildiraamis kinni
uitab aia taha maasikapõld,
eputrilla,
hambapasta suus,
hõisked otsas
