kas päeva lõpuks on üldse vahet?
kas päeva lõpuks on üldse vahet?
kas minu arvamus loeb midagi?
hommikul uksest välja astudes
tuleb peale see sama rusuv meeleolu
samad tänavad
samad teed
sama kõrts, millest kaks korda päevas mööda kõnnin
hommikul ühes suunas
üheksa tunni pärast teises suunas
vahel isegi vaatan üles maja poole
kus sinimustvalge lehvib
uhke tunne on
aga see kestab vaid hetke
kunagi kestis see kauem
kui me üheskoos tunde 24 head nägu tegime
või siis ikkagi mitte
sest tegelikult
mis neil ikkagi viga on
kas täiskasvanud inimesed ei suuda omavahel normaalselt kommunikeerida
jumal hoia
RÄÄKIDA
kuid selle asemel, et oma tööd teha
(muuta Eestis elu paremaks)
nad lihtsalt karjuvad
löövad käega vastu lauda
laimavad
ja üldse, miks nad kõik valetavad
miks nad kõik valetavad
ning miks just neil
taktitundetutel inimestel peaks laskma otsustada selle üle
kellega mina leivad ühte kappi panen
ning aru ma ei saa, miks keegi on neid sinna heleroosasse majja üldse valinud
kuid kedagi teist ju ka pole
nad on kõik samasugused
sa oled kas mõjuvõimas või emotsionaalselt intelligentne
sest mõlemat ju ei saa
mõjuvõimsana saad asju korda saata
emotsionaalselt intelligentsena sind ei kuulata
sest keegi ei taha tunnistada, et asjad on nii pekkis
sellepärast meil asjad ei toimigi
sest inimesed, kes oskaksid midagi paremaks muuta, lihtsalt ei lähe selle maja ligigi
sest sõnal „poliitik“ on hais küljes
aga mis on neil mõtet seal majas üldse käia
kui nad ei suuda midagi paremaks muuta
kui päeva lõpuks nad rahvast ju ei kuula
kui päeva lõpuks pole inimesi, kes õpetaks
kui päeva lõpuks ei saa maal enam koolis käia
kui päeva lõpuks pean tegema hoolikalt analüüsides kolme sekundi jooksul otsuse
kas sõita jalgrattaga väikelastest umbes kõnniteel või teha slaalomit autode vahel
kui päeva lõpuks ehitatakse linn täis betoonehitisi ning esimese roheluse silmamiseks pean slaalomiga jõudma Kadriorgu
aga Reidi tee on ju jälle umbes
kui päeva lõpuks ei maksa keegi nende makse
kui päeva lõpuks ei taha siia keegi jääda
sest siin ei ole hea
ja ma ei taha neid makse maksta
ma ei taha, et türannid otsustaksid minu õiguste üle
äkki ma tahangi minna kuhugi, kus
ei pea tegema autode vahel slaalomit
ma ei taha käia neid samu teid
sellest samast kõrtsist mööda
sinna kunagi sisse astumata
kuigi kord oli seal päevaka hinnaks vaid 3,50
ja esimene mõte oli in this economy
kas päeva lõpuks on üldse vahet, mida mina arvan?
või kelle poolt mina hääletan?
kas üks hääl miljoni seas üldse loeb?
nii palju küsimusi, et pea läheb lõhki
nii palju otsuseid
kas jääda
või mitte
kas valida
või ei
„sinu hääl loeb!“
seda nad kõik seal üleval räägivad
aga seda räägivad ju need samad inimesed
kes laimavad
kes valetavad
ei tea, kas sellest ongi tulnud need trust issue’d
või on see ikkagi selle nolgi süü
kes ei suutnud end teise tšiki juures tagasi hoida
no ei tea
aga võib-olla olekski lihtsam minna sinna kõrtsi
ja loota, et päevakas on jälle 3,50
aga in this economy see pole enam võimalik
aga tead, sel pole ehk isegi vahet
sest seal pole äkki nii rusuv
ehk mängib isegi muusika
ja kedagi ei huvita, mida mina arvan
ja tegelikult pole üldse vahet
ja tegelikult oli see nolk ka lihtsalt üks sitapea
pisarad noal
need olid vist mu kaitsemüürid
mis varisesid sel suveõhtul kokku
ning keegi sel hetkel tundmatu
päästis mind varemetest vaid loetud tunnid hiljem
rusude alt
kust ise oleksingi jäänud välja ronima
see juhtus nii ootamatult
kiiresti
nuga selga ja korras
langemine oli pikk
autosõit peale seda oli valus
tundus, et kestis aastasadu
hoides kõigest väest pisaraid tagasi
kirusin terve tee oma valikut esiistmele istuda
ning vaid meelekindlalt aknast välja vaadates
suutsin peita vesiseid silmi
päike säras nii rõõmsalt siis
lõpuks panin prillid ette
peas keereldes vaid mõte
„koju jõudes oma tuppa ja nutma
mitte enne“
sel koletisel ei lase ma oma pisaraid näha
kuidas saab keegi olla võimeline selleks
miks inimesed teevad tahtlikult haiget
ja kuidas juhtus nii
et päästjaks oli tol hetkel peaaegu tundmatu inimene
ta ei teinud seda lööki
ei jätnud mind sinna lõksu
ei tundnudki mind
ei teadnud mu nime
seda, et eksisteerin
ega kooli, kus käin
või millest huvitatud olen
ei tajunud seda isegi
et ulatas mulle käe
ning mängleva kergusega näitas
et päike ikkagi paistab
ma kunagi ütlen sulle
luban, et ütlen
tänan sind
see on vist ka märk
alati ei pruugigi aru saada
kui oled kellelegi korda läinud
meelde jäänud
allergia
mis värk see on, et inimesed ei võta initsiatiivi
ootavad alati, et keegi teine alustab
keegi teine kirjutab
keegi teine räägib
keegi teine
keegi teine
keegi teine
keegi te
keegi
kee
k
…
aga miks pean mina alati see olema
küsima
kirjutama
huvituma
rääkima
sest muidu keegi teine ei tee
ja midagigi ei juhtuks
mit te ku na gi
ja ma olen nii väsinud
Leenu Sumberg (18) on päikseloojangute tulihingeline entusiast.
