läti keelest Saara Lotta Linno
kahjurid
I
rebida küljest must jalake
litsuda keha sõrmede vahel
pigistada küüntega
võib jalutada ümber kvartali
käsi murda
nime kirjutada
tõmmata see kolm korda maha
aga ei saa oma nahka maha rebida
ei saa endal tükki küljest kiskuda
II
taim kes voldib lehed kokku
et sulle meeldida
et mitte näha iseend
ühelgi peegeldaval pinnal
III
peaaegu nähtamatud
on kahjurid
pisikesed raske märgata
askeldavad lehe alumisel poolel
pealtpoolt näivad tuhmid
imevad mahla kuni lehed kolletavad
kergesti haavatavad on lehekesed
IV
putukad on arvukalt paljunenud
üle kogu noore võrse
aknalaud taime ümber muutub kleepuvaks
ka lehed kleepuvad
V
kasvab see taim
hakkab sind seestpoolt rebima
kasvab see taim ega ole enam õrn
pole enam lõhnav
läti keelest Paul Raud
üksinduse ajalugu
väiksevõitu hall linn
öö seliti
tilk
tilk
tilk
tilk
tilk
padjale pudenevad pisarad
tilk
tilk
tilk
tilk
tilk
päevad
pole sooja vett
tähed kardinates
tilk
…………tilk
tilk
…………tilk
VaLuUs
krüsanteem langeb üle laua
tilk
…………tilk
laelauad
igatsuse stalaktiidid
tilk tilk tilk tilk tilk tilk
tilk tilk tilk tilk
tilk tilk tilk
tilk
t
tuleb uni pähe
tilk
tilk
tilk
taevast
ja tuleb pikalt
tuleb pikalt
eksitaja
voodikondid
laukaserval
roosad viirastused
uitavad murtud kätega
närbuvate mändide vahel
punaseks udunevad silmad
tõrvatilk nurgas vaevab
kivi kasvanud rinnale
ulguv puuseen
millal lõpeb soo
millal tuled minuga
nägu
see heledapäine tüdruk vasakul
võtab mul mikrofoni käest
ma tõmban kerra trükitud linal
katan end tekiga ja vaatan voogu
minu nägu
on kartul
minu nägu
on kartulipuder
nuga ja lill
…………– päev oli okei
istun aknalaual
…………– aga jälle vihkan ennast
vaher trammirööbaste taga on lehte läinud
…………– see on nagu võtta nuga
…………ja ennast torkida
…………mulle ei meeldi enam
…………minu nimi
sa lähened
sul on must rullkaelus
köök hämardub
sinu taga maal maja ja aiaga
…………– ma tunnen selle kõik ära
…………ei midagi uut
…………lihtsalt
…………see võtab palju jõudu
…………ja mina ei taha enda eest hoolt kanda
botaanikaaias
ma ütlesin vastik
…………– olen tüdruk
…………aga ei saa olla lill
põrand on viltu
I
nurmenukkude ja nartsisside seas
kalade roosad suud
löövad veepinnal õitsele
mulle meeldib kuidas nad käsi liigutavad
ütlen sulle
tee pilti
ülevalgustatud puitsillaga
mille vastu toetan küünarnukki
näojooned ära vajunud
naeratuse kild
avan silmad
lamame kõrvuti
väljasirutatud sirged ja tõsised
kas sulle ei tundu
et põrand on viltu
see pole minu oma
võtan näost ninapidi kinni
eemaldan selle nagu pähklikoore
ja panen öökapi peale
II
botaanikaaias sain aru
nartsissi nime päritolust
see nartsiss
kasvab sissepoole
kõhtu
selle valged kroonlehed
lõikuvad lihasse
aeglaselt avanemas
Lote Vilma (31), loe intervjuud siit.
