Pooltäis hapukoorepakk oli üleni verine ja vannitoa kesköökülmale põrandale tilkus sellest ning selle ümbert kord valget ja kord punast ollust. Made by Alma, kümneprotsendiline, säilivusaeg veel kolm päeva, auk nüsitud vanade küünekääridega, naeratav lehm sinisel taustal. Made by ema ja Austraaliasse jalga lasknud isa, Anno Domini 2005, pariisipärane lühike soeng ebamääraseks kunksmooripuhmaks kasvanud, paranev ärevushäire, noor naine, vihkab ebamäärasust, kirjutab, kardab ja armastab elada.
stseen?
Märtsikuisel päikselisel pärastlõunal rongis, kõrvaklappides mängib Mitski „Washing Machine Heart“, ja uurin kaht kuti ema antud huuleläiget. Melting Ice ja Cotton Candy. Lip plumping. Seljaga sõidusuunas ja maailm vuhiseb minu ees eemale. Mõtlen, et võiks SOS-pilli ära võtta, aga et ei hakka siin rongis, teiste ees. Aga siis otsustan, et pohhui ju, võtan kotist ära. Panen laulu veel korra peale.
stseen…
Kui ma temasse armunud olin, tuli mulle ükskord pähe temast kuskile Tallinna tänavapostile luuletus kleepida. Ilma autorita ilmselgelt. Ma poleks saanud seda kohe maha võtta, kui oleksin paanitsema hakanud, oleks olnud vaja enne kaks tundi rongiga sõita. Ja kahe tunni jooksul võib inimene kümme korda ümber mõelda. Iga peatuse kohta vähemalt üks meelemuutus. Muidugi oleksin salamisi lootnud, et ta seda näeb. Muidu oleks veidi hale olnud. Võinoh, päris mitte, ma tahtsin, et elu teaks, et Keegi Kuskil On Armunud Ja Üritab Midagi Öelda.
stseen.
Oma öökapi tagumisele küljele olen tindipliiatsiga kord kerges meeltesegaduses kirjutanud „du kannst kriegen, deine Augen trinken“. Mis ma siis olen? Ma olen Aulik Arusaamatus. Te võite vaid aimata, mis ma olen. Ma olen „Amélie“ filmi full soundtrack, 6.05 kuni 6.50. See kirjeldab minu elu kõige paremini. Ma olen kõik imelikud asjad. Ma olen kõik kangekaelsed ja siiski siirad asjad.
stseen…!
Komberdan viimaselt raudteejaamast tulevalt bussilt maha, pealinnast puhtad saapatallad lärtsatavad jäävesisele mudasele teepoolele. Tänav on pime ja tühi. Ma kõnnin keset autoteed kodu poole ja ümisen valjusti Šostakovitši teist valssi.
stseen:
Kodus. Teepuru tantsiskleb tassipõhjas esteetiliselt rahuldustpakkuva keerisena. Ma lähen ja puhastan oma saapad ära. Saapad peavad mustad olema. Musta värvi, aga enamjaolt puhtad noh. Ja korralikud, nahast, nöörid sidumiseks. Ilma mingite sädelevate tilinateta.
…stseen
Mu esimene sõna oli „öökull“ ja ma olen mõelnud, mis võib olla mu viimane sõna. Kui ma olin kahene, siis ma nägin välja nagu Franz Kafka, kui ta oli ka kaheaastane. Ma tsiteerin kõikides oma kirjandites „Metamorfoosi“.
…stseen…
Mis siin õigupoolest muutunud on? Bussipeatus on täpselt samasugune nagu kümme aastat tagasi, lihtsalt pink on ära vahetatud. Ja joodikud on vanemaks jäänud. Ja saanud õnneks aru, et ma pole mingi sebitav daamimaterjal, vaid lihtsalt üks tüüp, kellele saab rääkida vanadest aegadest ja hukka läinud pärimusmuusikast ja paljastest 80ndate naistest, kes käisid telklas ringi ainult kummikutega, ja kui ilus oli elu siis, kui inimestel oli asjadest ükskõik. Ning siis lõpuks, pärast maa ja ilma kirumist, küsivad nad arglikult, kas tohivad sind õlale patsutada. Tohivad. Kui nad ei haise ja on viisakad.
?..stseen..?
Mul jookseb viimasel ajal üsna tihti ninast verd. Ja ma sain jääl kukkudes peapõrutuse. Päev enne sõbrapäeva. Ja siis olin hästi jahmunud, kuidas ühe sekundi jooksul saab nii palju juhtuda.
…stseen……..
Mulle meeldib haiglas olla, senikaua kuni ma liiga suures ja jõledas piinas ei ole. Sest mulle meeldib inimesi jälgida. Aknast või läbi irvakil palatiukse. Mis nad räägivad. Mõelda, kas ma jagan selles majas kellegagi tema elu viimaseid või esimesi hetki. Kas me veel kunagi enda teadmata kohtume. Mis neil enne õnnetust pooleli oli. Ratastoolis on lõbus sõita.
stseen!!
Mul oli kevadel munasarjas tsüst ja kõik arvasid, et mul on seal sada muud häda, aga mul oli õigus, see oli tsüst. Paremal pool. Ma mõtlesin, et vasakul, aga ma pole miskipärast pooltega andekas, sest paremal on vasaku vaib ja vastupidi. Kompuutertomograafi juures töötas ilus mees. Meist mööda vänderdas üks punase kilekotiga vanaeit. Mulle meeldivad keerulised sõnad. Ja I’m a paranoid bitch, nii et kuna ma verd ei talu ja arstiks õppimiseks olen reaalainetes kaugelt liiga ohmu, siis ma olen seesugune, eee… teadjanaine. Kas sa üldse elad täiel rinnal, kui sind poleks keskajal sellisena tuleriidale pandud???
stseen…!?
Murdude väljalülitamiseks kolju piirkonnas. Verdumist intrakraniaalsel nähtavale ei tule. Liikvoriruumid on normipärase laiuse ja konfiguratsiooniga. Keskjoone struktuuride nihet ei ilmestu. Paranasaalsiinused ja oimuluude õhuruumid on aereeritud. Koljuluud ja näokolju intaktsed. Lülisamba kaela osa murdu, nihet ega kaelakraed ei tähelda. Nagu kamoon kui äge ja hirmus (ja äge?). Ja hirmus
stseen;
Ma armastan elada. Jaa… Niisutan oma aknalaual rohelises klaastassis olevat punast savi ja tõmban näole ning kaelale jooned. Ülim ekstaas. Vahin natuke täiskuud ja lähen magama.
.stseen.
Kuu ei ole päris. Veri ei ole päris. Mina ei ole päris. Ainult punane savi on päris. Ja see on nii hea.
„Kesköökülm“ pälvis novellikonkursil Värske Novell peapreemia.
Triinu Kree (19)
foto: Mathilde Kallaste
Oled Värskes Rõhus mitu korda ka luulet avaldanud. Sinu tekste iseloomustab omapärane kujundikeel ning sealjuures väga isevärki ja kütkestav suhtumine, hoiak, poos, mask. Oled see päris sina või mängid meile kedagi huvitavamat?
Ikka mina olen. Aga see on pigem minu kirglik ja paheline varikuju, kes seal räägib, see vähem tagasihoidlik ja vähem argine mina. Ta käristab reaalsuse mõnuga katki, sülitab sest-nii-lihtsalt-on-normidele, kisendab ja naerab täiest kõrist punase öötaeva poole ning annab kõikidele oma unistustele keset lõunamaist kanalisilda suud. Nii kaua ja kõvasti, et kirsimahla hakkab huultest tilkuma. Ja ta on selle kõigega meeletult rahul.
Sinu tekst pälvis Värske Novelli peapreemia. Kuidas kiitus ja auhinnad sulle üldiselt mõjuvad? Kas aitavad saada paremaks kirjutajaks või teevad hoopistükkis laisemaks? Igatsed hoopis innustavalt halastamatut kriitikat ja hapusid nägusid?
Sellega on tegelikult huvitav lugu, sest ma olen põhikoolist saati palju igasuguseid auhindu saanud. Aga ma lähen alati neutraalse, isegi pohhuistliku hoiakuga kuskile „võistlema“. Noh, et näis, mis saab, kirjutan ja elan oma teksti välja sellest kohast, kus parajasti olen. Ise naudin, suhtun alandlikult neisse konkurentsi puutuvatesse asjadesse. Ei ole vaja upsakaks minna, see on väga kole. Võitude üle ikka siiralt imestan ja tuttavate suleseppade saavutuste üle olen vaat et rohkemgi ekstaasis kui enda omade üle. Aga kiitust saada on ikka tore! Mida spetsiifilisem, seda parem! Armastan veidraid komplimente ja seoseid. Kriitika on ka teretulnud, eks läheb vahel veidi uhkuse pihta, tekitab veidi seda mhh-keegi-ei-mõista-mind-tunnet, eriti sellise sürri abstraktse vormi puhul. Aga see läheb ruttu üle, põhjendatud kriitika viib edasi.
Soovita palun lugemiseks sellist head proosat, mis kadedaks teeb ja paneb tahtma ise veelgi paremini kirjutada!
Kas just see PROOSA-proosa, aga Anu Raua „Kuue ruuduga aken“. Avab kõik mõttekanalid oma siiruse ja maalähedase pehmusega. Samuti olen viis korda otsinud kooli raamatukogu „Maailmakirjanduse kogumikust“ üles ühe kindla dadaistliku novelli, milles mõned kohad mind äärmiselt paelusid. Autorit ei mäleta kahjuks. Kirjutatud 1922. Niimoodi tabas esimesel lugemisel, nagu oleks suvises järves ulpides tohutu suure jääkülma raud-haamriga kõhtu löödud. Kohene ja ehma-tavalt suur vaimustus, mida on vaja jalamaid läbinisti tunda, et tugev tunne raisku ei läheks. „Viis sülda sügaval. Vees viis sülda sügaval su isa luudest saab korall.“ Ja lugege Liisi Ojamaad. Jumala eest, lugege Liisi Ojamaad!
