Jeanne d’Arc
kas olen tema jaoks rakkude kobar hõljuval kivikamakal?
kas teibitud suu ja raudus kätega oleksin vaid tühi koht?
aga just ausad sõnad ja vaba meel on ühiskonnale suurim oht.
sellel hälvetest pungil süsteemil on suva minu unistustest ja põlevast kirest.
tema jaoks olen vaid 1-de ja 0-de jada.
kui aga räägin välja oma mõtted, mis puhtad mürgiaurude vinest,
ajab ta mind oma püssiga taga.
ma pole vaid nahaga kaetud luu,
minust voolavad välja sõnad, teravad kui noad.
küll näete, mis juhtub, kui tõuseb täiskuu
ja minu tabamiseks jagatakse jahiload.
äkki olingi nõid, äkki reetsin riigi,
kuid ka nemad lõpuks oma sõnu sõid
ning minu higi ja verega võidu koju ära tõid.
ehk kunagi näete: mu sõnades peituski killuke tõtt.
selleks ajaks olen aga põlenud tuhk.
leekide tagant kostis mu hädine nutt,
kui põles mu keha, mu mõtted, mu valedeta jutt.
lootus(etus)
see lugu polnud kaunis ja raamitud vesivärvimaal.
limiidi oli ammu ületanud pagasis lubatud tragöödiate
kaal.
oli hoopis helgetest hetkedest kokku kleebitud kollaaž.
kõrbes armastuse janust silme ette tekkinud miraaž.
meenutades kadunuile, mis asi on õnn.
proovides öelda, et kusagil on keegi, kes hoolib ja väsimatult vihma käes välgumihkliga südames kustunud leeki süüdata proovib.
isegi kui see keegi on vaid kulunud foto öökapi peal
või ära kolinud endine tuttav
„kusagil seal“.
sest selline mürk on lootus.
ajukeemia müstiline hookus-pookus.
narkootikum, mida isegi tänavanurgas äritsev diiler ei müü.
elukas, keda ei sisalda ka ravimikapi depressantide kirev menüü.
ta poeb su kõduneva keha igasse rakku,
teeb pesa elu keerdkäike seedivasse makku.
toidab rõõmupuudusest nälga jäänud närve
ning annab kolvikestele võime tajuda erksamaid värve.
ja nii annab lootus jõu,
et saaksid selja taha jätta miinivälja ning otsida endale kellegi,
kes aitaks kustutada emotsioonide nälja.
aga vahel on see keegi vaid kivikamakas lahkunud hingede aias
või kaduma läinud täpike maailmas laias.
ja nii tiribki lootus unistaja endaga hauda,
ise surres viimasena.
kovalentne ionisatsioon
olime kunagi nagu prooton ja neutron.
nüüd olen vesiniku aatomis,
samal ajal kui sina mõne suure massiarvuga aktinoidi tuumas teiste
„sõpradega“ hängid.
olime kunagi nagu prooton ja
neutron.
nüüd on mu aju elektronid kovalentselt seotud sinu omadega.
aga isegi siis olen mina anioon.
antikeemia
kui mu elu oli mürgine ja nõgine moos,
olid sina selle põhikoostisosa: C12H22O11.
kui roostetanud oli iga minu O2-te kandev veresoon,
olid sina neid kägistav Fe2O3.
kui mu kondid Ca-puudusest kokku kukkusid,
polnud sa N2O, vaid mu lootust lagundav amülaas.
kui mu kopsud lõpuks alla andsid,
sina minu laiba surnukuuri kandsid,
sest see ei ole õnnelike lõppude alev
ning tasakaalustamata jäi meie dissonantside valem.
C12H22O11 – sahharoos
Fe2O3 – korrosioon
Ca – kaltsium
N2O – naerugaas
*
jah, muidugi rääkisin ma talle oma muredest.
punktides, semikoolonites, komades…
aaaa, vabandust. foneetikaga on mul alati probleeme olnud.
ja artikuleerimine on mu keelele vahel raske…
emmm, äkki ma ei kasutanud oma sõnumites treemasid?
a ja ä vigadega võib küll mõte tekstis kaduma minna.
kahtlen. vaatasin talle tõsise pilguga otsa.
mis värvi ta silmad olid?
ma ei tea. minu omad olid kinni.
by the way, kas ma võiksin su visiitkaardi saada?
tal on praegu raske aeg.
mina? ärme hakka siin murekoormaid võrdlema (naerab)…
nojah, aga tal oli sellel päeval raskem.
ära muretse.
ma rääkisin temaga, saame homme kokku.
midagi. tal olid kõrvaklapid peas.
kõik hästi. ikka. järgmine nädal?
ok. aga mitte kolmapäeval.
olümpiaadihooaeg, you know.
jaaa, tsau-tsau!
Elis Paugus (15) ymiseb fotosynteesi laulukest.
