Sana ja lil Sana
„Oo armas, oo armas!“
„Oo armas!“
„Ma hüüan oma inglihäälega, aga keegi ei kuula mind; keegi ei taha minu armuvalusid tunnistada; keegi taha mind lakkuda ja näpistada.“
„Mind ka mitte!“ toetas Inglit tema väike õde. „Kuigi mind on väga hea näpistada!“
„Keegi ei loe, mitmendat korda ma voodis külge keeran; keegi ei näe, kuidas ma rähklen ja värisen. Sina, hea lugeja!“
„Tee silmad lahti, lohh, ja vaata mu õde!“
„Kas sa ei näe minu enneolematut ilu? Või ei taha näha? Kas sa ei näe, kuidas ma sinu ümber tiirlen, mina, Sana, kelle keha on voolitud kõikide moodsate ideaalide – kumeruste ja lohkude järgi. Kelle tagumik nii maitsekalt lame, ja kuuluks kui moetudengile.“
„Minu tagumik kuulub ka moetudengile!“
„Ja kelle peas on väikesed ümarad sarved täpselt nagu vastsündinud vasikal. Nii nagu peab!“
„Nagu peab, noh!“
„Ma tahaksin sulle endast rääkida, kui sa mind kuulaksid. Sest peale selle et ma olen väga ilus, olen ka väga tark.“
„Mu õde on ülitark! Ta loeb ja õpib 24/7. Ta võiks oma keskharidusega kõik maailma kuldvillakud kinni panna!“
„Kõrgharidusega ikka! Mul on kõrgeimast kõrgem haridus ja ma oskan jooksvalt probleeme lahendada nagu eikeegi teine. Seda öeldakse mulle pidevalt! Olen kiire mõtleja!“
„Kogu aeg öeldakse! Mu õde kiidetakse reaalselt iga päev!“
„Just! Iga päev! Ja sellepärast arvangi, et teist minusugust inglit pole olemas. Tihti kiidetakse ka minu suurepärast mõistmisvõimet. Ma mõistan, mida mulle räägitakse, see on ülioluline.“
„Ütle ükskõik mida, noh, mu õde mõistab sind!“
„Ma räägin eesti ja inglise keelt puhtalt, vene keelt natukene, soome keelest saan aru, taani, hispaania, itaalia, prantsuse, flaami, saksa ja läti keeles tunnen paari sõna, aga inimese mõistmiseks juba paarist sõnast piisab. Ja kindlasti polnud see nimekiri lõplik. Lisaks släng ja sümbolid. Ma olen väga tähelepanelik inimene. Märkan kõike, mida inimesed üritavad vaiba alla peita.“
„Igast sitta, noh, vaiba all on igast sitta, ma tean!“
„Aga räägime nüüd asjast!“
„Nülime elevanti!“
„Meie maad on asunud laastama kaleröövlid.“
„Värdjad!“
„Põhjaprovintsides varastati kaks tonni kalet, lääneprovintsides kolm tonni kalet. Eelmisel kuul varastati terve kuningriigi peale seitse tonni kalet ning kannatajad ei ole suurettevõtted, vaid väiketalunikud, aiapidajad, korralikud inimesed, kes pole seda ära teeninud! Sel kuul on varastatud juba kaheksa ja pool tonni kalet ning kuu lõpuni on veel kolmteist päeva. Mida me teeme?“
„Sa oled tark, noh, mida me teeme?“
„Seni olen ohvritega kohtunud ja olukorda kaardistanud. Röövid toimuvad öösel ja kui varem olid vargad hoolsad, siis nüüd käiakse lausa traktoriga põllust üle. Isiklikult seisin üles küntud rööbastes ja nägin, milliseks põld pärast röövimist muutub. See on uskumatu sigadus!“
„Mina seisin ka, sen täiesti perses!“
„Vargaid ei peata mitte miski, kuigi talupidajad on soetanud valvekoeri, paigaldanud silte, vedanud aedasid, aga röövlid tulevad kõigest läbi. Lisaks teenivad nad kalemüügist ebaseaduslikku raha, millelt ei maksta makse ega midagi.“
„Ilmselgelt, noh, nii lähebki riigi majandus putsi.“
„Talunikud, kes on terve aasta ränka tööd teinud, jäävad seejuures tühjade pihkudega. Kui sa näeksid nende pisaraid, saaksid aru, milline hoop on neile kalerööv: pered jäävad nälga, lapsed surevad, majapidamised laostuvad, paljud talupidajad on sunnitud ümberasumisele.“
„Nad kolivad linna ja hakkavad järjekordi tekitama. Ostavad sinu eest viimase teatripileti, haaravad poeletilt viimase Red Bulli, sõidavad vilkuva kollasega üle risti ja sina jääd hiljaks ja saad surma. Kas sa surmale üldse mõtled?“
„Me peame reageerima enne, kui on hilja!“
„Sülita neile, õde!“
„Kaleröövid on meie inglipõlve suurim väljakutse ning aeg on tegutseda! Kui sa ei usu mind, siis usu talunikke, ma tsiteerin: „Röövlibande tuli öösel ja ajas koera autoga alla,“ põmm! milline algus, „närakad hüppasid kastist välja ja hakkasid kotte täitma. Neid oli vähemalt kolmkümmend tükki! Meie kalepõllul oli julgelt üle 400 kilo rohelist vitamiini ning alles jäi vaid pime maa. Varganäod istusid furgooni ja kihutasid minema. Ühel kurjategijal oli pikk punane habe, tema tundus kui ninamees, ning too soovitas kale asemel kurki imeda. Nii ütleski: imege kurki! ja lõi autoukse kinni. Ma helistasin kohe politseisse, aga politsei ei usu talupidajaid. Ei usu nutmist ega halamist. Koeralaip oli ka politsei saabudes ära kõdunenud ning mind naerdi välja. Kalekasvatajad on jäetud jumala hooleks!“ Aga õnneks on meil kaleröövide peatamiseks plaan!“
„Woop woop!“
„Teadlikkuse tõstmine ja organiseeritud kogukonna loomine; sümboolika välja töötamine koos deviisiga „peatage kaleröövlid!“; pikett avalikus ruumis ja annetuste kogumine talupidajate kaitseks; psühholoogiline nõustamine; õiglane sotsiaalabi ja kahjude korvamine saagi turuväärtuse alusel; kogukonnaõhtud ja sotsiaalkriitiline performance koos töötubade ja puljongiga; talgupäev kalepõldude taastamiseks ja veel rüüstamata põldudel varitsemine, mis viib meid lõpuks kaleröövlite tabamise ja kohtupäevani. Operazione KALE on juba käivitunud ning ootab sinu panust!“
„Paneme kaleröövlid vangi ja sunnime nad iseenda kurki imema!“
„Ära ütle nii!“
„Räägime, nagu asi on, noh!“
„Meie, inglid, peame väga hoolsalt sõnu valima, kallis õde, kuna inimestel on niigi raske tunnistada, et nad inglitega räägivad. Kui me lahmima hakkame, ei räägi meiega keegi. Sellepärast tuleb pakkuda inimkonnale väga mõistlikku ja nüüdisaegset programmi, mis näitab, et oleme usaldusväärsed ja suudame mõelda täpselt nagu nemad. Vabandage mu õde, keegi ei hakka kurki imema, ma luban. Meie eesmärk on kaleröövlid tabada ja neist vastutustundlikud inimesed kasvatada. Talupidajad saavad õiglase hüvitise, röövlid õiglase karistuse. Röövlitele tuleb ühiskonnaga liitumise kava koos sotsiaalkorteri ja tööga.“
„Ja taha saavad ka! Kõik vargad hakkavad taha saama! See on nii ebaõiglane, et meid kuulavad ainult eluheidikud, sest me pole sellist kohtlemist väärt! Me pole mingi kontrakultuur, noh! Me oleme täiega meinstriim! Ilusad ja targad meinstriim-inglid! Ja selleks et silma paista, tuleb šokeerida! Ma tunnen küll inimesi, nad ei liitu meie operatsiooniga enne, kui pole ohtu. Me peame kõigile taha andma, kes otsustavad pilgu probleemidelt kõrvale pöörata. Siis hakkavad mõned alles vaatama. See õiglase kohtlemise jutt on bullshit, kuna niiviisi saame oma MTÜsse ainult noori kunstikooli tusse. Meil on veits karmimaid tüüpe vaja. Selliseid, kes hirmutaks veidi. Ähvardaks, noh! Töötubasid ja puljongit võib mõnel Hurda pärandi seminaril pakkuda!“
„Oo jeerum, oo jumal! Palun ärge kuulake mu õde, ta on noor ja loll.“
„Kuulake just! Pealegi tänapäeval pole mingit jeerumit, noh. Jumal ja jeerum on ammu suguelunditega asendunud. Asjad pole enam hukule määratud, lihtsalt putsis on, ja sellepärast tulebki mind kuulata! Ma teen oma MTÜ, mille nimeks saab MTÜ Vituingel. Minust saab Vituinglite juhatuse liige ja me nabime kõik kalevargad kinni! MTÜ Vituinglid lubab samuti õiglast kohtlemist kõikidele varastele ja me korraldame kogukonnapäeva piinapingi ehitamiseks. Saatke oma ÜRO ja Haagi kohus perse ja pöörduge Vituinglite poole! Iga väikene kalevarga aju saab nussi, iga väikene kalevargabeebi saab luti asemel kurki. Me oleme modernsed, me oleme võitmatud!“
„Ja kuidas sa vargad kätte saad, kallis õde?“
„Lendan peale! Me peame mõtlema nagu vargad, riietuma nagu vargad ja käituma nagu vargad. Vituinglid asuvad infelteeruma!“
„Infiltreeruma…“
„Infiltereeruma, just!“
„Olgu, kes soovib liituda MTÜ Vituinglitega, ma ei pane kätt ette, aga kes soovib liituda minu Operazione KALE-ga, on avasüli oodatud. Teadke vaid, et inglid on väga abivalmid ja ausad, ning kui inimkond meid rohkem kuulaks, oleks maailm palju parem koht!“
„100 korda parem, noh! Nagu jõulud 24/7.“
„Ja me pole tegelikult nii paksud nagu maalidel. Me oleme väga peenikesed ja ilusad!“
„Jah, need maalijad on kõik tainad! Nad ei oska maalidagi! Ma olen nii paljudele poseerinud ja alati joonistatakse kõht ette ja voldid jalgadele. Mingi lambakari, noh! Alguses ollakse nii ülevas meeleolus ja palutakse kaunitel inglitel poseerima tulla, lubatakse maad ja ilmad kokku, aga Michelangelo ei maksnud mulle midagi. Tasuta tööjõud, noh! Ei mingit hüvitist, ei mingit tervisekindlustust. Kurk perse ausalt!“
„Aga need ajad on möödas! Meil on väga kaunid kõhud ja jalad ning me oleme palju suuremateks tegudeks võimelised kui pelgaks modellitööks. Me võime teie hädad lõpetada!“
„Just! Nagu Vituinglite kiirabi!“
„Peaaegu nagu Vituinglite kiirabi.“
Hüvastijätt
Camille Hervelle kinnitab, et leidis päeviku Suure Saksa teatri orkestriruumist Lea pintsaku taskust, ja kuna selle lehtedel olid tabalukud ees, oli Camille pikalt segaduses, mida lukustatud päevikuga teha. Alles mitu kuud pärast Lea surma otsustas ta selle korterisse tagasi viia ning see oli omamoodi hüvastijätt, ütleb Camille, kes tagastas päeviku õhtupimeduses ja kandis seejuures päikeseprille.
Camille’i päikeseprillid olid laiad nagu prussakasilmad, helepruuni klaasiga, andsid vaatele kergelt savise kuma, milles laternatuled hajusid nagu vesivärvid ja inimesed olid ühtlaselt sibulakollased. Prillid maksid 84 eurot. Müüja asus prille pakkima, aga Camille peatas naise ja ütles, et paneb need kohe pähe. Prillipoes mängis „It’s Beginning to Look a Lot Like Christmas“ ja vaateaknal seisis prilliraamidest ehitatud kuusk, mis sest, et püha Nikolaus polnud veel linna jõudnud. Oli neljas detsember. Camille kõndis, prillid ees, poest välja ja tajus täiesti uutmoodi distantsi argieluga, mis möödunud nädalatel oli talle ohtlikult lähedale, vaat et külje alla haisema pugenud. Esmalt lahkus õpilane tema muusikaklassist, siis suri sõber orkestrist ning Camille tundis, kuidas tema pea kohal ripub raske metallist kolakas, mis iga mõttega surmast või hüljatusest teeb ühe kurjakuulutava jõnksatuse Camille’i pea suunas. Ta võttis pooleteise kuuga juurde kuus kilogrammi ega suutnud ühtegi raamatut läbi lugeda. Maadles Jules Verne’iga, kes kõikide eelduste kohaselt peaks olema võidetav vastane ja viima lugeja eemale 21. sajandi hingenärivast uppumistundest, aga lugedes Tseiloni lääneranniku pärlipüüdjatest, kes raske kivi külge seotuna visatakse kaheteistkümne meetri sügavusele pärle korjama ning seejärel silmahaavandite ja ajurabandustega tagasi paati tõmmatakse, sai Camille aru, et tema vennad ja õed on kannatanud otseste ja kaudsete uppumistunnete käes juba aegade algusest. Oh neid aegu küll. Camille oli samasugune pärlipüüdja nagu tema singali esiisad, kelle britid ja prantslased viskasid sulps ja sulps vette ja kes ilmselt ei laulnud, kuidas nad kuuma päikese eest merre sukelduvad – ainult et Camille’il oli võimalus kanda päikeseprille ja suitsetada kivi, mis silmahaavandid ja ajurabandused alles järgmise nädala kalendrisse paigutas. Selles mõttes oli Camille’il kõik hästi ja olgu, mis on, 21. sajand on ikka kõige parem aeg, mil elada, isegi kui ainsat varianti tuleks valiku asemel paratamatuseks nimetada.
Paratamatus oli sõna, mis Camille’i kummitas. Talle ei meeldinud selle kõla, selle kirjapilt ega tähendus, kuid ikka ilmus see – kas paratamatult? – lagedale.
Lea päeviku plaanis Camille algselt endale hoida, aga muusikakoolist lahkunud tüdruk muutis Camille’i arvamust. Ise seda teadmata, kuna kaheteistaastase tüdruku peas toimusid palju põnevamad arengud, kui seda võis pakkuda mõtisklemine oma endisest muusikaõpetajast, kes oli igav, imelik ja oskamatu, nagu Camille’i meelest sõnad tüdruku peas kõlada võisid. Camille aga mõtiskles endisest õpilasest pidevalt ega suutnud end keelata tüdruku akna alla minemast. Minna ja veenduda, et tüdruk on elus ja õnnelik, tundus Camille’ile kui õpetaja kohus selles uppuvas maailmas.
Tüdruk elas Camille’i korterist kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Gijzelaarsstraati pitsakioski kohal. Tema aknad olid avatud sõidutee poole ning teisel pool tänavaristi seistes nägi selgelt, millega tüdruk toas tegeleb. Camille süütas tobi, pakk hakkas lõppema.
Ta jälgis, kuis tüdruk omaette tantsib ja kätega naljakaid liigutusi teeb. Karvased lillad kõrvaklapid peas. Hüppas voodile. Võitles oma nähtamatute koletistega ja lõi mõõgaga tuppa tunginud vaime. Sihtis relvaga põrandal põlvitavat piraati, keda tüdruk oli mitu korda surmanud, kuid kes ikkagi võitlusse naasis ja vahepeal ka tüdruku vangistas, nagu piraadid ikka tegema kipuvad. Kõik naistegelased kandsid valget voodilina ja olid haavatavad, meestegelased olid aga vihased ja soovisid vaenlasele kiiret surma. Sellest võib tüdruku vanemate kohta üht-teist järeldada, teadis Camille.
Üldine moraal ütleb ilmselt, et Camille’i käitumine on taunitav, piiripealselt perversne isegi. Kuid Camille ei näinud selles midagi halba, sest tal polnud kurjasid kavatsusi. Ta ei mõelnud tüdruku paljast kehast ega soovinud temaga ühes ruumis viibida, teda pildistada või kurat teab, mida teha. Pööras isegi pilgu, kui mõistis, et tüdruk hakkab pidžaamat selga panema. Hoidis diskreetset joont – nii palju, kui see jälitamise kontekstis võimalik on. Kõige täpsem oleks Camille’i passimist võrrelda surnuaial käimisega, ning tüdruku akna all käis Camille kui iseenda hauda vaatamas. Oma nigela õpetajatöö arvele kirjutatud surma, milles Camille lootis märgata mõnda lootustandvat elumärki, et polnud siiski üdini ebainspireeriv ja tervenisti läbikukkunud. Aga ühtegi selget märki ta ei leidnud. Tüdrukul olid küll kõrvaklapid peas, aga ta ei mänginud salaja ksülofoni ega löönud gongi. Vahest andis muusikakoolis käimine tüdrukule fantaasia, mis nüüd ilmneb piraatide ja mõõkade kujul, kuid Camille teadis, et otsitud lohutus on enesepettus. Pigem juba tunnistada, et tüdruk on muusikabisnessi jaoks kadunud ja aasta naisartistide auhinnad lähevad tulevikus kellelegi teisele, kes võibolla ongi hea, ent kindlasti mitte nii hea, kui see väike tüdruk oleks olla võinud. Ilmselgelt.
Öine luusimine mööda parki ja tänavaid kestis paar nädalat ning hajus märkamatult uue kontsertrepertuaari ja jõulude tulekul. Jätkusid harjumuspärased bussisõidud Amsterdami ja närbunud, lumised maanteeservad, kus väikelinnade kohal rippus taas kollane kuu, mis esimest korda Camille’i elus ka talle bussisõidul unelaulu laulis. Ta jäi bussis magama! Ning ärgates, rattad juba Amsterdami asfaldil, ei suutnud ta seda isegi uskuda. Bussist väljudes helistas Camille oma vennale, kes teda Amsterdamis võõrustas. Valis Eliah’ numbri, ja mis sest, et Camille juba teadis, et temaga pole mõtet rääkida, proovis ta siiski:
„Tsau. Kas oled kodus?“
„No tsau, õde.“ Eliah muheles, kuna talle meeldis inimesi õdedeks, sõpradeks ja kolleegideks kutsuda. Kui on olemas seesugused määratlused, võiks neid ka kasutada, oli Eliah veendunud. „Tere, tulevane abikaasa!“ ütles ta kord oma uuele tüdruksõbrale, kuid see kutsus esile vaikuse ja peatse lahkumineku. Nojah. Kõigile tema naljad ei meeldinud.
„Kuule, ei ole kodus. Ma olen üksikul saarel ning mind jälitab verejanuline inimsööjate hõim, kes on näljast nõrkemas ja kelle silmadele ma olen kui jooksev salaami. Kusagil elab võlur McKulkin, kelle lossis asub salajane eliksiir, mis kõik inimsööjad veganiteks muudab, aga võlur McKulkinil on aku tühi ja ilmselt kepib kuskil külapeal ringi. Ma pean enne inimsööjaid lossini jõudma, akna purustama, eliksiiri leidma ja siis veepüssi ehitama, ning seejärel kõik pärismaalased maagilise vedelikuga üle pritsima, lootes, et mõni loll neelab joogi alla ja muutub silmapilk teistsuguseks inimeseks – loomulikult ma olen kodus, Camille, kus siis veel, mõnel koosolekul Manhattani pilvelõhkuja kolmekümnendal korrusel, kus minu ees seisavad neli Korea ärimeest automaatrelvadega? Loomulikult olen ma kodus, istun diivanil, sa jõudsid kohale?“
Camille solvus ja pani kõne kinni.
„Kuradi tolvan,“ porises ta. „Miks tal kogu aeg nii fucking fun peab olema? Kõik tuleb lihtsalt, kõik on chill.“ Camille sai aru, et tema vend on täpselt seesugune tüüp, kes suudaks kelgukoertele piitsa ka maha müüa. Ta on magnet, kes lihtsalt tõmbab inimesi enda poole, mis muidugi ongi tema töö. Võtkem näiteks selle, kuidas Eliah oma töökoha sai: vend käis pargis jooksmas ja nägi üht sörkivat naist, kes tundus üsna väsinud ja enesega pingelises motivatsioonivõitluses. Esimesel ringil jooksis Eliah temast lihtsalt mööda, aga teisel ringil hakkas tal naisest hale ja otsustas naisele plaksu anda. Jooksis juurde, käsi püsti, ütles „hopp“, naine andis plaksu ja naeris, no tõesti naeris kohe südamest. Rohkem nad ei kohtunud. Järgmisel nädalal sai Eliah meili kelleltki Lonnekelt, kes kutsus teda kontorisse potentsiaalset tööpakkumist arutama. Lonneke oli Hollandi ühe suurima telekommunikatsiooniettevõtte Veoni osakonnajuhataja ja otsis enda tiimi inimest, kes korraldaks teambuilding’ut ja organiseeriks ühistegevusi. Kõik. Esialgu ainult sellised ülesanded. Kurat teab, kuidas ta Eliah’ üles leidis, aga vaat, kus üks tühine plaks võib muuta elu.
Ja see ligitõmbav iseloom on tal pelgalt tänu geneetilisele lotovõidule, ning Eliah ei pea kunagi muretsema seesuguste basic-asjade pärast nagu Camille, kes enese töökorras hoidmiseks peab end aeg-ajalt ära kustutama. Vaatama tühja maanteed ja koguma bussiaknast sidusainet, mida Camille ise nimetab elektriks, et seejärel koju naastes oleksid tema ideaalse nädala komponendid üksteisega rohkem seotud. Komponendid on iseenesest olemas: proovid Saksa teatris, kino, trenn, reedene kontsert ja nii edasi, aga taust on puudu, ja need osised seisavad kui kivid rannas, mille vahel pole vett, kus kõik on kuiv ja janune ning ühe rõõmupakkuva osa juurest teiseni jalutamine nõuab vaeva ja lõhub hingamist, mis lõppude lõpuks ei moodusta sujuvat, nätsuna venivat kulgemist, vaid kõlab nagu kaunite salmidega teos, mille refräänides kukuvad pesumasinad trepist alla. Räige müra.
„Aga ei. Kõik on chill. Kõik tuleb lihtsalt. Ei mõtle üle,“ proovis Camille vennalt midagi õppida. „Õnneks on praegu kiired ajad,“ lohutas end Camille ning mõtteid Lea surmast peletasid eemale piparkoogid ja jõuluturg, kus Camille käis muusikakoolilastele kingitusi otsimas. Ta tahtis igale õpilasele kinkida nimelise piparkoogimehikese, kes mängib mõnda piparkoogist puhkpilli. See tundus armas mõte. Ning kui Camille oli kõige kodusema müügiputka üles leidnud, nägi ta, et leti ees seisab too vaikne tüdruk lillade kõrvaklappidega. Jälle üksinda, omas mõttes, käes pikkade jalgadega vatiinist päkapikk.
Camille’i esimene reaktsioon oli selg pöörata ja peitu pugeda, aga siis tundus hoopis parem mõte julgus kokku koguda ja tervitada tüdrukut, kel oleks kindlasti hea meel näha oma endist õpetajat. Camille läks heldel näoilmel tüdruku juurde ja koputas talle õlale. Nad teretasid ja seisid hetke vaikuses. Camille’i süda tagus kõvasti, nagu oleks ta tüdrukusse armunud. Mõeldud lausete ja öeldud sõnade vahele hüppasid segajad, kes hakkasid kui ahvid oma suva järgi juhtmeid ringi ühendama. Lõpuks suutis Camille tüdrukule kauneid pühi soovida ja heade soovide jätkuks küsida, mis muusikat too kuulab, kuna see tegelikult ka oli isegi ajuahvide meelest kõige turvalisem ja loogilisem küsimus, vaadates neid tohutuid kõrvaklappe, mis nagu turvapadjad tüdruku kitsast nägu kallistasid. Kuid tüdruk vastas häbelikult, et kõrvaklapid on peas vaid müra summutamiseks.
„Sealt ei tule midagi. Lihtsalt niisama…“
Ja Camille oli segaduses. Süda jäi seisma ja ahvid lasti maha. Tüdruk tatsas turult minema. Camille pani päikeseprillid ette, tundes rõõmu, et plika üldse suu avas. Tal oli ilus hääl. Pagan võtaks. Nagu noorel Etta Jonesil, fantaseeris Camille, ja unustas piparkoogid osta.
Tüdruk kandis klappe, aga muusikat ei kuulanud. Camille kandis prille, aga päike ei paistnud. Lea pidas päevikut, aga lukustas lehed ega lugenud oma kirjutatut kunagi – see keerukas kaugenemissoov ühendas neid suisa magnetiliselt, nagu nemad kolm olnuks ainsad, kes igale küljele avatud maailmas on leidnud salajase võimaluse argielu nihestada, ja kuulnud vaikust, mis jääb meid ümbritseva, enamasti karjuva mateeria sisse. Näiteks jõuluturul, kus mängib vali muusika ja klobisevad õllekannud, on nemad kolm kuulnud langeva lumehelbe sisemuses jääkristallide sulamist, millele võib olla keeruline sõrme peale panna, eriti kui kõlarist blästib Wham!-i „Last Christmas“. Aga tähtsam ongi teadvustada, et samal ajal kui on müra, eksisteerib ka paralleelne vaikus, mis kestab lõputus koguses riietes ja tänavakivides. Wham! on sada korda meelelahutuslikum kui riidekiudude lõputu vaikimine, ja selle vagurusalternatiivi valimine eeldab teatavat soodumust, mis on Camille’il, Leal ja muusikakooli tüdrukul olemas. Ei, inimene, kes kuulab Spotify asemel oma sokki, pole hull, ta on lihtsalt uudishimulik. Inimene, kes laeb Spotifysse oma soki vaikuse üles – „The silence of the sock“ –, on hull, aga seesugust mõtet pole Camille’il kunagi pähe tulnud. Küll oli kindel, et muusikakooli tüdrukule peab jääma tema kamber, kuhu kellelgi teisel pole asja, ning samuti Leale, kelle lukustatud päeviku tagastas Camille samal õhtul Lange Pomstraadile, mis oli, nagu Camille ütles, ideaalne hüvastijätt, või vähemalt ideaalse hüvastijätu esimene vaatus.
Ideaalse hüvastijätu teine vaatus
Tol õhtul käis orkestrigrupis vilgas arutelu jõulupeo teemal, kuid Camille ei jaksanud arvamust avaldada. Ta otsustas jalutada Krijki randa ning katsuda vett, mis oli Lea surmanud. Et trehvata, pidada Leaga väike vestlus. Ta oli sellest mõelnud juba päev pärast sõbra surma ning oma peas ka mitu korda Lea surmavees kätt leotanud; katsunud, kas Krijki ranna vesi on kuidagi märjem või külmem või karedam, aga küsimustele jätnud vastamata, nagu ka muule, millele Camille’il veel vastuseid ei olnud. Kõige intrigeerivam asi oli tema Messengeri chat Leaga ja tõsiasi, et Lead enam ei ole, aga alles on see chat. See kuradi chat. Mingid suvalised vanad sõnumid ja Lea profiilipilt, mis ei tekitanud tunnet, nagu Lea oleks surnud. Pigem vastupidi. Nagu Camille oleks ainus loll, kes tema surma uskuma jäi. Ta kahtlustas selle vandenõu võimalikkust iga kord, kui nende vestluse avas, sest täpselt nagu elusatel inimestel, oli ka Lea chat’i jalutsis koht, kuhu oma sõnum kirjutada. Näiteks „hei, kuidas läheb, mis teed, saaks kokku“, aga Camille ei kirjutanud Leale kunagi. Ainult luges vanu kirjavahetusi ja tundis end tobedalt, kuna tema viimane sõnum Leale oli „heh dav“. No mida kuradit! See ükskõiksus tekitas temas tõsist trotsi.
Camille tahtis vastuse pärast Lea käest vabandust paluda ja koostas mõttes ilusate sõnadega sõnumit, mida oleks võinud „heh dav“ asemel kirjutada. Tundus, et selleks sobib ükskõik mis, kuna „heh dav“ seadis lati madalale. Näiteks lihtne ja ehtne „kallis oled“ või „muah, muah, näeme“, kuid kohe kui Camille oma siira lause üle luges, nägi sellel kleepuvat hüvastijätukolli, kes muutis ka kõige pisema tundelisuse mõneks läägeks kaastundeavalduseks. Siis nägi Camille smailide asemel leinaküünlaid ja luges teksti „tuul puude ladvas tasa liigub, küünlasära hinge paitab, on talvetuuled jäised, mis murdsid oksad elupuult, ja mälestused veel, saadavad sind teel“. Džiisus, palun, palun minge perse, kuradi sõnad ja puud ja tuuled, kortsutas Camille ühe paberi teise järel kokku ja mõtles, kuidas surmaga kaasneb terve kotitäis perversseid sõnu, mis kokku moodustavad ühe umbisikulise leinatapeedi, mille ees seisavad langetatud peadega Hiljad ja Helvid ja Heinod ja Harrid, kes kannavad pruuni lipsu ja sõidavad surnuaiale pruuni Žiguliga, avaldavad kaastunnet omakstele, jah, keegi on seda sõna korralikult vastu seina tagunud ja nüüd ta lonkab nagu Harri – sorry, Harri. Avaldavad kaastunnet omakstele Lea lahkumise puhul ja hoiavad Camille’il käest, kuna nagu vanaonu Heino ütles: „Mõni hetk on elus valusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga valus.“ Ja see ongi lause, mis meid lohutama hakkab? Pruunide sukkadega Hilja ja Helvi seisavad surnuaia väraval ja tahavad, et Heino ja Harri tassiksid kirstu. Ausalt öeldes ma ei tea, miks nad kõik H-tähega on, aga ilmselt sattusid Püssi aguli regiooni osakonna komsomoli suvepäevadel ühe laua taha istuma, selle laua taha, kuhu Püssi aguli regiooni jne jne peasekretär paigutas H-tähega noored kommunistid. Ühesõnaga, elu otsustas nende eest ja nüüd ongi niimoodi. Matusetalitus. Mehed tassivad kirstu ära ja aasta pärast sureb Heino, siis sureb Harri ning Hilja ja Helvi lasevad hauakivile tammelehti graveerida. „On vaikseks jäänud koduõu, kuid mälestuste rajad ei rohtu.“ Nende pruunid kodud täituvad matusealbumitega ja kui jutuks tuleb endine klassivend, on esimese asjana laual tema Pärnamäe krematooriumi ärasaatmine. Küll oli vahva sell see Heino, kelle me Pärnamäel ära põletasime. Kile ohe.
Võibolla „heh dav“ polnudki nii halb variant. Võibolla surnud sõbrale kirjutades tuleb valetada nagu ansambel Propeller, kes laulis, et on küll sõnu häid, aga me ei leidnud neid, ning viimase sõnumina saata poenimekiri või wifi parool, sest Camille ei taha muutuda pruunide sukkadega Helviks, kes on tõesti lihtsalt nii-nii-nii-nii kurb, et ei oska midagi muud öelda kui et „kustus elu, vaikis valu, keset säravat sügisest päikesekulda“, sest kurbus muudab kõik Helvid poetessideks? Pigem tahaks mõelda, et Lea igavleb kuskil karantiinis, aga nüüd saab vähemalt wifisse minna.
Lea viimane sõnum Camille’ile oli „keri 1.46. see drop päris huvitav“.
„Keri 1.46. see drop päris huvitav,“ luges Camille vähemalt kolmkümmend korda uuesti, kui mitte rohkem. Lea oli saatnud mingi jungle’i loo; Camille oli üks vähestest, kellega Lea jagas oma piinlikku džungliarmastust. Ta tundis, et orkestris töötades pole õige sellist labasust kuulutada, sest isegi kui reegleid pole, on tunded olemas. Camille’ile meeldis, et vaatamata oma taktilisele olekule oli Lea tegelikult kapi-oss.
„Keri 1.46, see drop päris huvitav,“ saadetud 27. septembril 17.33. „Heh dav,“ vastatud 27. septembril 18.02. Ja nii jääbki?
Jah? Ei? See pole jah/ei küsimus.
Camille teadis, et nende Messengeri chat’i idealiseerimisel pole pointi, kuna sõprus pole reaalajas kunagi ideaalne. Ideaalseks muutub kõik alles tagasivaatavalt ja niimoodi on surnud sõbra chat’i lugedes tunne, nagu üritaks iseendale iseenda mälestusi maha müüa. Küll on üks lause eriline ja teine lause eriline, kuigi päriselt ju polnud – kõik oli tavaline. Me lihtsalt olime sõbrad, oma saladuste ja võlgadega; maksimaalses igavuses veedetud tundidega; väsimuses, tülis, arvutades ühiseid kulutusi, lõpetades teineteise õllesid, jättes tänavanurgal hüvasti; teades, et me sõprus ja armastus on tavaline nagu õhk ja vesi ja muud iseenesest mõistetavad asjad. Järelikult pole ka Krijki ranna vees midagi erilist: see vesi on täpselt samasugune nagu spaades ja basseinides, kanalites ja akvaariumites ja ilmselt on needsamad veemolekulid, mis Leale kopsudesse tungisid, juba vihmana meie kõikide juustesse langenud. Käe Krijki rannavette panemisele ei tohiks järgneda mingisugust vaimustust, korrutas Camille õhtul randa kõndides, kuid valmistas end siiski ette väikeseks vaimustuseks.
Andreas Kübar (28): „Isa on kosmonaut, ema võlur, vend elab päriselt Ameerikas.“
