hommikust väike viirastus

kuskil kaugel, seal, ei, kaugemal veel
on sõda mis meid ei huvita
taplused mis meie valgeks müraks,
uinutavad meid õndsasse teadmatusse

ehk oleme juba üle maganud?
noortena, rahvana, inimestena
virgu oma siidi seest
pese maha oma padjanägu
ning täna kedagi kõrgemat,
et see polnud tahm tolm vennaveri

muinasjuttude aeg on läbi
nuta vihasta hooli armasta halasta
sest seitsme maa ja mere tagant
ei leia enam printsesse ja kristallkingi
leiame vaid akna lääne ehitatud „all-maailma“
tule, higi ja karjetega
lääne idülli hind makstud natuuras
mustad relvad, valged näod ja põline veri
kõik mis hoiab meie armsa tsivilisatsiooni
hammasrattad õlitatud

 

 

ommukust väike lummuts

kunnigil kavetel, sääl, ei, kaugempel viil
om sõda mes mi ei pane
röövelti mes mee valges kolistes
uinutama mi õntsase täädmetuse.

ek olem mee joba üle maganu?
noorten, rahvan, inimesen
virgu oma siidi siist
küüri maha oma padjanägu
nink täna kedägi kõrgembet
et sii es olnu rähm tolm velleveri

muinatsjuttude aig om läbi
ikke punni küsi armaste alast
sest seidsme maa ja mere tagast
ei lovvä änäp rintsessi ja rõstallkängü
leiäme ep akne lääne ehitet „all-maailma“
tule, igi ja kiratsege
lääne mõnu ind masstu sulas
musta püssi, valge näo ja põline veri
kikk mes oiap mese armsa tsivilisatsiooni
ammasratasde rasvatud

 

 

poirot

meid valmistati savist
paksude näppude
väsinud silmadega
ebaperfektselt
inimesteks

las ma siis uurin
oma vigaseid kontuure
punast nahka, kollaseid hambaid
pakse näppe ja väsinuid silmi
leides ainult rohkem ennast
rohkem jumalikku, rohkem armu
ja rohkem kodust

las ma siis uurin
neid järvepinna peegeldusi
mis panevad maa liikuma
neid liblikalööke
mis kukutavad pilvelõhkujaid
kõike seda seosetut segadust
milles kompame tähendust
las ma siis uurin

 

 

zugzwang

jõed jooksid ennast tühjaks
ning paadid kodustas rannaliiv
istume siin, elulugude kustunud paberil
kuni kahetsus meid hoovusega kaasa viib

luhtunud lubadused, soostunud optimism
vaikuse varjus vaid silmadega vaidleme
otsides sealt tähti, mida ei taha leida
sõnn, ambur, kaalud, lõvi
me kõik oleme vaid kujud
matkimas armastusfilme
sest ise vist ei õppinudki armastama
õppisin vaid
lamama õunapuu all
suu ammuli
oodates „perfektsust“
oodates midagi
millesse enam isegi
ei usu

 

 

tähelend

„vabandust, härra gagarin
kuid kosmos pole mulle.“
ma olen luuüdini lihtne
sõnadesse armuja
oma luulesängis
unelen vaid tähtedest paberil

tindiplekid randmetel
merkuur veenus mars jupiter
ma kirjutan siin jälle
justkui mitte millegist
kaplinski alver suits ja under
tindiplekid randmetel
kirjutan siin jälle
justkui
sulle
härra kosmonaut

 

 

sinikaelpardiduueveskiojas

sinikaelpardiduueveskiojas
sulid tuvid suvi tuli
aeg ujuda sulistada sukelduda pardistuda
viljandi ärkab kui igikeltsast välja sulanud
antiikpatogeenid
(aitäh majandustõusu diivanisportlased)
suvetuul muudab väikelinna „väikseks linnaks“
pestes maha kõik huligaansuse
ehitades fassaadi folkloristika pärlist
see linn sammub ühel kohal
rõivad vahel teised
samad seinad uued mõrad vanad näod
justkui lese mälestus abikaasast
perfektsuse illusioon
ma jään alati kuidagi
kasvõi vaid näpuotstega
seda linna vihkama
sest kui sulen pimedas silmad
tunnen jälle
suvetuult nägu paitamas
paadisillal
käed taskus
kivid muutuvad liivaks
ja kukuvad
püksisäärest
lainetesse

 

 

amelus pargipingil

ma olen küllaltki sitt casual seksis
südames liiga palju armastust?
nii janunev tervisliku suhte järele
et kiindun kui vastsündinud kutsikas
esimesse kätepaari?
vaid jumal teab
ning me eriti enam ei räägi

armun ta ohetesse
ta hammaste kollakusse
ta pimedas vaid kuuldud naeratusse
ta segasesse tuppa ja hommikul riietumisesse

jätsin südame lukust lahti
võtme viskasin ikkagi jõkke
kirjutan kui tõvest
samas endal nägu särav
kümneid öid täis erinevaid armastusi
ühekordseid, nädalasi
kirekaid, pehmeid
aeglasi, purjakaid
kasse ja suvikõrvitsaid

see kõik polegi nii paha
suurim vale on väide
„armastus on eriline“
igas hetkes on armastus
me vaid elame pimedas

 

---

Tõnn Martin Tirgo (20)

Mida sulle tähendab poliitiliselt luuletada?

Minu jaoks tähendab see vastupanu.

Ma olen ansipibeebi, olen kasvanud üles tululoogikale allunud Eestis, kus produktiivsust ja ühiskondlikku kasu mõõdetakse tooretes inimhigimolekulides. „Kui oled vaene, oled laisk.“

Ma arvan, et luuletamine, eelkõige sihitud poliitiline luule, pole ehk kunagi inimajaloos nii vajalik olnud kui praegu.

Me istume kollektiivselt maailmalõpu äärel, jalad tolknemas lõpmatu tühjuse kohal, ja meie armsad valitud esindajad tiirutavad pöidlaid ja lükkavad keskkonna päästmist edasi nagu nõudepesemist, mida ei viitsi teha.

Me istume käed rüpes, vaadates pealt genotsiide, sest moodne maailm, kus action-filmid ja sõda mängivad ekraanil kõrvuti, on hävitanud meie empaatia. Meie ühiskonnas valitseb hõimulik vaenamine, sest kui sa pole valge, hetero või eestlane, oled sa muulane, keegi võõras kuskil akna taga.

Ja
me
tõmbame
kardinad
ette.

Kuid ma väidan ka, et kõik luule, nagu kõik kunst, nagu kõik asjad maailmas, on poliitiline. Luules väljendab autor alati oma vaateid, arvamusi ja maailmavaadet, isegi kui luuletus on Emajõest või mannapudrust.

Mis on sinu suhe mulgi keelega? Mis tunne on ses keeles luulet kirjutada?

Mu isa on mulk, tema isa oli ka ja tema isa ja tema esä ja temä esä ka.

Ma ei saa siiski öelda, et see on kuidagi mingi perekondlik asi — mu isa ei valda mulgi keelt, peale kord aastas sõna „ubin“ ütlemise.

Ma õppisin keelt ise, sest… ma täpselt ei teagi.

Ma arvan, et ma tegin seda puhtalt selleks, et tunda ennast keele elushoidjana. Et see on just mulgi keel, on lihtsalt kokkusattumus. Mingit rahvuslikku uhkust ma ühesõnaga sellest ei saa, olen üldse väga rahvusluse vaene isik.

Mulgi keeles kirjutada on põnev. See on samas vabastavam ja kaelamurdvam, sest kui eesti keeles kirjutades ma vähemalt tean, et teen kirjavigu, siis mulgi keeles mul pole aimugi, kas ma kirjutan perfektselt või täielikku umbluud.

See ongi selle juures ilus.

Palun jaga mõnda kultuurisoovitust!

Jaan Kaplinski, Robert Kurvitz ja Gustav Suits on mu pidev lugemise rotatsioon, kuid neid juba teatakse, juba loetakse.

Nii et soovitan lugeda Hella Õitspuu, Grete Kaio, Marleen Krause ja Katrin Kõutsi luulet.

Neli naist, kelle looming on ühel või teisel viisil mind muutnud ja inspireerinud.