Ma tahan teile rääkida Triinust. Triinust, kes painutas kord lõunasöögi ajal kahekorra lusika, mida isegi poisid murda ei jõudnud; Triinust, kelle ema lõikas pusad tema juustest kääridega välja, mitte ei kamminud sirgeks. Triinust, kellel oli rokkmuusikust isa ning kes oli kogu lasteaia ümber oma pisikese, rohelisest lõhnavildikast (kiivi!) määrdunud sõrme keeranud. Triinust, kes tõi kodust kaasa kaks Barbie nukku ja teadis asju, mida keegi teine ei teadnud. Mitte Triinust, kelle hambad on suitsetamisest hallid ja silmad jumal teab mille nägemisest tuhmunud. Mitte Triinust, kes on muutunud, suureks saanud, hukka läinud. Mina tahan teile rääkida Triinust, kes õpetas mulle häbi. Ja süüd. Ja sedagi, et olla võib ka valet viisi.
Väikesed tüdrukud on õelaimad olendid, kellega ühel väikesel tüdrukul on võimalik kokku puutuda. Nad on valelikud ja ahned, kadedad ja silmakirjalikud ja vahel ainult natukene jonnakad, sest muud nad ei tunne ja seetõttu ka kohe kuidagi teisiti olla ei saa. See, et nende silmad on ülejäänud näoga võrreldes veel nukulikult suured, et nende hääl väsib peale igat teist lauset ja meenutab kohati tuvi sosinat, ei tähenda ju, et nad ei võiks öelda asju, mis jäävad kajama, ka suurte tüdrukute peades.
Triinu oli minust pea aasta noorem ning käis alles teises rühmas, kui mina juba kolmandas olin. Ma ei mäleta, kuidas see algas. Kuidas me sõpradeks saime. Aga arvatavasti nii, nagu lapsed ikka sõpradeks saavad – äkitselt, ilma sügavama analüüsita. Ju siis oli mul seljas mõni litritega roosa pluus, mis Triinu tähelepanu köitis. Või võib-olla oli temal lasteaeda kaasa võetud mänguasi, mida mitte kellelgi teisel ei olnud ning mis mu sekundiga ära ostis. Igatahes hakkasin tema sabas käima, teda oma mängudesse kutsuma, ennast talle võimalikult lähedale nihverdama. Ja kuna ma olin aasta vanem ning mul oli oskus oma fantaasiamaailma ära kaduda ja teised kaasa tirida, siis tegi Triinu teda ümbritseva poistekarja vahelt endale veidi ruumi ja tuli minu juurde. Ja meist said parimad sõbrad.
„Kes su lemmikloom on?“
Hobune. Hobused olid toona minu kinnisidee, minu meka – nendest mõelda, neid näha, neid puutuda, neid oma sünnipäevatordile printida lasta, et siis tuules ja tolmus lainetavaid lakkasid ja pingul šokolaadipruuni nahka innukalt süüa, siiras õnn hajutamas vastikut paberimaiku suulaes. Aga nõnda ma ei öelnud. Triinu oleks võinud ju vägagi lihtsalt minu lemmikuima looma mult röövida ja enese omaks teha! Seda ei saanud ma lasta sündida, kohe üldse mitte.
„Koer,“ vastasin ma, sest kassid mind ei sallinud ja ei salli vist siiani. Nende kihvad torgivad nagu nõelad ja küüned jätavad nahale inetud punased vorbid, mille kadumine võtab tükk aega.
„Minu lemmikloom on ka koer. Kas sul kodus koeri on? Minul on! Musta värvi ja hästi pehme, alles kutsikas – eelmisel nädalal naabri käest saime. Nime veel polegi.“
Hetkega meenus mulle mu kunagine märkmik. See oli koolilaste päevik, ja mina veel koolis ei käinud, kuid olin oma nurumisega saanud ema nii kaugele, et ta oli olnud nõus mulle selle ostma. Põhjus, miks ma seda päevikut nii väga ihalesin, oli kaanepilt: punase-valge täpilisel taustal istumas süsimust labradorikutsikas, heleroosa keel lõugade vahelt paistmas ja maasikad käppade ümber laiali pillutatud. Iga möödundsuvise liimja päeva olin ma veetnud selle päeviku lehti lapikute õitega lilli ja hiigelpealisi hobuseid täis kritseldades, seejuures mõeldes elevusevärinaga hinges, et kunagi saabub päev, mil ma seda pruunisilmset täiuslikkuse kehastust päriselt puudutada saan. Oli see päev nüüd tulnud?
„Ohsa! Kas ta on sul toas või väljas?“
Tundsin juba, kuidas olin klammerdumas kuhugi, kust välja ronimine saab olema raske. Tundsin, kuidas vesiliiv mööda minu sääri aina ülespoole ronis, mind aeglaselt endasse neelas ja ma lasin tal seda teha. Sest ta kõrbekollased lokid hüplesid tuules nii ilusasti, nii vabalt ja polnud palmitud ühte kahusesse patsi. Sest terve lasteaed, kõik poisid, kõik tüdrukud, kõik kasvatajad seisid vaikselt ta mureda pealispinna ääres, mille all lasus külm ja põhjatu vesi, ning ootasid hinge kinni pidades, mida ta järgmiseks ette võtab.
„Toas ikka. Vahel öösiti võtan endale voodisse kaissu, kui tuju tuleb!“
„Ja su vanemad lubavad?“
„Muidugi lubavad, nad lubavad mulle kõike, mida tahan: kommi, õhtul kaua üleval olla, pidžaamas lasteaeda minna, mida iganes!“
Sel hetkel pani Triinu oma muidu alati lennus käed puusa ja manas näole ilme, millest väljendus kartmatust, mis otsekui hüüdis: kaardugu kas või kogu maailm minu punaste kummikute all, sest mina saan, mida tahan, igatahes! Sellist Triinut imetlesin ma kõige enam. Sellist Triinut kadestasin ma kõige enam. Ja vaid selline Triinu, seistes nii, nagu ta tol hetkel keset maikuist õitsevat heina lasteaia kiikede kõrval seisis, suutis mind uskuma panna iga viimast kui sõna, mille ta suu vaevus kuuldavale tooma.
Lapsed ikka valetavad. Milline laps poleks valelik! Nad testivad niimoodi, kui kaugele saab minna, kas vale kannab, kompavad alles piire. Ka mina valetasin, selge see. Valetasin, et olin hambaid pesnud, kuigi ega tegelikult ikka ei olnud küll. Valetasin, et olin hundiratast visates riivanud jalataldadega toonekurgede leekivpunaseid nokkasid. Valetasin, et ei kartnud, kuigi tegelikult tagus mu süda vastu pahkluid nagu pihku püütud kapsaliblikas. Me pärineme vanematest, kes valetavad, valetavad end vabaks kohustustest, kokkusaamistest sugulastega, kesköistest süümepiinadest. Isegi loomad valetavad. Valetamine on osa loodusest. Ja vahest polegi vale nii halb, vahest annab ta lootust, et tõde on olemas. Minu tõde oli Triinu kutsikas. Minu tõde oli Triinu lubadus, et ma võin talle neljapäeva õhtul külla tulla. Rattaga, paar kilomeetrit mööda asfaltteed lähima külani, kust ma emaga suviti jäätist ostsin ja mille kaupluses oli see eriline poe lõhn, mis oli nii võlts, plastikpakendite ja ostutšekkide hõngust läbi imbunud, et pani uskuma võimatut. Heleroheline maja otse kaupluse vastas, seal elas Triinu. Triinu sõnade järgi. Mul oli vaja vaid jõuda selle majani ning paluda siis esimese korruse elanikult luba minna trepist üles teisele korrale, kus mind oleks oodanud minu unistuste tipp. Ja muidugi pidin ma minema nii, et keegi ei näeks, ja tagasi jõudma magamamineku ajaks. Sest ema sõna oli siis minu vale, ja Triinu oma minu tõde.
Hingasin sisse. Ja välja. Ja igaks juhuks veel ühe korra, kuid hirm, mille ristisin vihaselt oma peas lapsikuks, keerles mu rinnus edasi. Enam polnud ma milleski kindel. Kuuri najalt teeotsani talutatud jalgratas käekõrval, seisin nõutult ega teadnud, mida teha.
Ja järsku olin pilgeni täis seda tunnet. Tunnet, mida mu keha polnud varem enda sees hoidnud, kuid mis täitis mu sel hetkel üleni, juustepiirist varbaküünteni välja. Ma tervitasin teda alandlikult, tema vaid mühatas ning vaatas mind säherduse pika pilguga, mis paneks ka kindlaimad endas kahtlema. Ning esimest korda turgatas mulle pähe, et ei ole mingit helerohelist maja selle külapoe vastas, kust me suviti emaga jäätist ostame. Ei ole naabrit, kellelt Triinu järele küsida, ei ole roosa keele ja pruunide silmadega mustakarvalist kutsikat, kelle käppade ümber punavad maasikakuhjad. Ja et Triinu teadis seda. Ja minu ema ka. Ja lasteaiakasvatajadki. Kõik teadsid, lihtsalt mulle ei öelnud, see oli nende väike omavaheline nali, midagi tühist, tähtsusetut, mille pidin ise teada saama. Kuidas – see jäi minu välja nuputada.
Ja siis kuulsin oma selja taga ema.
„Noh, mis sa siin teed?“
„Ei midagi,“ vastasin ma, ja polnud kunagi seda sõnapaari tõsisemalt mõelnud kui siis. Mitte midagi ma ei tee. Mitte midagi ma ei tea. Tule, hoia mind. Tule, varja mind maailma ja Triinu eest, ma palun. Sest Triinu oleks läinud. Aga mina ei läinud. Vot mina ei läinud.
Edaspidi saime Triinuga läbi nagu varem, nagu alati. Lõikasime endale tukad ja kasvatasime need välja. Lõpetasime lasteaia ja läksime kooli, tema aasta pärast mind. Siis kolis ta linna ja sai ise valeks. Mõne aasta me veel suhtlesime, tegime näo ja sõnad, et meil on midagi ühist peale koosveedetud lapsepõlve. Viimaks sai seegi otsa ja ühel kevadõhtul palju aastaid hiljem kõndis ta mulle tänaval vastu, ilma et oleksin ta ära tundnud. Imelik. Sain teist korda näha ühte inimest nii, nagu teda nähakse vaid korra – võõrana. Midagi ma ei mõelnud. Minu Triinu. Ammu teiste teha.
Triinu elab siiski minus edasi. Vaikse häälena, mis äratab mind hommikul sosinaga ja küsib rea küsimusi. Vastust ta enamasti ei ootagi. Mõnikord ütleb ta mulle otse, mida teha ja mida mitte, vahepeal sunnib ta mind ise järele mõtlema, ja päris pikalt kohe. Mõnikord pärib aga, et ega ma nüüd jälle liiga sinisilmselt ei uskunud. Ega ma ei roninud jälle rattale ja läinud suure tee äärde ootama, abirattad mööda maad krigisemas, veoautod nina eest mööda vuramas. Ei roninud, vastan ma siis Triinule. Mina istun vaikselt kodus ning vaatan elutoa aknast, kuidas elu voolab hiliskevadises päikesevalguses minust mööda. Kuidas kogu maailm on minu ümber. Õigesti. Kuulen, kuidas üks must labradorikutsikas teeb piki oma pehmet läikivat karva kukerpalle paigas, kuhu mind pole juhatatud. Näen, kuidas sirelid puhkevad veel korra õitsele, kandes oma helelilladel õlgadel iidset teadmist, milleni mina ealeski jõuda ei saa. Kuidas üks kõhetu punajuukseline mees urgitseb käega prügikastis ja otsib pudeleid, kuid mitte õigustust oma olemasolule, sest see on tal juba olemas, ripneb veresooni pidi sisemuses kui takjas, nii, nagu ta minuski kord rippus, kuni ma ta ühel neljapäeva õhtul endast välja rebisin ja sügava liiva sisse ära peitsin ja enam üles ei leidnudki.
„Koeramäng“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Kirke Pertel (16): “Ja kui pole, olen ikkagi.”
