Hambaarsti kabineti ukse taga olid kolm sinist tooli ja läbipaistev laud, millel lebas erinevaid värvilisi ajakirju ja raamat pealkirjaga „Kalandus vareste peakorteris“. Kalev oli kabineti ukse taga juba pool tundi närviliselt oodanud ning enda rahustamiseks otsustas mees põrandalt püsti tõusta (talle ei meeldinud sinised toolid) ja sirvida veidi laual olevat lektüüri. Täpselt samal hetkel avanes hambaarsti kabineti uks ning õde kutsus Kalevi sisse. Nii juhtuski Kalevi keskpärane õnnetus number 1569: kiirustades lugesid ta silmad raamatu pealkirjaks hoopis „Kalandus vareste peakopteris“ ja see kummaline pealkiri jäi teda tükiks ajaks kummitama.
Sisse astudes pani Kalev selga oma arstikitli ja kätte sinised kummikindad. Kuigi mehe puhul oli tegemist kogenud arstiga, muutis tänane patsient murelikuks isegi tema.
„Koerakrõbinate testija Andres on vastuvõtuks valmis, doktor,“ ütles õde Kalevile oma tavapärase professionaalse tööhäälega.
Doktor Kalev lasi patsiendil suu lahti teha ning asi oligi nii, nagu ta oli kartnud: polnud võimalik vahet teha, millised olid Andrese enda mädanenud hambad ning millised tühjadesse kohtadesse kinni jäänud koerakrõbinad. Doktor Kalev pusis pikki tunde Andrese suu kallal, mis haises nagu koeratoidutehas. Kurnava töö vältel selgus, et Andrese suus olevatest hammastest polnud isegi üksainus tema pärishammas ning kõik krõbinad tuli sealt ettevaatlikult eemaldada. Doktor Kalev käskis Andresel järgmisel päeval tagasi tulla ning ametit vahetada (Andres leidis veel samal päeval uue töö kassikrõbinate testijana).
Lõunapausi ajal otsustas Kalev õelt huvitava pealkirjaga raamatu kohta uurida: „Õde, kas teie juhuslikult teate, mis asi võiks olla vareste peakopter?“ Mehe õnnetuseks oli lõunapausil õe jutt alati nii kiire, et doktor ei saanud aru mitte ühestki tema sõnast. See oli tavaline õdede omapära, mis tulenes sellest, et lõunapausid kippusid alati liiga lühikesed olema, ja nii tuli uudiste edastamiseks tingimata väga kiiresti kõneleda. Õnneks oli Kalev kaval mees: ta võttis tooli abiga alla kabineti seinakella, lõhkus ära kella katva klaasi ning võttis patareid välja. Nii võis ta ise kellaseiereid mõnusalt aeglases tempos liigutada ja õe juttu tänu sellele aeglustada. Nüüd sai mees lõpuks õe jutust aru.
„Vareste peakopter on, nagu nimigi ütleb, suur helikopter, millel on varese pea,“ ütles õde täiesti normaalsel kiirusel. „See lendab aeg-ajalt ka meie aknast mööda, kuid teie vaatate ju alati patsientidele suhu, mitte aknast välja. Seda kopterit ongi teiesugustel töötavatel inimestel raske märgata, sest selle ümber tiirlevad vaikivad varesed. Nende ülesanne on saata peakopterit ilma kraaksumiseta. Kui nad kraaksuksid, siis oleks kopter kindlasti juba varemgi teie tähelepanu äratanud.“ Õe jutu peale otsustas hambaarst Kalev teha midagi tavapärasest erandlikumat: ta vaatas aknast välja. Möödus sekund ja lendas mööda vareste parv, möödus teinegi ja kabineti akna taga peatus nagu tellitult vareste peakopter oma täies hiilguses ja müstilises vaikuses. Uudishimuliku mehena otsustas doktor akna avada ja sealtkaudu kopterisse ronida. Vaevarikkalt ukerdas ta sellesse veidi hirmutavasse õhusõidukisse ja kui doktor turvaliselt masinas sees oli, hakkas see edasi lendama. Lahkuvale arstile hüüdis õde aknast veel järele: „Kuidas te teadsite, et seiereid ise liigutades saab aega aeglustada?“
„Ega aeg ei aeglustunudki, muutus vaid sinu arusaamine selle kulgemisest,“ hüüdis Kalev talle vastu, kuid kopter oli juba liiga kaugel ja õde ei saanudki tõde teada.
Selline karjumine pahandas peakopteri suurt varesepead, mistõttu oli Kalev igaks juhuks kogu ülejäänud sõidu tasa ja vaatas hoopis aknast toredaid vareseid. Kes oleks osanud arvata, et varesed, kes ei kraaksu, on nii meeldivad linnud. Nüüd oli Kalev siis teada saanud, mis imeasi see vareste peakopter on, kuid kuidas seostus sellega kalandus, jäi talle endistviisi arusaamatuks.
Jupp aega läks mööda ning kopter maandus vareste peakorteri katusel. Tegu oli tõeliselt kõrge, kuid laiuselt suhteliselt kitsa silindrikujulise hoonega, nii et peakopter sinna vaevalt maanduma mahtus.
Kopterist välja roninud, leidis Kalev katuselt väikese luugi, kustkaudu sai salapärasesse hoonesse sisse ronida. Sealt sisenedes avastas ta end halva valgustusega ruumist, kus ei tundunud olevat mitte ühtegi luuki ega treppi alumisele korrusele. Seal olid vaid mõned peakopteriga kaasa lennanud varesed, kes istusid liikumatult ruumi kollakal põrandal.
„Vabandage,“ pöördus Kalev ühe asjaliku näoga varese poole. „Kuidas oleks mul võimalik jõuda järgmisele korrusele? Või ongi see ehk ainus korrus teie peakorteris?“
„Ei, kus sa sellega,“ vastas vares. „Sellel hoonel on ikka üle saja korruse ja veelgi rohkem tube.“
„Aga kuidas ma siis edasi saan minna?“ oli Kalev endiselt segaduses.
„Vaata hoolikalt seda põrandat,“ käsutas kõnetatud vares. „See on tehtud võist. Selleks et edasi saada, pead ootama, et või sulaks, ja siis libised nagu viuhti sealt läbi.“
„Aga kui ma ei jaksa nii kaua oodata?“
„Sellisteks juhtudeks ripub meil seina peal labidas, millega kaevata saab. Sa pead ainult arvestama, et siis me naerame su üle. See on ülinaljakas, kui keegi ootamise asemel kaevab.“
Hambaarst juurdles olukorra üle ja otsustas siiski kaevama hakata. See, et kõik varesed ta ümber kraaksuva tooniga naersid, ei morjendanud teda. Nende naer oli hoopis nii kaasahaarav, et ta sai ka ise kõhutäie naerda.
Augu kaevamine ei võtnud kuigi kaua aega. Pärast sinna sisse hüppamist leidis ta end ruumist, kus hiiglaslik pastakas midagi suurele valgele paberile kirjutas, lehe päises oli pealkiri „Kalandus vareste peakorteris“. Nüüd jõudis Kalevile kohale ka tema ennistine eksimus: peakopter oli hoopiski peakorter. Asi läks aga veelgi kummalisemaks, kui doktor märkas nurgas kahte kaamelit, kes üksteise võidu muudkui tatistasid ja ilastasid. Mees ei saanud sellest tohuvabohust enam midagi aru ja ka varesed, kes temaga koos läbi augu olid hüpanud, ei tundunud asjast eriti rohkem aru saavat.
Korraga sadas ülevalt alla suur ülekaaluline keerub (võis arvata, et ta oli alumisele korrusele jõudmiseks või sisse augu söönud). Lausa vapustav, kuidas ta väikesed inglitiivad seda suurt beebikeha kanda jõudsid. Hingeldades ja ähkides ajas ta end püsti ning hakkas kõnelema: „Kuulge, see asi on juba täiesti kontrolli alt väljas. Pastaka tinti ei saa sellise absurdsuse nagu „Kalandus vareste peakorteris“ peale raisata. See ei aita meil mitte ühelgi moel jõuda inimeseks olemise sügava psühholoogilise tuumani.“ Varesed ja doktor noogutasid nõusolevalt. Pahane keerub jäi mõtlikult kahte tatistavat kaamelit silmitsema: tema tähelepanelikud silmad märkasid, et üks neist tatistab ainult vasakule poole ja teine vaid paremale.
„Käes!“ hüüdis peale mõningast mõtisklemist ülekaaluline keerub. „Sõnast „kalandus“ saab ju väga lihtsalt teha sõna „alandus“!“
Järgnevaid sündmusi ei oleks keegi osanud ette näha: vasakule poole tatistav kaamel libises iseenda tati sees, kukkus pikali ja tundis end väga alandatult. Paremale poole tatistav kaamel hakkas selle peale kõva huilgava häälega naerma. Tema naer muutus niivõrd suureks, et ta hakkas kohapeal ringi tammuma ning libises samuti iseenda tati sees. Nüüd sai naerda ka esimesena kukkunud kaamel. See tobe vaatepilt pani keerubi naeratama.
„Jah, just nii,“ rõõmustas keerub. „Nüüd on sellel lool olemas sügav mõte ja tarkus, mille lugejad saavad endaga kaasa võtta: kes viimasena naerab, naerab paremini.“
„Oo, härra keerub,“ ütles üks varestest õhinal. „Vasakule ja paremale poole tatistavad kaamelid on ideaalne sümbol meie võimukandjatele! Nüüd oleks vaid veel vaja, et üks tavaline maksumaksjast kodanik nende tati sees libiseks! Olge hea, härra hambaarst, palun libisege loo sündmustiku huvides tati sees ka teie.“ Kalev tegi, nagu vares teda palus.
„Kui jumalikult ühiskonnakriitiline!“ hüüatas keerub käsi kokku lüües.
„Kuulge, see põrand on ju musta värvi,“ ütles doktor tati sees lamades. „Äkki saaks seda kuidagi metafoorina ära kasutada?“
„Muidugi, see on ju täiesti geniaalne,“ tähendas keerub. „Must põrand sümboliseerib seda masendavat ja rõhuvat ajastut, milles me elame ja millel libastume. Kui amüsantselt juhanliivilik! Nüüd oleks vaja veel vaid pealkiri ära parandada. Kas kellelgi on valgendajat?“
Kõik ruumisviibijad raputasid pead: kellelgi ei olnud valgendajat.
„Äkki teab valgendajast midagi valge vares?“ pakkus välja doktor.
„Ka mina olen vaid metafoor,“ lausus valge vares. „Mul pole valge värviga otseselt midagi pistmist, mina sümboliseerin vaid silmatorkavat erinevust. Teil on aga vedanud, sest praegu erinen ma selle poolest, et tean, kus valgendaja on: see on peidetud paremale tatistava kaameli keele alla.“ Kuuldes seda, läks keerub nimetatud kaameli juurde ning võttis ettevaatlikult looma suust valgendaja. Seejärel kõndis ta suure valge paberi juurde ja kustutas sõnast „kalandus“ ära K-tähe. Nüüd sai jutu pealkirjaks „alandus vareste peakorteris“.
Keerub pöördus pastaka poole ja teatas isalikult uhkel toonil: „Nüüd võib kirjutamise lõpetada.“
Annabel Allas (19): “Esteetiline tekst.”
