jäine kuumus
päike paistmas silma läbi tuule käes tantsivate pajulehtede
sa hoiad enda ilusat nägu suunaga sooja poole
su punased põsed nii ilusad kui leegitsev tuli, kui kyynal su aknal mille sa mu ees ära puhusid et tuba pimedaks teha
su sõrmed uurisid mu keha justkui ma oleksin avastamata maailm, mille iga osa tahab leidjat
nii janune su puudutusele
kissitades silmi ma vaatan su nägu
päike mis sind enne soojendas
pani su nyyd sulama
su ilusad silmad ja põsed ja juuksed
su ilusad käed ja õlad ja kael
su ilusad jalad ja selg ja huuled
ma vaatan pealt kuidas iga su osa mida kord armastasin mu silme ees maasse vajub ning ära kaob
pajulehtede vahelt tulev soe päike soojendab nyyd mind ja minu põski
mu leegitsevaid, kyynlaleegi värvi põski
kraavikala
onu kykitab kraavi kaldal
õng piisavalt sygaval
et ulatab maa-alusesse kraavikala
kalamaailma.
yksi, keset lagendikku.
yks kraav
yks mees
yks õng
ning trobikond kalu ootamas
ussikest õnge otsas.
kalamaailma kraavikalad ei ole niisama kalad
kraavikala kalamaailma kalad on erilised kalad.
need kalad õngitsevad inimesi.
onu ei ole veel kordagi yles vaadanud
ehk oleks nyyd aeg ta õlale koputada ning öelda
et kraavikala kalamaailma kalad ei ole niisama kalad.
*
kas asi on mu näos?
selles, kuidas mul pole neid põselohke, mida ihaldan
või selles, et mu hambad asetsevad natuke vales kohas
või et mu nägu on liiga väike
kas asi on mu riietes?
on mu püksid liiga laiad
või tundun ma lohakas ja halvasti kasvatatud
on mu jope äkki liiga roheline
kas asi on tõesti mu auras?
olen ma liiga ebakindel
liiga hirmus, liiga kuri
või äkki minust väljuv pehme ning voolav armastus
on sinu jaoks liiga palju
miks sa bussis mu kõrvale ei istunud
ohverdused sinule
sinu jaoks hyppaksin ma silmad kinni tundmatusse
sinu jaoks nutaksin ma poti pisaraid täis, kui sul on janu
sinu jaoks kooriksin end paljaks, et vaid sul oleks soe
sinu jaoks sööksin murust tyhjaks kogu aia, et sa ei peaks niitma
sinu jaoks kuulaksin ma tundide viisi kõrvu vereleajavaid laule, et leida see yks hea, mis sulle meeldib
sinu jaoks neelaksin ma alla 8 täiskasvanud elevanti, kui see vaid su näole naeratuse toob
sinu jaoks seisaksin ma tunde, päevi, kuid, isegi aastaid yhe koha peal, et sulle kohta hoida
sinu jaoks kõnniksin ma maailmale miljon tiiru peale, et leida kohti, mis sulle meeldiks
sinu jaoks eksiksin ma rahvamassi keskele, kui sa mind enam näha ei taha
sinu jaoks õpiksin ma ära, kuidas kosmoselaeva juhtida, juhuks kui me peaks põgenema
sinu jaoks magaksin ma silmad lahti, et sind ohu eest kaitsta
sinu jaoks sukelduksin ma Emajõkke, et sealt leida su lapsepõlves kaduma läinud sõrmus
sinu jaoks kleebiksin ma oma suu kinni ja avaksin selle ainult, et sulle ilusaid asju öelda
meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete. meelepete.
kõrvenõges ja hapuoblikas
nõgeste vahel mu jalgu suudeldi
neid näpiti, musitati, puudutati, lakuti
hiljem kui ära läksin, olid jalad arme täis
kõikide puudutuste mustrid katsid mu ihu
mu heledat, d-vitamiini puudulikkusega ihu
homme läksin tagasi
ma suudlesin hapuoblikate varsi
nende lehti ja nendel elavaid tigusid
ajuudu sees, limpsates oma ajurakke
muutun ma veidi kurvaks
ma peidaksin end ööbikuna su juustesse
et sinuga kõrva sosistades rääkida tähtsatest asjadest
esiteks, kui oluline on umbrohtu rohida
teiseks, kui oluline on pajuurbadele pai teha
ning viimaseks, kui avad oma silmad
märkad sa, et me ammu ei viibi enam nõgeste vahel
ma voolan ja voolan
voolan läbi muru, üle mulla ja selle all
sinu all
kas ma põgenen või õpin
kas ma põgenen sinu eest või õpin sinuga elama
ma õpin elama su jalajälgedega, mis on siiani mu mullases aias
ma keeran end sinna sisse kerra ning lasen välja suure ohke
mu väike süda tegi viimased kaks
tuks-tuks
laman hapuoblika lehe all
ning ei ava oma lollakaid silmi enam kunagi.
minutid
tuldud tee tundus jube tuttav
kunagi varem ma siin teed kaevasin
kunagi varem ma kusagil mujal midagi muud tegin
liivaterade kuumus kõrvetas mu jalgadesse imepisikesi auke
jällegi, nii tuttav, et hakkab vaikselt halb
mismoodi see kõik seotud on
ma pole iial varem su nägu näinud
miks sa järsku karjud
eile veel olid mul juustes
öösel käisid öölutikad mu juukseotsi lutsimas
kõik on kokkukleepunud ning ebameeldiv
aga miks see kõik nii tuttav on
ma näksisin murulibledel päid otsast
sest kõhutühjus on normaalne
mõru maik mu keelel ei lasknud enam rahulikult olla
vastikult tuttav maitse, kus ma seda varem tundnud olen
teetassi põhjas olevad piparmündi lehed moodustasid südame
ma näen neid igal pool
ka tookord, kui ma seal teed kaevasin
issand, miks see nii tuttav tundub
ma nutan millegi järele, mida mul pole olnud
mu sõrmed tahavad puudutada midagi, mida nad pole kunagi varem puudutanud
mu hinges on auk, mis tahab, et teda täidaks miski, mis pole sealt kadunud
alatiseks alasti sinu ees
läbi mundripallis pihlapuude allee
mandrile saabume üle jäätunud klaasselge
maantee, mida mööda tulid siia ka teised
tasa, vaikselt, tegemata häält, hinge kinni hoides
on võimalik lennata
päikese ja kuu vahel
suudelda ükshaaval tähti ning mitmekesi teineteist
torkides end männi pehmete jäsemetega
ning lüües maasse suure kuuse viimase seemne
on võimalik öelda, et jah mina tegin
ning jah mina sain hakkama
muru on nii tume ja mullane nii must ja määrdunud
puhtaks saab maailma pesta ainult mu
pisarajõgi mida mööda saabusin siia ka ma ise
ma armastan luurata päikseloojangute tagant
ning uurida kuidas sul küll läheb
sõnavõtt on ju patt
merepõhjas lamavate plastkarpide seest leian pärleid mille omale kaela riputan
mu kaelakee ulatub juba taevani
ma ronin seda mööda üles ning ei vaatagi enam kordagi alla
mu riided libisesid mu kehalt
ma olen alasti avakosmoses
ja ma tunnen end turvalisemalt
kui kunagi varem
Iti-Piia Mae (19) on hommikune udu rabalaukal.
