*
istun kohvikus,
joon
südamevaluga
liiga kallist cappuccinot.
kamp
tuimalt iroonilisi,
enesekindlalt kinniseid,
hästilõhnastatud-riietatud-sätitud,
kergemeelseid šveitsi noori,
kellel on kõik universaalselt hästi,
kelle nahk läigib ja värvid mätšivad,
laskub rahutusttekitava tekina mulle kuklasse.
mina, –
aga mida nemad minust mõtlevad? –
idaeurooplane,
määrin siin
kullatud otsaga
kalli sulepeaga
kolletunud mõtteid paberile,
ja põhimõtteliselt võiksin olla samasugune nagu nemad –
kas see ongi see paljulubatud
ajaloo lõpp?
see mõte ajab vihale,
ei tea kumb –
mõte ajast või iseendast,
kas sellepärast,
et tunnen neis ära midagi eneses,
et olen teel samasse malli,
või vastumeelest aja vastu,
mis taotleb olla õnnelikult õõnes,
kanda seda rahuloluoreooli
ja kõiki parfüüme peale iseenda inimliku aroomi –
aga ajab vihale ja
mul hakkab
pea pretensioonikusest valutama,
nad vaatavad mind nagu mõnd portreed,
nüüd vaatan ka end nagu mõnd
kehva näituseeksemplari
ja minu taga on kõik nemad,
kergemeelsed šveitsi noored,
kes tahavad näha seda portreed
ja lugeda ta biograafiat,
ja mul tuleb meelde üks vistrik mu
parema põse peal
ma pean
välja saama
ma pean välja saama nendest raamidest, nende seinte vahelt vabanema,
põgenema põletavate silmapaaride
purgatooriumist,
jooksen minema,
head aega ei ütle,
jooksen,
jookse, Forrest, jookse!
õnneks,
õnneks, jumal tänatud!
õnneks on nurga taga
need samad, minu masti
metafüüsikata vanamehed –
nägin neid päeval –
mängivad pühendunult petanki ja
pruugivad pretensioonitult pilsnerit,
igaüks omamoodi,
käed puusas,
seljal,
taskus,
toetamas lõuga,
juba keskpäevast saati
mängivad petanki, joovad pilsnerit,
mehed nagu muiste,
ajaloo algusest.
vaatan neid ja vabanen.
mul on vähemalt lootust kunagi olla
nagu nood vanamehed
ajaloo algusest.
*
toonekured
rõõskkoorejäätis suur ja rammus
marsruudil rõõsa-võõba
mõtlen, kas siis selle maa keel
peab nõnda lõõsas kuivama,
kui kristjan jaagu sammus
tartu maanteel riia poole tammun.
kaks kuud pole vihma sadanud ja
kuradi palav on!
kuradi palav on ja
mõtted keevad kaabu all,
kus käib veel sürakuusa piiramine,
kus archimedes sügab kuuse all kukalt,
kalkuleerib olemise kombinatoorikat,
veeretab mõtteid variatsioonidest
Väikese ja Suure elu vahel.
Suur elu sureb sealsamas sürakuusas,
nagu ikka,
ajaloolises sõjas,
kapriisse juhuse,
eksituse tagajärjel,
ja järsku ta polegi enam nii suur.
Väike elu on alati konkreetne, abstraktsioonideta,
kruus külma keefirit
pärast pikka päeva kruusaplatsil palli mängimist,
bassisoolo loo alguses,
toonekured,
rõõskkoorejäätis,
jahe jõgi kuuma kere vastas,
päike! jah päike,
mida varjab Suure elu Sass.
astu päikse eest ja lase elada,
muud ma sult ei soovi!
aga midagi selles Suures elus ikka on,
sest ega ma niisama
väikeste sammudega
tartu maanteed mööda riia poole tammu.
*
meil, vabadel hingedel,
on eale omane soodumus
omadega joobumuses rappa joosta,
kaotada jalge alt rabalaudade rada,
et siis soisel vabalaval
end kõrvupidi
väärtusmülkast eksistentsi sikutada.
tõrkudes tõde tõsiselt võtmast,
lahkume õigusega vargamäelt,
mõtlemata naasmisele.
peavarjuta
käime ringi nagu inimesed, kel on kodu,
kuhu pole minna,
kuna sinna jõudes
oleksime jälle kadunud.
nõnda uitame kuskil
enda hallutsinatsioonide ja
heade intentsioonide vahel,
desaparecidos,
destinado a nunca llegar,
olgu saatus meie sekretär.
november kolmteist
päeval olen tootlik ja õhtul tiirane
metaboolne inimene
ühedimensioonilisuse hüppelaud ja hüpostaas
vihmasadu peksab
lajatab
või peaks ütlema piitsutab?
vastu plekk-katust
pikali oma ärklitoa voodis
vaevlen sõgeduse esimestel sagedustel
inimvare, ajutiselt lehitu võra
inimvõra
aga tegelt on kõik hästi
hästi on hästi mõttetu sõna
koos halva ja huvitavaga
miks on nii et kui miski pole hea
siis ta on halb
ja kui ta pole kumbagi
siis ta on huvitav?
laualamp mille pikendusjuhtmega madratsi kõrvale asetasin
tahab kogu aeg pikali kukkuda
juhe on tahke ja jalg on pehme plastikust nikerdis
(see ikea kõige odavam)
vihm nüüdseks küll juba peksab plekk-katusele
telefon heliseb
jah, tervis on korras, tervis on korras
tänan küsimast
*
ärkan ja valan veeklaasi nõudepesuvedelikku.
likku jäetud pannil
praadisin õhtul eriti peeneid mõttetoite –
nendes mõtetes oli kõik võimalik ja
küll kõik muutub,
planeet ei põle maha,
me ei hakka üksteist joogivee pärast tapma
ja…
aga nagu ikka on hommikul
kogu see eilane mõttegastronoomia
astronoomiliselt labane.
andun sellele superorganismile, mis
teeb äratuskella peale silmad lahti,
joob kohvi ja
sõidab liiklusummikusse.
Gregor Mändma (24): „Oksake hambus on minu jaoks moodsuse atribuut.“
