Pakkusin selle intervjuu idee Hanna Lindale välja ühel läbinisti argisel hetkel Messengeris, sissejuhatusega „mul on üks wild mõte, ületab kõiki me piire“, põhjendusega „täiega tänases päevas“ ja ettevaatliku lisaküsimusega „kas nii tohib et ma teen“. Ja Hanna Linda oligi nõus – klausliga, et intervjuu toimuks suvel tema maakodus Pärispeal, kus on meri ja lapsed ja kisa ja kära, sest „see on ELU“ („mu kabinet on terve ilm!“), aga ometi, piinlik küll, maandusime lõpuks siiski koduses Kirjanduse Maja hoovis ja elu jäi nägemata. See-eest sõime jäätist.

fotod: Raul Markus Vaiksoo

Nonii, Hanna Linda. Mul on kuidagi väga õige tunne siin sinuga olla ja seda intervjuud teha, kuigi tavaliselt hoiad siin ajakirjaveergudel ise pigem varju. Kuidas sul läheb?

Kuidas läheb inimesel, kellel on kaks last, kellest üks on neljakuune ja teine seitsmeaastane, kes käib täiskohaga, kohati pooleteisega tööl, jagab ennast umbes kolme erineva paiga vahel, peab vahepeal süüa tegema, poes käima ja tagatipuks oma hinge eest hoolitsema? Kiirelt läheb, kogu aeg on uks lahti. Kogu aeg sõidab mingi uus asi sisse, aga ma olen õppinud sellega toime tulema.

Kuidas see õppimine välja on näinud?

Eks kogemus õpetabki. Nii paljudeks erinevateks tab’ideks, mis korraga peas lahti on, ei ole võimalik valmistuda – kui nad ühel hetkel on, siis sa lihtsalt õpid toime tulema, ja kui raskeks läheb, siis saab millegi kinni klõpsata. Ma võin näiteks ise kokkamise asemel toitu hoopis tellida ja kui ma ei korista, siis tegelikult ei juhtu ka mitte midagi, aga on mingid asjad, mis peavad jooksma. Nende nimel ma siis tegutsen.

Mind on viimane aasta aega saatnud selline hea lause, et asju ei pea ära tegema väga hästi, neid ei pea tegema isegi hästi, mõned asjad tuleb lihtsalt ära teha. Peab õppima oma võitlusi valima.

Välja valitud võitlustest rääkides, kuidas sinu meelest Värskel Rõhul praegu läheb?

Ma just vestlesin kõikide kolleegidega ja mulle tundub, et neil läheb päriselt hästi. Inimesed tunnevad ennast mugavalt ja turvaliselt ja hoitult – kui juba selline töökeskkond on, siis ma arvan, et ei saa kurta ka teiste asjade üle.

Üks sinu imetlusväärsemaid võimeid ongi minu meelest inimesi enda ümber hoida. Ja näha, mida keegi oskab või oskaks, ning anda neile täpselt õigeid ülesandeid. See on väga väärtuslik oskus. Kuidas seda endas arendada?

Aitäh. Jah, eks ma olen suurest perekonnast pärit (naerab).

Tuleb lihtsalt suhelda hästi paljude inimestega. Noore inimese elus on üks etapp, kus lähedaste sõprade kõrval saavad oluliseks ka mingid teised inimesed, kes lihtsalt satuvad sinu teele, kellega suhtled ainult pidudel ja muudes suvalistes kohtades ja kes tunduvad lahedad. Ja kui nende inimestega midagi juhtub, siis see paratamatult mõjutab sind ka. Mul on selliseid tuttavaid ja sõpru väga palju olnud, millalgi ütlesin ma Tallinnas ringi käies igale teisele inimesele tere. Selline aktiivne suhtlemine õpetab inimesi mitte eriti kinniste seintega kastidesse jagama. Ja paremini jälgima seda, mida nad teevad ja mida nad oskavad.

Aga arusaamine tuleb siis vist hiljem, siis, kui need „lahedad tutvused“ ära kaovad?

Jaa, vist küll, sest muidu oled sa liiga asjas sees. Paigutad ennast muudkui ise ka kuhugi. Praegu ma olen jõudnud sellisesse etappi, et ma ei paigutagi ennast enam eriti. Ei pea üldse lahe olema ja ei pea üldse lahedaid riideid kandma (naerab).

Sa oled peatoimetaja olnud viis aastat, kriitikatoimetaja üheksa aastat ja sinu esimene tekst Värskes Rõhus ilmus üsna täpselt 10 aastat tagasi. Palju õnne! Kui sa tööle tulid, oli pea-, luule- ja tõlketoimetaja Carolina Pihelgas, proosatoimetaja Tõnis Vilu, vaid paar aastat varem oli liitutud Kultuurilehega ja saadud ajakirjale riiklik rahastus. Milline too Värske Rõhk oli?

Kahtlemata oli ajakiri professionaalselt juhitud ja nägi ka väga professionaalne välja, oli tekkinud mingisugune stabiilsus. Paistab, et praegusest rohkem ilmus nende autorite tekste, keda avaldati juba ka mujal (näiteks Kaur Riismaa või Andrus Kasemaa). Ja – see, mis ma nüüd ütlen, käib tekstide, mitte toimetaja kohta – tolle aja proosa oli minu meelest niisugune klassikaline väikeste maagilis-realistlike elementidega novell. Aga küllap siis niimoodi kirjutatigi, see oli mingi teise žanri aeg. Ja kriitikas samamoodi – enamasti järgiti ikkagi klassikalisi žanrikonventsioone.

Nüüdseks on iga rubriik ennast täiesti pahupidi pööranud, paradigmanihe on toimunud nii vormis kui sisus. Seda on olnud väga-väga lõbus kõrvalt jälgida, ja tore juhtida ka – ma ise olen ka oodanud rohkem žanripiire nihutavaid tekste. Aga see nii-öelda klassikaline ajajärk oli vajalik, et sinna saaks midagi eksperimentaalsemat peale ehitada. Kui keegi ütleks praegu, et Värskes Rõhus ei ilmu eksperimentaalseid tekste, siis ma arvan, et ta peaks vahelduseks uuemaid numbreid lugema.

Nii et sa ei tähtsustaks liigselt enda rolli selles eksperimentaalsuse sissetulekus, vaid et see oli selline loomulik laine?

See oli tulemas, seda oli näha – ka selle pealt, mis hakkas toimuma väljaspool kirjandust, kas või etenduskunstides. Tegime sel teemal ka vestlusringi.[1] Midagi hakkas liikuma ja ma panin sellele korraks näpu peale, proovisin seda purki panna.

Ma olen ka selle vestlusringi peale hiljem mitu korda mõelnud. Õige asi õigel hetkel.

See oli õhus. See ongi minu meelest peatoimetaja ülesanne: ta peab tundma, mis on parasjagu õhus. Mul hetkel on see haistmismeel natuke tömbistunud ja ongi õige aeg minema hakata (naerab).

Aga milliste plaanidega sa peatoimetajaks tulid?

Mul oli kaks põhilist mõtet.

Üks oli see, et ajakiri jõuaks nooremate lugejate ja autoriteni. Selleks tahtsin ma käia rohkem koolides ajakirja tutvustamas, lisaks tahtsin suurendada ajakirja nähtavust sotsiaalmeedias. Kolmas võimalus noorte autoriteni jõuda on hakata päriselt noori autoreid avaldama, isegi kui nad ei ole veel nii heal tasemel kui auhinnatud kirjanikud. Neid tuleb sellest hoolimata avaldada – et teised noored julgeksid ka ajakirja oma tekste saata. Ja selle harukordselt ebapopulaarse lükke nimega vanusepiir tegin ma ka ära.

Teine asi oli toimetusesisese koostöö suurendamine. Rohkem suhelda, üksteist tundma õppida, plaane jagada, koos üritusi korraldada, koos toimetada ja teha kõike muud, mida ma tundsin, et mul on võimalik juhtida. See on minu meelest ka ajakirja ennast nende aastate jooksul palju mõjutanud, isegi kui toimetajad on vahetunud. Me oleme ka keerulisematest hetkedest ilusti läbi tulnud tänu sellele, et oleme saanud rääkida ja meil on olnud järelikult turvaline ruum. Infosulg on niisugune asi, mida tuleb elus vältida.

Seda ei kujutaks üldse enam nagu teistmoodi ettegi.

Ma olen niisugune lihtsate, aga põhjalike lahenduste inimene. Tahan leida mingi viisi, kuidas kõigi nupukestega korraga tegeleda, ja see viis ongi minu jaoks olnud see, et kui minu kolleegidel läheb hästi, siis läheb ajakirjal hästi. Ja järelikult peab neile andma täieliku loomevabaduse, täieliku lähenemisvabaduse. Ja ma pean usaldama oma kõhutunnet, kui uusi toimetajaid toimetusse kutsun.

Üks asi, mis sa veel tegid, oli kriitikakonkursi loomine ja korraldamine. Kirjutasid sellest ka oma magistriprojekti. Räägi sellest veidi lähemalt.

Kui ma Värskesse Rõhku tulin, oli üks mu peamiseid ideid uute inimeste kaasamine – tahtsin, et rohkematel autoritel oleks võimalus kirjutada ja avaldatud saada. Ühel hetkel hakkas minu enda sotsiaalne ring ammenduma ja sellepärast ma hakkasingi kriitikakonkurssi korraldama. Aastatega on see asi kasvanud ja ennast igatpidi tõestanud. Ja see on ka Värske Rõhu enda tuntust kasvatanud – iga konkurss saab kahtlemata tähelepanu, sest isegi kui ei osaleta, siis nähakse vähemalt kuskil mingit kuulutust või reklaami. Seda tõestab ka Värske Novelli üha kasvav populaarsus.

Ja teiseks on noorte autorite konkurss kui nähtus üldse võimalik ainult sellises ajakirjas nagu Värske Rõhk. See on – nagu minu juhendaja Jaak Tomberg ütles – tuumstseen, mis etendab kõike seda, mis Värske Rõhk üldse on. Ajakiri Looming ei saa korraldada noorte arvustajate konkurssi, sest neil ei ole seda vaja. Aga Värskes Rõhus on vastupidi – ainus viis, kuidas seda üldse teha, on just meie kaudu.

Kriitikakonkurssidele tagasi vaadates näeb ka seda, kuidas on muutunud noorte autorite arusaam sellest, kuidas arvustust kirjutada. Vorm on aina vabamaks läinud. See on minu isiklik lemmiksuundumus kirjanduskriitikas üldse. Et kirjutada nii-öelda korralikku arvustust, head korralikku arvustust – nagu neid ilmub näiteks Keeles ja Kirjanduses –, on vaja ikkagi mingit sorti silmaringi, sest muidu kukub kaardimajake lihtsalt kokku. Kui autor juba eos loobub sellest, et iseennast ja oma eklektilist maailmataju teksti sisse panna, ei püsi arvustus kahjuks nii hästi koos – kui autoril lihtsalt ei ole nii palju silmaringi ega kirjutamisoskust, tuleb see asendada millegi muuga. Ma olen tähele pannud, et kriitikakonkursid on lubanud selle millegi muu välja tuua ja selle üle olen ma väga uhke!

Ja kui siis koguneb seda elukogemust juurde ja tekib tunne, et tahad kirjutada klassikalist asja, oled juba selle hoo kätte saanud, selle oma iva leidmise ära õppinud.

See on oma häälele truuks jäämine. Ükskõik kuidas sa seda häält ka tulevikus ei kasuta, kui akadeemiliselt, kui neutraalselt, siis vähemalt kuuled seda kirjutamise ajal.

Oma magistriprojektis tegelesid sa ka selle problemaatikaga, et mis õigus on meil kedagi teiste arvelt esile tõsta. Sa oled ka laiemalt sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel avalikult sõna võtnud. Kuidas töö Värskes Rõhus sellesse problemaatikasse sobitunud on? Meie töös on paratamatult mingi elitaarsus, me puudutame väga väikest osa inimestest. Ajakirja mõju pole võimalik nii otseselt näha, nagu võib-olla mõne teise asjaga.

Tänu Värskele Rõhule ma üleüldse jõudsingi sotsiaalse ebavõrdsuse teemani kultuuris. Ma olen lihtsalt aru saanud sellest, et kirjandus saab maailma muuta. Ta tõesti ei tee seda otsekohe, aga tal on võimalik otseselt mõjutada seda, kuidas inimesed mõtlevad, tegutsevad, iseendaga hakkama saavad ja teisi mõistavad.

Ja olles küll teadlik sellest, et tõesti paljud meie lugejad ja autorid on tulnud Tallinna ja Tartu eliitkoolidest ja palju vähem maapiirkondadest, kui ma päriselt sooviksin, siis ometigi – juba see, et anda ükskõik kellele, ükskõik mis koolist ta ka ei tule või mis sotsiaalse taustaga ta ka ei ole, võimalus saada avaldatud, on mingit sorti ebavõrdsuse vähendamine. Täiesti kindlalt. Tal on võimalus olla seotud millegi muuga peale omaenda väikese elukese, kuuluda millessegi suuremasse, mis annab talle jõudu. Ilma Värske Rõhuta oleks eesti kultuur palju-palju elitaarsem, palju etableerunum, palju rohkem siseringi asi.

Omaette küsimus on muidugi see, et kuidas jõuda noorte autoriteni, kes tahaksid kirjutada, aga kellel pole õrna aimugi, kuidas see protsess välja näeb – nende inimesteni, kellel on kooli tõttu või mingitel teistel põhjustel selline tunne, et kirjutamise ja kultuuriga saavad tegeleda ainult teatud sorti inimesed. Meil on väga palju selliseid kodusid, kus pole kas üldse või peaaegu üldse raamatuid – ja kui sa ei näe raamatuid enda ümber, siis sa ei teagi, kuidas kirjutatakse. Aga see ei tähenda seda, et sa ei saa kirjandusega tegeleda või kirjandust nautida. See on mul ikkagi hinge peal, et Värske Rõhk ei suuda seda probleemi lõpuni lahendada. See on siis järgmine asi, millega tegeleda.

Ma ei taha, et juhtuks nii, nagu Édouard Louis kirjutab Prantsusmaa näitel. See on see, kuhu Reformierakond ja hiliskapitalism üleüldse proovib meid tüürida – et igaüks istub oma augu sees ja lihtsalt ujub oma konnatiigis. Ma prooviksin seda õgvendada.

Üks viis, kuidas ebavõrdsuse teemadega veel tegelenud oled, oli projekti „Kuidas kirjutada headust“[2] eestvedamine. Mis tundega sa sellele tagasi vaatad?

Kuna see projekt on minu kullakene, minu elutööke, siis on raske kaugelt vaadata, et millega me siis hakkama saime, aga ma arvan, et see oli faking kõva asi. Ma proovisin sinna panna kogu oma jõu, oma viha ja oma empaatiavõime. Ja et see kõik ühte numbrisse kokku jooksis, et see saigi valmis ja hakkas oma elu edasi elama – ma ei oleks unistanudki, et see päriselt nii hästi läheb. Ma olen nii palju kuulnud, kuidas inimesed loevad näiteks seda Helena teksti Ööhaldjatest[3] ja see mõjub neile väga hullusti, aga nad mõtlevad maailmast pärast seda teistmoodi.

On sul veel mingeid näiteid edukatest projektidest või ettevõtmistest, mida eraldi välja tuua?

Hea näide on tegelikult kõik raamatud, mis meil debüüdisarjas ilmunud on, kaasa arvatud tõlketeosed. Need kolm raamatut, mis me välja oleme andnud, andsid tõlkijatele kindlasti väga väärtusliku kogemuse – nad said pika aja jooksul täiesti oma ala tippudega koos mõelda, kuidas tõlkida ja areneda, ja lõpuks selle esimese raamatu niimoodi korralikult välja anda. Selle eest tuleb tänada meistri-selli programmi.

Aga muidu arutasime just Saara Lottaga, et meile meeldib, et me ei ole siin staaride tootmisega tegelenud. Kui nüüd Gregor Kulla tuntus kõrvale jätta, mis tuleneb teistest valdkondadest, on meil ikkagi suhteliselt tasapaks asi, mis ongi oluline. Et üks autor ei ole tähtsam kui teine, ei saagi olla. Kui sa kirjutad, siis sa oledki juba tähtis. Kui keegi küsiks, et kes on siis teie põlvkonna säravamad hääled, siis ma saadaks ta kuradile. Kõik on. Kõik mõjutavad üksteist ju nii palju, et mul ei ole mõtet ühte nime öelda.

Ja noh, muidugi tuleb teadvustada oma positsiooni – et meil on autori loomises selline institutsionaalne roll. Aga kui me seda teadvustame ja kui iga toimetaja teeb oma tööd täpselt nii hästi, kui oskab, kui ta annab igale autorile tasakaalustatud, südamlikku ja head tagasisidet, siis ma arvan, et see institutsionaalsus õigustab ennast. Kui institutsioon on jäik, siis mitte. Sellisel juhul võiks Värske Rõhk olla ka ilma riikliku toetuseta väljaanne.

Siit jõudsimegi otse mu järgmise küsimuseni: kuidas olla eetiline institutsioon?

Oma subjektiivsust sada protsenti teadvustades. Toimetaja peas peab olema alati see hääl, et oot-oot-oot, see, mida sa praegu teed, ei pruugi üldse olla põhjendatud. Ühtegi liigutust ei tohi teha seda enesele teadvustamata. See on koreograafia.

Kuidas sa kirjeldaksid praegust Värsket Rõhku ümbritsevat kultuurimaastikku? Kuhu Värske Rõhk sellel paigutub?

Kui võrrelda praegust olukorda selle ajaga, kui mina peatoimetaja ametisse astusin, siis ümbritseb noort kirjandust mingi aasake, mis muudkui lokkab. Pidevalt toimuvad mingisugused sündmused, millest mul aimugi ei ole. Näiteks kirjanike liidu noored on nüüd juba mitu aastat järjekindlalt igal nädalal sündmusi korraldanud, see on väga kõva asi. Ja praegu on eriti nähtaval igasugused lugemisklubid, igasuguste rakurssidega.

Aina rohkem näen ka seda, kuidas ilukirjanduse kirjutamine või üldse millegi loomine on tugevalt seotud sotsiaalse seisukohavõtuga. Kas või punk-kogukonna kasvamine on praegu sellega loomuldasa seotud. Mulle tundub, et inimesed seisavad aina rohkem enda õiguste eest, ja kirjandus on üks viis, kuidas seda teha, olgu siis tegu ökokriitika ja loodushoiu või LGBTQ+ või mingite muude teemadega. Kirjandust kui platvormi kasutatakse selleks, et oma häält kuuldavaks teha.

Kirjandus ei ole kunagi iseseisev asi. Kui sa kirjutad, siis alati mingisuguse häälega. Aga kelle häälega sa kirjutad ja keda sa kirjutades esindad, missugust muutust su tekst loob…

Vaataks korraks tulevikku ka. Sa oled harjunud mõtlema Värskest Rõhust realistlike plaanide kaudu, aga mis oleks, kui mõtleks korraks utoopiliselt? Milline oleks Värske Rõhu ideaalne tulevik?

Üks põnev mõte on see, et lisaks ajakirja toimetusele võiks olla eraldi organiseeriv üksus, mis saaks korraldada palju rohkem üritusi, käia rohkem koolides, rohkem teha mingit sotsiaalmeedia pulli, mida paratamatult on vaja teha. Saaks käia rohkem Valgamaal, Võrumaal, Ida-Virumaal. Hea toimetaja ei pea suutma üritusi korraldada, vaid väga hästi tekstiga töötada. Ja lisaks sellele niisugused väikesed asjad, et mõni number võiks olla värviline ja… ma ei tea, toimetajad võiksid äkki natuke rohkem palka saada?

Ja ma ei taha küll öelda, et meid ei väärtustata, aga me võiks rohkem kiita saada selle eest, mida me teeme. Kogu see protsess, mis tekstide avaldamisele eelneb, on ju ikkagi pedagoogiline töö ja suuresti missioonipõhine. Me oleme nende 20 aasta jooksul kuskil 1300 autorit enda hõlma alla võtnud, lisaks kõik need autorid, keda me ei ole avaldanud, aga kellele me oleme püüdnud võimalikult toredat tagasisidet anda, ja siis nende inimesed ja nende inimesed ja nende inimesed. Tore oleks, kui ei peaks kogu aeg igal pool tõestama, et milleks Värsket Rõhku vaja on või milleks tuleb välja anda debüütraamatuid. Seda võitlust ma ei viitsi enam pidada, seda ei peaks enam olema.

Nagu sa juba mõista andsid, siis sel sügisel sa enam uuesti peatoimetajaks ei kandideeri, et ka toimetajate seas toimuks verevahetus. Kuidas sa end selle otsusega tunned?

Viis aastat tagasi kirjutasin oma kandideerimisavaldusse, et Värske Rõhk on saanud minu südameasjaks ja ma tahan sellega edasi tegeleda. Ma olen Värske Rõhuga nii tugevalt kokku kasvanud, et mu loobumisvalu on hästi mitmetahuline ja seotud paljude asjadega. Olen pikalt leinanud seda, et kuidas ma loobun oma maailma parimatest kolleegidest, nüüd mul on lein seoses autoritega, kellega ma olen Google Docsi ja Wordi veergudel sõbraks saanud, nalja visanud, koos toredat aega veetnud. Ma ei tea, mis etapp järgmiseks tuleb.

Kui midagi südamega teha, siis peab loomulikult leppima sellega, et sellest lahkumine teeb haiget ja paneb kahtlema, kas elus on üldse midagi paremat ees ootamas. See on minu unistuste töö ja ma olen õnnelik, et ma olen seda tööd teinud täpselt sellise energia ja sisemise põlemisega, nagu vaja. See on asi, mille üle elus kindlasti uhke olla.

---

^[1]   „Ruumi kirjutamine. Vestlusring Nele Tiidelepa, Heneliis Nottoni, Taavi Teeveti ja Andreas Kübaraga“ – Värske Rõhk, nr 78, lk 74–83.

^[2]  Vt Värske Rõhk, nr 89, mai 2024.

^[3]  Helena Aadli. „appi, kuhu sa kadusid?“ – Värske Rõhk, nr 89, lk 30–36.

---