prantsuse keelest tõlkinud Annabel Juhkental
Tekst sisaldab lastevastase seksuaalvägivalla kirjeldusi.
See oli enneolematu tunne: rusuv salajane kõhedus,
nagu oleksin äsja kellegi tapnud
ja nüüd istub mu kõrval väike vaim.
— Vladimir Nabokov „Lolita“[1]
Sest sügaval sisimas tundub ka minu jaoks huvitavam see, mis toimub piinaja peas. Ohvritega on lihtne, võime kõik ennast nende asemele panna. Isegi kui me pole seda kogenud – traumajärgset mälukaotust, šokiseisundit, ohvrite vaikust –, suudame kõik seda endale ette kujutada või usume, et suudame.
Piinajaga see-eest on teine asi. Olla toas üksi seitsmeaastase lapsega, kogeda erektsiooni mõttest, mida talle tegema hakkad. Hääldada sõnu, mis panevad lapse sulle lähenema, panna oma erutunud peenis lapse suhu, teha nii, et ta suurelt suu avab. Tõsi, see on paeluv. See on üle mõistuse. Ja kõik muu, kui see on läbi: uuesti riidesse panna, naasta pereelu juurde, nagu midagi poleks juhtunud. Ja kui see hullumeelsus on korra aset leidnud, alustada uuesti ja jätkata nii aastate viisi. Sellest mitte kellelegi rääkida. Uskuda, et su peale ei kaevata, olenemata sellest, et seksuaalne vägivald aina süveneb. Teada, et su peale ei kaevata. Ja kui ühel päeval kaevataksegi, leida jultumust, et valetada, või julgust rääkida tõtt, ausalt üles tunnistada. Uskuda, et sind on ebaõiglaselt karistatud, kui määratakse aastatepikkune vanglakaristus. Nõuda õigust andestusele. Öelda, et sa oled mees, mitte koletis. Ja kui vanglakaristus on kantud, lahkuda ja alustada oma elu uuesti.
Isegi mina, kes ma olen näinud seda väga lähedalt, nii lähedalt kui üldse võimalik, kes ma olen end aastaid nende küsimustega painanud, ei saa siiani sellest aru.
[—]
Mu kasuisa ise nägi ennast kindlasti üksildase kauboina. Ta ütles, et tal on ebaõigluse suhtes terav meel. Tal oli kombeks rääkida paari-kolme lugu kiusamisest, mida ta oli algkoolis pealt näinud ja mis teda marru ajasid. Kui ta tabas mind ja mu õde lollitamas, karistas ta meid mõlemaid rangelt, rõhutades fakti, et karistus on kollektiivne. Ta pani meid kärudega kive aia ühest otsast teise tassima, auke kaevama, puid korjama.
Tal olid kõrged moraalsed standardid, milles ta ei olnud nõus meile järeleandmisi tegema. Nägin oma lapsepõlve jooksul teda mitu korda kangelaslikult reageerimas, et kedagi aidata. Mägedes, õnnetuse korral, tulekahju puhkedes. Ta oli paar aastat kiirabiauto juht. Ta juhtis tiimi, mis töötas ohtlikel ehitusobjektidel, ning võttis teiste ohutuse enda hooleks. Nendel hetkedel ta muutus. Kõik tema kehas hakkas toimima eesmärgi nimel, musklid ja vaim pingul, ta lõi justkui sisimas särama, ja kõik tahtsid järgida tema juhiseid, usaldada tema otsustusvõimet ja instinkte. Ta oli teejuht, kes meid turvalisse paika juhatas; see, kes on valmis ohverdama ennast teiste hüvanguks; kes ei kahtle sekundikski; kes seisab silmitsi ohu, tule, lumega. Vaprus isiklikult.
Minu silmis oli ta pikemat aega justkui jumalus, üleelusuurune olevus. Ta tundus nagu mõni mütoloogiline olend, deemonitest piinatud Sisyphos või Prometheus. Hiljem tagasi mõeldes ütlesin endale, et võib-olla oli ta lihtsalt üks vaene mees, kellel oli manipuleerimisannet ja kes kasutas ära endast veelgi nõrgemate haavatavust. Pereelu suletud uste taga oli ta kõikvõimas. Kahtlemata olidki temas need kaks loomust koos: titaan ja luuser. Kas pole mitte parem olla esimese kui teise ohver?
Me tegime koos palju tööd. Eriti majas, mille me perekeskis täielikult restaureerisime, tema, mu ema, õde ja mina. Me olime pisikesed, nii et meile anti jõukohased ülesanded: tassisime materjale ühest kohast teise, lihvisime seinu, ulatasime täiskasvanutele tööriistu. Olime nagu nemad, igal nädalavahetusel tööplatsil, seljas vanad krohviplekkidega dressid. Me jagasime kohustusi ja rahulolu füüsilisest tööst, nälga, mis sai pausi ajal väljateenitud võileivaga maitsvalt rahuldatud, konkreetsetele liigutustele keskendunud vaikset mälumist. Kõike seda raadiot või Johnny kassette kuulates. Veel tänagi, kui ma juhtun neid laule kuulma, ja seda juhtub tihti, sest nad on alati populaarsed, on raske mitte tunda neid nugadena haava lahti rebimas, nagu sõnad oleksid kahemõttelised, alati sama varjatud tähendusega, mida ainult mina kuulen.
Quand ta bouche se fait douce
Quand ton corps se fait dur
Quand le ciel dans tes yeux
D’un seul coup n’est plus pur
Quand tes mains voudraient bien
Quand tes doigts n’osent pas
Quand ta pudeur dit non
D’une toute petite voix
Que je t’aime, que je t’aime, que je t’aime[2]
Ta ütles, et armastab mind. Ta ütles, et see, mis ta minuga teeb, on selleks, et ta saaks väljendada seda armastust, ta ütles, et tema suurim soov on, et ma armastaks teda vastu. Ta ütles, et kui ta hakkas mulle sel viisil lähenema, mind puudutades, mind silitades, oli see sellepärast, et tal oli vaja minuga lähedasemat kontakti, kuna ma keeldusin ennast pehmena näitamast, kuna ma ei öelnud talle, et armastan teda. Niisiis karistas ta mind ükskõiksuse eest seksuaalaktidega. Ta lubas mulle, et kuni ma kellelegi ei räägi, ei tee ta teistele lastele midagi. Hiljem ütles ta ka, et kui ma nõustuksin ütlema, et armastan teda, käituma, nagu ma armastaks teda, muudaks ta oma suhtumist. Ma ei suutnud. Oli liiga hilja, see oli muutunud võimatuks. Ma oleks pigem surnud, kui talle need sõnad öelnud. Ta lubas lõpetada tingimusel, et ma olen tema vastu sõbralik või vähemalt teesklen teiste ees. Ma ütlesin jah. Nii see lõppeski.
[—]
Lugesin Nabokovi „Lolita“ uuesti läbi. Esimest korda lugesin seda Ameerika kirjanduse kursusel, kus käsitleti transgressiivseid autoreid ja jutuks tulid ka Henry Miller, William Burroughs ja Charles Bukowski. Ma olin umbes 20-aastane, mind tõmbasid ekstreemsed kogemused, enesehävitus, hullus, kuid see raamat ajas mind segadusse. Ma ei oodanud, et leian sealt nii palju ühiseid jooni omaenda võika looga.
Provokatiivseks ei muuda seda raamatut mitte niivõrd kirjeldatav lugu kuivõrd vaatepunkt, millest lugu on jutustatud. Et jutustaja on süüdlane, pedofiil, ja et jutustav hääl sunnib lugejat sisenema tema pähe, tungima tema arutluste, põhjenduste, fantaasiate müsteeriumisse, see ongi see, mis muudab selle raamatu nii kaasahaaravaks ja häirivaks. Me liigume heakskiidust põlguseni, vastikusest kaastundeni, jutustaja ainulaadse huumori üle naermisest täieliku õuduseni. Me mõistame või ei mõista, me käime tema hullusega algusest peale kaasas, pelgame ta võite ja rõõmustame tema allakäigu üle. Selline vaatenurga valik eeldab peent kavalust lugemislepingus: me mängime autori mängu, kes on ennast seadnud kurjategija rolli ilma tegelase vastu empaatiat tundmata. Ja kui me juhuslikult lasemegi ennast kaasa tõmmata, hoolitseb tekst kindlatel hetkedel selle eest, et meile meelde tuletada, et selline empaatia teeb meist koletise kaasosalised.
See on kirjanduses haruldane. Kui ohvri vaatepunktist kirjutatud romaane on küllaga, siis neid, mille tegevus toimub piinaja peas, on vähe, eriti realismi traditsioonis. Õieti on see küll haruldane ainult laste vägistamisega seonduvas. Kõikide muude kuritegude puhul asetatakse meid ju sageli kurjategija poolele. Me kujutame end vabatahtlikult ette vargana, reeturina, isegi mõrvarina. Tabu pole meie kultuuris aga mitte vägistamine ise, mida pannakse toime kõikjal, vaid sellest rääkimine, sellest mõtlemine, selle analüüsimine.
Mu kasuisa ei öelnud kunagi välja sõna „vägistamine“. Isegi mitte kohtu ees, kes ta selles kuriteos süüdi mõistis – tema jaoks jäi see millekski muuks.
[—]
„Kuulasin kõrgel mäenõlval neid meloodilisi hääli, vaikset taustasuminat, kust vahetevahel kostis mõni valjem hüüe, ning taipasin siis, et kõige lohutum, kõige valusam polnudki see, et Lolita ei seisnud mu kõrval, vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris.“[3]
Seda kommentaari saab tõlgendada mitmel moel. Juba algusest peale paneme tähele väikese vaimu esilekutsumist, Humberti süütunnet, et ta ei andnud Lolitale võimalust olla laps teiste seas. Mina kuulen siin ka tõdemust, et „tema häält ei kõla“ üleüldse kogu raamatus. Nendel mõnel korral, kui ta sõna võtab, mõistame, et see, mida ta tunneb ja tajub, on täiesti erinev sellest, mida meile on öelnud tema kasuisa. „„Va seksihull,“ ütles ta, naeratades mulle üliarmsalt. „Jäle elukas. Olin tüdruk nagu õienupp – ja näe, mis sa minuga tegid. Peaksin politseisse helistama ja kaebama, et sa vägistasid mu. Ossa ropp, ropp vanamees!““[4] Suures osas dialoogidest, kus tema juttu on sõna-sõnalt edasi antud, tõrgub ta selle mehe nõudmiste vastu, kes ennast talle peale surub: „Juba jälle? Ei-ei!“ „Pa-alun jäta mind rahule, eks ju,“ „jumala pärast, jäta mind ometi rahule.“[5]
Ei, mulle ei meeldi. Pole kunagi meeldinud, mitte kordki.
Aeg-ajalt saab Humbert sellest aru. Tema enesekeskse itku tuumas kostub tüdrukukese hääl, nagu pinnale tõusev räbu, ning avab talle sisemaailma, mida ta pigem sooviks ignoreerida. „Mulle meenuvad mõned hetked – nimetagem neid jäämägedeks paradiisis –, mil ma pärast uskumatuid, hullumeelseid kiresööstusid rampväsinuna, silmaalused sinised, himud rahuldatud, viimaks võtsin ta inimlikust õrnusest ägades kaissu (tema nahk läikis neoonvalguses, mida läbi ribikardina pilude immitses asfalteeritud hoovist, tõsiste hallide silmade pilk tuhmide nõgimustade ripsmete varjus oli veel mõttelagedam kui muidu – ausõna, ta oli nagu väike haige, kes on läbi teinud raske operatsiooni ega ole veel narkoosist toibunud) – ning õrnus paisus häbiks ja kahetsuseks; äiutasin-kiigutasin oma väikest orvukest Lolitat külmadel kätel, ägasin tema soojadesse juustesse, paitasin teda, kust aga juhtus, anudes vaikselt, et ta mulle andestaks, ning selle meeleheitliku, isetu inimliku helluse tipul (kui mu hing hõljus pattu kahetsedes tema alasti keha kohal), valdas mind – naljakas küll – järsku kohutav iha, ja – „Ah, ei!“ õhkas Lolita taeva poole, ning hetk hiljem ei jäänud mu taevalikust hellusest enam midagi järele.“[6]
On vaja kuulda kõlamas selle jõuetu ei jõudu. Kui seda kuuleb isegi Humbert, kes sooviks sellele kurdiks jääda, peaksime seda kuulma ka meie.
Lugejat, kellele Nabokovi tekst mõeldud on, nähakse kui intelligentset olendit, kes on võimeline kriitiliselt mõtlema ja pöörduma kõlvatu jutustaja vastu, langemata kaastunde lõksu. Kirjanduskriitikas kutsutakse seda tour de force’iks, tehniliseks vägiteoks: kasutades jutustajat, kes näib kuritegu õigustavat, õnnestub autoril kui mitte tegu hukka mõista, siis vähemalt näidata selle võikust.
On lugejaid, isegi suuri lugejaid – ma mõtlen neid, kelle jaoks see on amet, kes ei lase ennast kergelt haneks tõmmata –, nagu Maurice Couturier või Mary Gaitskill, kes arvavad, et „Lolita“ on ikkagi armulugu, ja põletavamgi, kuna see on üles ehitatud tabule. Äraspidi ja hukka mõistetud armastus, kuid armastus sellegipoolest. Tundub veidi imelik, et tänapäeval saab veel nii öelda. Armulugu, see peaks koosnema vähemalt kahest inimesest. Aga „Lolitas“ on Humbert ainus, kes tunneb, mida ta tunneb. Armastada ilma vastuarmastuseta, ihata ilma vastu ihkamiseta, jagada silitusi ilma nõusolekuta, kuidas saab sellest välja kasvada armastuslugu? Jutustaja on kogu aja üksi oma iha, oma kinnisidee, oma sunniga. Ta on oma fantaasia, hiljem Lolita vaimu seltsis. Kui ta on koos Lolitaga, peab ta tunnistama, et tüdruk ei vasta tema tunnetele. Ta ei anna kunagi nõusolekut, „ta ei vastanud kunagi mu hellitustele“[7]. Pealegi teab ta hästi, et lõpuks leiab tüdruk ikka põgenemisviisi. Ta jälgib tüdrukut nii, kuis jaksab. Ta teab, et tüdruk tahab lahkuda. Ja lahkudes pole tal muud võimalust, kui kasutada väljapääsu, mida pakub talle järgmine kõlvatu mees.
Miks siis püsib alates 1950. aastatest raamatukaantel kujutis sensuaalsest ja provokatiivsest teismelisest, alati vanemast kui raamatu Lolita, kes oli 12-aastane, kui röövija ta pikale hukatuse teekonnale viib? Kas Nabokov kirjutas mitmetähendusliku raamatu, mis laseb mõelda, et tüdruk võtab suhtest vabatahtlikult osa? Ma ei usu — on selge, et tal pole selles mingit süüd. Elu avastava eelteismelise tüdruku tegelaskujus, kes tahab trotsida emalikke keelde, on tõepoolest sensuaalsust, kuid väärkohtlemise algusest kuni Lolita põgenemiseni on kõik ainult manipuleerimine ja sundsuhe.
[—]
Ta võttis isegi oma süüdimõistmise enda kätesse. Lõpus, kui vanglakaristuse võimalus lähenes, püüdis ta end kaitsta, leida pehmendavaid asjaolusid, teatud fakte varjata. Ta oli valmis tunnistama oma süüd, kuid ei tahtnud kanda liiga karmi karistust, kuna ta vääris ühiskonda taasintegreerumist, ta tõotas, et ei tee enam midagi sellist. Ta vääris usaldust.
Kohtuprotsessi ajal asus terve rida tunnistajad teda kohtupingil kaitsma. Mitte keegi neist ei eitanud tema kuritegu, aga nad jutustasid kõikidest tema iseloomujoontest, mis tegid temast, kui see kuritegu kõrvale jätta, eeskujulikult ausa inimese, ustava kuti, hea poja, truu sõbra, julge, mõnikord isegi kangelasliku kõva töömehe, kui tuli kedagi mägedes või ekstreemsetes tingimustes päästa. Täna, kakskümmend aastat hiljem, küsin ma endalt, mida nad praegu endast mõtlevad, tunnistustest, mille nad andsid, et kaitsta meest, kes vägistas last. Neil polnud sellest midagi võita, nad tegid seda vabatahtlikult, puhtast südamest, nad arvasid seega, et on sobilik minna tunnistama selle mehe kasuks. Nende hulgas oli mu vanemate lähedane sõber, tüüp, kes mulle väga meeldis, kes töötas koos temaga ohtlikel ehitusplatsidel – ühe tammi parandusel Alpides ja Lyoni ooperimaja kupli ehitusel –, vangla vabatahtlikud, tema pereliikmed. Nad andsid tunnistusi tema elu kõikide tahkude kohta, lapsepõlvest kuni kohtuprotsessini (ta oli neljakümne ühe aastane), kõik ühtviisi laitmatud. Antud kuritegu oli anomaalia.
See on veider, sest minu jaoks on see vastupidi. Tema kuritegu teeb kogu tema ülejäänud eksistentsist kõrvalekalde, see ei lase seda vaadelda läbi väärikuse või mistahes moraalse kvaliteedi prisma. Pealegi liialdasid need tunnistajad veidi, sest nad kõik teadsid, et ta on võimutseja, et ta ei luba kellelgi endale vastu hakata. Nad kõik ütlesid, et ta on autoritaarne, aga seda nähti pigem kui voorust, märki tugevast tahtest, enesekindlusest. On tõsi, et keegi neist ei näinud seda, mida meie, lapsed ja mu ema, nägime kodus, kus ta käitus nagu türann. Ja see tulebki sellise iseloomu juures kõige enam esile: ta on inimene, kes ei salli vasturääkimist, kes peab kogu aeg kõike kontrollima, kes langetab otsuseid, jälgib, karistab ega jaga mitte kunagi oma võimu teistega.
„Kõik siin maailmas on seotud seksiga, välja arvatud seks. Seks on võimu küsimus,“ ütleb kuulus tsitaat, mida sageli omistatakse Oscar Wilde’ile. Ma ei tea, kas see maksiim kehtib igas olukorras, kuid seksuaalse vägivalla puhul tundub mulle, et ta tabab täpselt märki. Muidugi puutub asjasse ka seks, kuid siinkohal on seks ennekõike võimu näitamise vahend. Lapsed teavad seda, isegi kui neil on seda keeruline väljendada. „See ei olnud seks,“ ütleb Dorothy Allisoni väike kangelanna, „mitte nagu kui mees ja naine oma alasti kehasid üksteise sisse lükkavad, aga see tundus siiski natukene nagu seks, midagi võimsat ja hirmsat, mida tema raevukalt tahtis ja millest mina üldse aru ei saanud.“[8]
Kui kasuisalt tema tegudele selgitust küsiti, ütles ta, et oli selleks sunnitud, sest ta ei leidnud muud viisi minuga kontakti loomiseks. See tundub ebaloogiline praegu, nii palju aega hiljem sellele mõeldes, aga see tundus ebaloogiline juba tollal. See on väga selge tunnistus väärkohtlemisest, mille eesmärk polnud üksnes seksuaalne domineerimine, vaid midagi sügavamat. Jõuda võimutsemise, piinamise kaudu elu eneseni.
Ajalehes Le Monde ilmus 2021. aasta aprillis seksuaalkurjategijatele teraapiat pakkuvast keskusest reportaaž, mis avab nende sügavamaid motiive: „Seksuaalvägivald on katse kaitsta end fundamentaalsete puudustega seotud ärevuse eest, et vältida depressiivse kokkuvarisemise riski.“[9] Teisisõnu, nagu märgib Gaëlle Saint-Jalmes, keskuse psühholoog, keda on alati kirglikult huvitanud vägivalla ontoloogiline pool, on vägistamine omamoodi „vaimne ventiil“. Vägivallatsejatele on see enesekaitse nende silmis millegi veelgi hullema eest. Vägivalla kasuks otsustamist võib seletada tõigaga, et ühiskond aktsepteerib seda kui meheliku enesekaitse vormi. See on põhjus, miks vägistajate seas on rohkem mehi kui naisi, ja sellepärast mängib mehelik, füüsiline ja psühholoogiline võimuvajadus esmatähtsat rolli.
Ma tunnen oma kasuisa selles kirjelduses ära. Ta tahtis ennast säästa, ennast kaitsta. Ta tõesti tundis ennast ohvrina, mitte lihtsalt oma elu sotsiaalse ja inimliku ebaõigluse, vaid ka meie suhte ohvrina, kuna ma ei tahtnud teda. Ta ei suutnud aktsepteerida keeldumist tüdrukult, kellele ta pakkus kõike. Tüdruk tekitas talle talumatu nartsissistliku haava. Vägistamine oli vajalik karistus, et ma õpiks kuuletuma.
[—]
Ühel päeval sain aru, et kõik see on läbi: vägistamine, lapsepõlv, perekond. Nüüd sain ma hakata oma elu elama. Ma arvasin, et olen vaba. Aga me pole kunagi täiesti vabad, sest miski ei lõppe täielikult ja isegi kui meist on saanud keegi teine, jätkab meie ööpool samamoodi oma teekonda. Kasuisa ei olnud enam siin. Ta ei saanud mind enam kätte. Ma võisin minna maailma avastama, kohtuda inimestega, rääkida, naerda, ilma et ta mind kunagi tagasi viiks. Ainult et igal pool, kuhu ma läksin, ükskõik mis hetkel, pruukis mul vaid pead keerata ja nägin tema varju.
Inimesed, kes pole teemaga kursis, kujutavad ette, et aastatepikkusel korduval vägivallal on tagajärjed peamiselt ohvri seksuaalsusele. Nad ütlevad endale, et nendel, kes on selle läbi elanud, peavad olema probleemid armusuhetes ja seksuaalelus. Jah, kindlasti, meil on tihti sellist sorti probleeme, aga tegelikult on seksuaalsusega seotud probleemid väärkoheldud inimese üks vähimaid muresid. Nagu varem öeldud, on vägistamine rohkem seotud võimu kui seksiga. Kui me seda aspekti arvesse ei võta, jääb tervik tabamatuks. Vägivallast kui vaimsest ventiilist rääkivas artiklis, mida ma juba tsiteerisin, selgitab Pariisi apellatsioonikohtu kliiniline psühholoog Nicolas Estano, et „vägistamine pole ennekõike seksuaalse iha väljendus, vaid tegelikult pigem seksuaalsuse kasutamine võimu ja viha väljendamiseks. Seega on see pseudoseksuaalne akt, seksuaalsete teguviiside kogum, mis puudutab rohkem staatust, vaenu, kontrolli, domineerimist kui sensuaalsust või seksuaalset rahulolu.“ Seksuaalne väärkohtlemine pole niivõrd seotud füüsilise rahulolu kui võimusuhtega. Kurjategijad valivad sellise agressiooni, sest see on võimu näitamise ja alistamise viis, mis läheb muudest võimalikest vormidest kaugemale.
Tal oli minu üle täielik võim, mis tekitas vägistamiste ajal temas üliinimese tunde. Ta sai otsustada mu elu ja surma üle. Seda koletise rolli, mille nad hiljem ära põlgavad, kehastasid nad ühel hetkel haiglase naudinguga. Olla koletis tähendab olla allpool inimväärikust hetkel, kui ühiskond teid vaatab, kuid kui keegi teid ei näe, olete te kuningas.
Võimu küsimus on vajalik, et agressoreid mõista, see seletab nende motivatsiooni, nende füüsilise väljaelamise toimimist, aga see on kasulik ka ohvrite mõistmiseks. Vägistatud inimene on ennekõike keegi, kes on olnud ikke all, kellegi käe all, kellel oli mingi aja jooksul tema üle täielik võim. Seksuaalvägivald on allutamise vorm, mis ulatub olemise alustaladeni.
Oli aegu, kui ma soovisin, et ta otsustaks end enam mitte ohjeldada ja mind lõppude lõpuks tapaks, et asi ühele poole saaks. Kui ma mõistsin, et tegelikult on olemas väljapääs, lõi miski minus helendama. See vaimuvälgatus, et ma kannatan ainult nii palju, kui suudan kannatada, et ma võin lahkuda, kui tahan, on olnud mulle terve elu jooksul suureks abiks. Sel päeval, kui arvasin end olevat surnud, surigi kahtlemata osa minust, ja see vaimuke, kes ellu jäi, on see, kes on suutnud tänaseni vastu pidada. See, kes vastu pidada ei suutnud, läks, kuhu ta minema pidi, see teine aga, kes soovis jääda, see olen mina. Aga lahkuminek pole nii kerge ning me meenume teineteisele alatihti. Sest tema, see neetud osa minust, pole väga kaugele läinud: tihti kuulen tema lühikest hingetõmmet, tema katkist häält, ma näen teda peeglitest, ta lipsab mu unenägudesse. Temagi on alati seal, ootamas kes teab mida.
Vägistamise tagajärjed ulatuvad seega kõvasti kaugemale seksuaalsuse piiridest, need mõjutavad kõike alates hingamisvõimest kuni selleni, kuidas sa teiste poole pöördud, sööd, end pesed, pilte vaatad, joonistad, räägid või vaikid, kas tajud iseenda eksistentsi tõelisena, kuidas su mälu töötab, kuidas sa õpid, mõtled, elad oma kehas ja elus, kas tunned ennast võimelisena lihtsalt olema.
[1] Vladimir Nabokov. „Lolita“ – Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 115. Tõlkinud Hans Luik.
[2] Kui su suu muutub pehmeks / Kui su keha muutub raskeks / Kui taevas su silmis / Järsku pole enam selge / Kui su käed tahaksid / Kui su sõrmed ei julge / Kui su tagasihoidlikkus ütleb ei / Väga tasasel häälel… / Et sind armastan, et sind armastan, et sind armastan (Johnny Hallyday, „Que je t’aime“)
[3] „Lolita“, lk 252.
[4] Samas, lk 116.
[5] Samas, lk 159.
[6] Samas, lk 324.
[7] Samas, lk 137.
[8] Dorothy Allison. „L’histoire de Bone“ – Pariis: 10/18, 1999. Inglise keelest tõlkinud
Michèle Valencia.
[9] Lorraine de Foucher. „À l’hôpital psychiatrique de Ville-Évrard, les violeurs en thérapie“ – Le Monde, 17.04.2021.
Neige Sinno (47) saavutas kuulsuse autobiograafilis-esseistliku teosega „Nukker tiiger“ („Triste tigre“, 2023). Analüüsides oma kogemust kasuisa seksuaalvägivalla ohvrina ja tuues paralleele maailmakirjandusest, jõuab ta laiema ühiskonnakriitikani ning näitab veenvalt, et intsest ja pedofiilia pole (ainult) privaatsfääri ja hälbeliste üksikisikute küsimus, vaid kollektiivne, kultuuriline ja poliitiline probleem, mida tabuteemalt pilgu pööramine üksnes põlistab ja võimendab.
Annabel Juhkental (22): „Neli aastat tagasi sattusin Tallinna ülikooli prantsuse keele erialale. Aasta aega tagasi sattusin lugema romaani „Triste tigre“. Siin ma nüüd olen – raamatukoi ja pürgiv tõlk.“
