Michael Marder
„Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia“
Tõlkinud Liisi Rünkla
Tallinna Ülikool, 2024
Elav, hingav aura, mis juhatas mind Marderi helerohelis-õhulisse maailma, oli nii kiiskavalt erk, et võttis hetke, ennekui suutsin lausehaaval avaneva haprusega vastamisi seista. Ja seda nii hinges kui ihus – südamelöögid aina tasanesid ja mõttelõng hajus, kui vaikne kohandumine Marderi selgelt raamitud, ent haldjaliku siseilmaga sügavamale jõudis. Ühes sisemise kramplikkuse jupphaaval alistuva hajumisega valmistusin kohtumiseks mahuka teosega, kohtumiseks taimedega. Liikusin pilguga üle sõrmede, mis ridadelt ja lehtedelt ruttamata üle lendasid, lõdvestudes pikkamööda taimedega sarnasesse vaikivasse kohalollu, milles olin harjunud neid ka varem tajuma.
Õhkõrn torge taimede ahastamapaneva seisukorra kohta paljastus valusalt juba esimestel lehekülgedel, ent üha edasi lugedes oli teravalt tunda selle ahastuse samastamist ka taimedeülese, terve meie elava planeedi täbara olekuga. See ahastus oli vajaliku päästik looride langemiseks ja olukorra tõsiduse adumiseks, et seejärel autori maagilise, kopsaka kirjatüki kaudu taimede salapärasse süüvida; salapärasse, millest olen isegi mõtlemata mööda hiilinud, oskamata näha kaugemale õienupust ja varresambast. Sarnase ülestunnistuse leiab ka raamatu esimestelt lehekülgedelt, kus ta sõnastab probleemseimana küsimuse taimede olemuse kohta, mis on filosoofilistest arutlustest varem välja jäänud ja viinud seega taimede piiramatu ärakasutamiseni: „…kuigi nad on elusolendid nagu meiegi, ei suuda me nende elu juures tajuda vähimatki sarnasust enda omaga, ja selle suutmatuse tagajärjel peame neid vaikimisi väärtusetuks…“ (lk 21)
Sellest mõttest saab autori põhiline vundament, millele ehituvad kõik teised tundmused, mõtisklused ja eelkõige kibedad paljastused taimede väärtust pisendava inimsoo kohta. Viimase osas omistab Marder lõviosa vastutusest aga filosoofiakesksele käsitlusele omaselt metafüüsikale. Seda tõika esimest korda adudes üritasin mitte tagasi põrkuda, tõmmates enda isikliku armuloo metafüüsikaga väheke koomale. Dissonants edukalt ületatud, asusin retkele, milles üritasin endaga kaasas kanda võrdses jaos nii avatud südant kui ka avatud meelt, mõlemad valmis autori jagatut omastama ja sellest omastatud saama. Aga tegelikult ei piiraks lugeja lugemisvalmidust ei suletuse ega ühegi teise mentaalse tõkke kohalolek – Marderi teos raputab need kõik (suure tõenäosusega) nii või teisiti koost lahti. Ühtepidi teeb seda juba ülimalt tihe terminoloogiline (ja sellest tulenevalt süntaktiline) rafineeritus (näiteks sõnad heterotemporaalsus, fütotoomiline, ontofütoloogia jne), mis, olles seotud filosoofilise lähenemisega, muudab teose küll ülimalt valdkonnaspetsiifiliseks, ent teisalt tähenärijaile ligitõmbavaks. Selle lugemine kütab aju aga igal juhul kuumaks, olgu lugeja filosoofia (huvi)taustaga või mitte.
Raamat on jaotatud kaheks sisuosaks ja need omakorda väiksemateks allosadeks. Metafüüsiliste barrikaadide murdmisele ja nende valgustavale kritiseerimisele keskendutakse esmajoones esimeses osas, mis on koondatud pealkirja „Vegetaalne anti-metafüüsika“ alla. Teine osa, „Vegetaalne eksistentsiaalsus“ näib suunavat fookuse veel sügavamalt taimedele endile, aga tõtt-öelda järgib see esimesega suuresti sarnast mustrit. Mõlemas osas hoomab Marderi filosoofiline vaade aste astme haaval kõige triviaalsemaidki nurki igapäeva mentaalses tähendusruumis, milles oleme harjunud taimi nägema, tajuma, käsitlema. Just tarbijaliku suhtumise taimedesse – ent tõtt-öelda kaudselt vihjates kõigesse elavasse, mille puhul oleme kohanenud omamise kihku väljendama – paigutab autor selles looduse-inimsoo põimingus pigem kahjustavasse ja isegi kitsarinnaliselt antropotsentrilisse maailmapilti. Ehk teisisõnu: tarbijalikkus näib olevat just inimestele liigagi omane tunnus, ja kurvad tagajärjed peegelduvad nii taimede kui ka terve looduskeskkonna mõtlematus kasutamises ning kahjustamises. See tõsiasi kajastub ka filosoofia laiahaardelises ajaloos. Ent kuna „Taimmõtlemist“ ei ole kirjutanud mingi wannabe-filosoof, vaid lausa Baskimaa Ülikooli filosoofiaprofessor ise, siis põrkub lugeja autori kriitikameelega, mis ei ole suunatud ainult kaasajale. Pigem pakub Marder kirgastavaid tähelepanekuid peamiste puudujääkide kohta senises filosoofilises lähenemises taimedele, ent kaudsemalt kõigele elavale, mis pole piiritletud meie kui inimeste teada-tuntud reaalsusega. Taimed ühes muu elusloodusega ongi autorile siinkohal kui mitteinimestest „teised“ (lk 20).
Kuid healoomuliselt oponeerivas positsioonis ei puudu ka teost balansseerivad ekskursid nende filosoofide hingemaailma, kes on taimede autonoomiale ja ontoloogilisele väärtusele rõhunud. Kui üleüldse teoses käsitletavate filosoofide kompotilt veidi maitseks kaant kergitada, oleks läbiva koostisosa leidmine ülimalt keeruline – lugeja kohtab mõtisklusi nii Hegelilt, Husserlilt, Nietzschelt, Platonilt, Aristoteleselt kui ka paljudelt teistelt. Ja kõik see on seotud mõistagi Marderi kullipilgulise kriitikameelega, mis rühib nii sügavale, et näib vähimadki mõistevääratused tugevalt pihtide vahele haaravat. Suur ja punane, kohati lummavalt järjepidev kriitikanool metafüüsika kui peamise patuoina pihta hakkab jupphaaval kajastuma juba esimestel lehekülgedel.
Vaid taimede haprusesse rüütatult ei suudaks ma niivõrd õhulist-õrna sõnade morfoloogiat ilmselt kaua seedida. Seega tundus, et tuleb ennast häälestada ka väheke raudsema paradigma keskmesse. Pikkamööda lugedes võib süveneda kahetine identiteet – ühel poolel hapra südamega loodusväärtustaja ning teisel poolel selle hapruse suunaja reaalsetele tegudele. Ikka selles mida-mina-saan-looduse-nimel-veel-teha-stiilis. Marder kui (keskkonna)filosoof reastub minu nägemuses sarnase liigen-duse järgi. Ehk pidi temagi ennast niiviisi sisemiselt häälestama, et oleks suuteline kirjutama samal ajal millestki nii kaunist (nagu taimed) ja teisalt millestki nii kohutavast (nagu inimeste teod taimede suhtes)? Vähemalt tuli seda pakitsevalt palju läbi raamatu vahelt, mille kotis kandminegi näis kaaluvat täpselt 11 grammi taimelikku haprust ja 11 kilo lekkivat kaitseinstinkti selle hapruse turvamiseks. Summa summarum, võrdses doseeringus leidub nii haprust hoolimiseks kui ka söakust selle hoolimise suunamiseks tegudesse. Oma eesrindliku taime- ja keskkonnakaitsega (ja seda talle omaselt filosoofiaterminite krüptilisuses) ei leki Marderist midagi ebapüha, mida silmad lokaliseerida suudaksid või millest intuitsioon midagi kehtimatut tabada võiks.
Taimhingega kohtumise ülesande annab ta suurejooneliselt ikka inimesele – seda tehes räägib ta südant kraapiva valuga taimede väärkohtlemisest, nende sunnismaisusest instrumentaalsetes inimkätes, mis ei kavatsegi tunnistada elu lihtsalt elu enese pärast, taime keha taime hinge enda pärast. Just sellesama ontoloogilise viltuvaatamise ja metafüüsika väärvõimendamise on elususe terviknägemise kihid tõttu fragmenteerunud – taimest kui ontilisest olendist on välja rebitud tuumik. Õhuline siid, mis kattis kõiksuse kõige lummavamat fenomeni (taime eneserealisatsioon, väärtus iseenenes, tema hing), lõigati teraskääride rabinal läbi. Meie tagurliku mõistuse ja taimhinge alavääristamise peamiseks põhjustajaks võib niisiis pidada senist ajalugu. See peegeldub näiteks väites „Kui me taimega kohtudes ei suuda vaimustuda tema kasvu ja kontrollimatu õitsemise ülevoolavusest, siis on selle põhjuseks tänase mõisteraamistiku pikk ajalugu, mis on kõrvale heitnud ja tühistanud hulganisti meie ja taimede suhte tõlgendusvõimalusi.“ (lk 198–199) Ühtlasi põimib see teose ühe peamise mõttelõnga kenasti kokku.
Senikaua kui kõduneb jäänuk taolistest minevikusopistest, meisse valeuskumustena klammerdatud soomusrüüdest, ei suuda me vähemalt Marderi vaates end iialgi lähendada taimede harukordsele olemusele – nii tahumatult elavale ja teistpidi intentsionaalsele – ja mis jääb meie silmade eest lõpuni suletuks. Marder paljastab seega vajaduse ületada eelkõige sisemised tõkked, et oleks endale võimalik tunnistada individuaalsete uskumussüsteemide tagurlikkust ja väikekodanlikkust. Inimese (psüühilist?) vabanemist isesugustest ahelatest näib ta vägagi osavõtlikult ja sümboolselt samastavat taimede vabanemisega nende pihta suunatud tarbijalikest valeuskumustest: „On tõsi, et vegetaalsete olevuste vabastamiseta jääb inimese emantsipatsioon poolikuks, aga taimed ei saa vabaks, kuni ei muutu poliitilised ja majanduslikud tingimused.“ (lk 227–228)
Tõtt-öelda kohtan sellist taime-inimese põimingut teoses läbivalt, kummagi atribuute on teise omadega nii ühendatud kui neist eristatud, tuues esile aga just taimhinge ainulaadsust. Viisis, kuidas Marder seda teeb, eristan küll antropomorfistlikku kallutatust, aga seda mõistagi üdini õilsal eesmärgil – taimhinge nimel. Kuna paratamatult on meil kalduvus kogeda ümbritsevat ikka enda vaatevinklist, tundub, et ka Marder tajub pääseteed taimede atribuutide sidumises inimestega (ja vastupidi), keskendudes aga kehtivate tähenduste ümber mõtestamisele. Ja ometi ei kõiguta see sugugi taime väärtust iseendas, vaid ilmestab hoopis tema hinge seotust inimestega: „Inimkonna saatuseks saab psüühe jagatavus, ja võib-olla teadmatultki seatakse endale lõputu ülesanne: taastada oma vegetaalne pärand.“ (lk 78) Marderi panus taimhinge au sisse tõstmisesse laieneb vegetaalse pärandi taastamisest aga väljapoolegi, üle inimsoo: „Inspireerituna taimhingele iseloomulikust ühisuse laadist, mis läbib kõiki teisi elamisviise, hoides nende erinevused alles, on vegetaalne demokraatia avatud mitte ainult Homo sapiens’ile, vaid eranditult kõigile liikidele.“
Adun siin seoseid ka laiema keskkonnakäsitlusega – looduslikku keskkonda mitte austades ja implitsiitseid tähendusmudeleid rikkudes ei mõranda me ainult evolutsiooni rada looduses, vaid tõkestame ka enda evolutsioneerumist, täpsemalt koevolutsioneerumist loodusega. Marderi lummav tõlgendus taimede haprusest, ent ometi silmapaistvast, hunnitust sitkusest, juhib mind sellist võimast tugevust kõrvutama keskkonna enda sitkusega, säilenõtkusega.
Marderi sõnul suhtuvad inimesed taimedesse ükskõikselt seetõttu, et taimi endid tajutakse esmajoones „ükskõiksetena“ ning inimesed on harjunud neid vaid tarbijamentaliteediga kohtlema. Teisisõnu, taimedel justkui puuduksid oskused-omadused, mis võimaldaksid neil ümbritsevaga elavalt suhestuda, arvatakse, et neil puuduvad küsimused enda olemasolu kohta. Tõenäoliselt ongi see üks juurpõhjus, mis selgitab taimede kohta käivaid ajaloolisi (ja tänapäeva jõudnud) eksiarvamusi: „Vegetaalsete olevuste osalus oma ilmas on inimestest ja loomadest nii erinev, et antropotsentrilisest perspektiivist paistab, nagu ei suhestuks taimed üldse, ei osaleks omaenda olemises.“ (lk 204)
See kõik kaabib aga vaid pealispinda; Marderi tegelik mõttelõng liigub palju sügavamale, kui siinses mahus lahata suudan. Ja kümmet taimmõtlemise võrset ei jõudnud puudutadagi! (Kui aga soovida lihtsalt nii teose mõningatest juhtmõtetest kui ka autori taime-eetikast lühidalt aimu saada, tasub lugeda epiloogi alates leheküljest 271.)
Tundsin aga pärast lugemist, et kui kogu terminoloogilis-süntaktilisest vahust läbi pureda – mitte et mul see täielikult õnnestunud oleks –, on lõppsõnum tegelikult lihtsamast lihtsam. Taimede väärtus seisneb selles, kes nad on; taimede austav kohtlemine saab tugineda ainult nende olemuse tunnistamisele. Aga kui kahtlejale raamatu kättehaaramiseks veel mõni lüke anda, siis sõnastaksin rõõmuga ja lühidalt Marderi teise läbiva sõnumi: meis kõigis on midagi vegetaalset, vegetaalne hing läbib meid kõiki. Seega kui otsustada teos kätte võtta, tuleb valmis olla järgmiseks: kohtudes taimhingega, kohtud tegelikult (tõenäoliselt unustusse vajunud) osakesega iseendast. Vähemalt säärasena kirjeldaksin seda enda lugemiskogemuse põhjal.
