fotod: Sille Riin Rand
Intervjuu Andreas Kübaraga tema debüütromaani „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“ avaldamise ettekäändel.
Sa ütlesid ennist, et oled esitanud endale ühe olulise küsimuse ja selle vastus oli kirjutamine. „Mille nimel ma olen tõesti valmis võitlema?“
Andreas: See pärineb ühelt koolituselt, kus osalesin. Keegi korvpallitreener rääkis, kuidas ta läks pärast profikarjääri tööle logistikaettevõttesse. Koostas seal arveid ja nii, kuni ühel päeval küsis eneselt: „Kas seda võiks tegelikult keegi teine teha?“ See tähendab, et mis on see asi, mida ainult mina võiksin teha, ja kus on see minu koht, mille nimel olen valmis võitlema?
Andreas rõhutab oma sõnu lauale koputades.
Ja siis ta tundis, et selle turundus- või logistikatöö eest ta ei oleks elu sees valmis võitlema – tehku seda keegi teine. Kirjutamisega tunnen sama: see on ainuke asi, mille nimel olen valmis võitlema. Ma tahan, et saaksin seda teha, ma olen valmis pingutama, ma teen seda paremini kui keegi teine.
Ja miks just see raamat, „See ilus“?
Ma olen Renetile mõelnud, tahtnud kogu aeg nendest teemadest lähtuvalt talle midagi kirjutada. Mul oli üks teine idee juba kauem kuklas tiksunud ja olingi parasjagu kahevahel, kui mind tabas heureka. Kas sa oled lugenud sellist Roald Dahli teost nagu „Henry Suhkru imeline elu“? Jõudsin ükskord pärast üht ansambel Ants1 esinemist koju ega suutnud magama jääda, leidsin Netflixist Wes Andresoni selle loo põhjal tehtud lühifilmi. Juba sissejuhatavas stseenis, kus kujutati kirjutama asuvat Dahli, mõtlesin, et vau! Kuidas lugu minema hakkas, kogu sisu – mul ei ole mitte kunagi olnud niisugust loomingulist plahvatust nagu siis. Vaatasin kohe uuesti. Ja siis ma laenasin järgmisel hommikul selle novellikogu, lugesin kohe läbi ja mulle meenus üks lugu kadunud orkestrandist.
Pillimees Tallinnas esitas kontserdi, kummardas publikule, võttis garderoobist vihmavarju ja kõndis Kesk-Aasiasse. Ma taipasin, et see on väljamõeldis, ja kirjutasin sõpradele, et uurida, kes neist seda mulle jutustanud on. Keegi polnud sellest kuulnudki, aga tundsid loo vastu huvi. Ma hakkasin seda ise oma suure heureka pealt kirjutama. Mul ei ole kunagi olnud sihukest perioodi, kus unustan nädal aega süüa ja magada. Lõpuks pidin oma elukaaslasele lennujaama vastu minema. Ta vaatas mind nagu hullu. Ma olin täiesti niimoodi: „Nüüd on minu kord rääkida. Ma olen seda, seda, seda mõelnud.“ Ta üritas autos magada – sõitsime Pärnusse – ja ma terve tee ainult rääkisin ja rääkisin: „Mis sa sellest arvad? Aga mis sa sellest arvad?“ Panin kogu kondikava seal autos paika.
Lõpuks sellest orkestrandist väga palju alles ei jäänud. Ainult see, et Lea, üks romaani peategelasi, on samuti orkestrant, kes müstiliselt kaduma läheb – see motiiv on minuga kaasaskäinud.
Kui me Joel Väliga esimest teatrilavastust tegime, oli meil enesetapule kalduvate pingviinide teema, mida Werner Herzog käsitles, kui ta käis Antarktikat uurimas. Ta kohtas pingviine, kes eralduvad kolooniast ja lähevad tühjusesse. Herzog suudab selle üksiku pingviini lahkumise, mis on tavamaailmas ilmselt täiesti harjumuspärane asi, kuidagi nii poeetiliseks muuta.
Nathaniel Hawthorne’il on ka üks tore teos, mille peategelane lahkub üleöö kodust ja kolib üle tee naabermajja, et kirjutada oma perest, kuidas teda otsitakse ja et mida inimesed mõtlevad. Mis justkui pärast tema surma saab.
Mulle tundub, et üks selle raamatu läbivaid teemasid on saatus. Mis sa arvad, kas elus on asjad ette kirjutatud?
Mina usun, et ei ole. On küll tore ennast sellega natukene lohutada, kui midagi halvasti läheb. Justkui saatuslik õppetund. Aga seda ma kindlasti ei usu, et inimesele vajutatakse sündides pitser peale, et sinust tuleb see või teine. Muidugi, mingisugused eeldused on.
Põhjus, miks saatus romaanis teemaks tuli, on too sõber Renet, kellele on ka raamat pühendatud ja kes siinsamas Tartus väga noores eas suri. Sellistel hetkedel, selliste ränkade kaotuste juures ei saa öelda, et ju siis nii pidigi minema. See on liiga valus, et olla õppetund teistele: „Kontrolli enne, kui klubis joogi võtad!“ Nende mõtete mõjul hakkas see teema raamatusse sisse tulema.
Mulle tundub, et saatusest ei ole mõtet üldsõnaliselt rääkida, vaid see tuleb visata tegelastele, kellel on ses suhtes väga konkreetne arvamus. Romaanis tulebki vend Nayan ja tema India seltskond, kes räägivad, et saatus on igale inimesele ette määratud ja et kui hakkad juba kord suitsu tegema, siis on sinu saatus surra kopsuvähki – nad võtavad kõike mustvalgelt. Tema vastand on jälle Nayani vend, peategelane doktor Suraj, kes on veendunud, et inimesel ei ole ühte määratud rada: saab minna ühelt rajalt teisele või kui elu on sind valele rajale suunanud, võib uue raja endale koduseks muuta.
Ega sa ei teadnud Renetit? Ta käis Tartu Ülikoolis. Vist mitte, sest jah, ta on tegelikult Tallinna poiss. Ta oli vist esimesel kursusel. Või oli teisel, ma täpselt ei mäleta enam.
Aga mis siis juhtus?
Mis temal juhtus? Nad läksid kolmapäeva õhtul, kõik sõbrad koos, Illusioni peole ja kuna tal oli järgmisel päeval mingisugune eksam, siis ütles teistele, et läheb varem ära. Ta ei joonud tol õhtul peaaegu üldse. Ütles kõigile tšau. Mind sellel peol ei olnud, aga meil oli selline komme, et ostsime endale õhtu alguses ühe joogi, ja ülejäänud joogid võtsime võõraste laudade pealt. Ma arvan, et kõik noored on siukseid asju teinud. Ja et tol õhtul võttis ta ka lonksu kellegi teise klaasist, kuhu oli korgijooki pandud. Ta keha ei reageerinud sellele hästi, sest ta ei jõudnud tol õhtul koju. On olemas turvakaamera salvestised sellest, kuidas ta jõudis maja ette, aga ei pääsenud sisse, kuna ei suutnud enam aru saada, mis toimub.
Ta ei olnud selline tüüp, kes ennast väga täis jooks. Ta oli kogu aeg hästi mõistlik. Isegi kui olid mingid peod, kus joodi palju, oli tema see mõistuse hääl, kes ütles, et kuule, ära mine üksi koju. Ta oli minu pikaaegne pinginaaber. See oli šokeeriv sündmus. Teda otsiti mitu päeva ja lõpuks leitigi kuskilt Raadi kandist üles. Ametlikult uppumissurm. Ma ei ole Tartuga nii hästi kursis ja ei ole tahtnud sinna kohta minna.
Kas sa ise oled aastate jooksul ettevaatlikumaks muutunud?
No kindlasti. Kuskil neli aastat tagasi jätsin alkoholi joomise täiesti maha. Selles mõttes olen tunduvalt ettevaatlikum. Ei teeks enam eales neid lollusi, mida nooruses tegin. Mul ei olnud absoluutselt mingisugust hirmutunnet. Kui ma mingite asjade peale tagasi mõtlen, siis see väide, et jumal kaitseb joodikuid, peab täiega paika. Mul on olnud olukordi, kus näiteks proovin nalja pärast trepilt tagurpidi saltot hüpata ja kõik kohad on terveks jäänud. Enam ei tee niisuguseid asju.
Olin varem pidanud ühe- ja kahekuuseid pause. Mulle tundub, et olen tegelikult alati aru saanud – või vähemasti meeldib mulle nii mõelda –, et alkohol ei sobi mulle väga hästi. Ma ei joonud kunagi seepärast, et mulle maitseb. Iga kord, kui jooma hakkasin, siis jõin ennast… noh, ma ei osanud lõpetada.
Ühel hetkel tundsin, et mul on nii rängad süümepiinad. Isegi kui inimestel võib-olla päriselt oligi fun – laulsime ja tegime koos asju –, siis ma olin järgmisel hommikul kodus ja mõtlesin, et ei saa enam Gustavile mitte kunagi otsa vaadata. Mida kõike ta must arvab, selle tüübiga mul enam mingit koostööd ei tule, sest ta teab, et olen täielik mällari-mees.
Ma sain aru, et siin ei ole muud varianti – minust kultuurset alkoholitarbijat ei tule –, ja jätsin lihtsalt üleöö maha. Et asi oleks ametlik, saatsin lähedaste sõprade ringkonnale sõnumi: „Tere, olen sinu sõber Andreas ja ma olen otsustanud alkoholi joomise maha jätta sellel, sellel ja sellel põhjusel.“ Tänasin pidude eest. Mulle meeldib info välja panna, sest siis ma ei tohi enam murduda. Ja väga hästi läks – mul ei ole kordagi olnud niisugust hetke, kus olen pidanud suure joogisoovi alla suruma. Kuidagi väga kergelt käis.
Üks sinu romaani tegelane on ka joomise maha jätnud.
See on jah omast kogemusest. Ma üritasin leida endaga mingeid pidepunkte. Doktor Suraj jõi, sest tundis, et tal jääb muidu mingi ekstreemum saavutamata. Ma tundsin ka juues kogu aeg, et peaksin veel edasi jooma ja vaatama, kust mu piir jookseb. See on müstiline, milline tolerants aastatega tekib. Inimesed küsivad, kui palju sa juba joonud oled, ja sa vastad hästi muuseas, et mingi kolm pudelit veini. Mis on nagu wtf, kuidas sa täiesti nokaudis ei ole selle peale? Istud ja keerad suitsu ja oled kolm pudelit veini ära joonud. Seda on kindlasti liiga palju.
Sõbrad olid ka ses osas väga targad ja mõistlikud. Keegi ei vastanud mulle: „Kuule, võta nüüd ikka mõistus pähe! See joomise mahajätmine pole küll mingi hea otsus.“
Jah, ma olen ka leidnud, et sõprade toetus on väga oluline. Loeme siin noortele kirjanikuhakatistele natuke moraali.
Jaa, ärge tehke suitsu ja ärge jooge alkoholi.
Aga kas sa tunned, et kainus on sulle professionaalses elus ka midagi andnud? On sellest mingit kasu? Oleksid sa näiteks selle romaani kirjutanud, kui endiselt jooksid?
Ei oska niimoodi öelda. Ma tunnen, et kindlasti on andnud. Mul on palju kvaliteetsem uni, parem tervis, tujud ei kõigu. Ma olen väga stabiilne. Ja see stabiilsus on ka kvaliteedimärk, nagu spordis öeldakse. Igasugune töö saab paremini tehtud, kui alkoholi ei tarbi.
Korvpallis on minu meelest väga tore ütlus: sa oled täpselt nii hea, kui olid oma viimases mängus. Selle võib üle kanda ükskõik millele. Sa oled täpselt nii heas vormis, nagu olid oma viimases projektis. Vajadus ennast kogu aeg tõestada – ma loodan, et tunnen seda võimalikult kaua.
Peeter Sauteril on üks lause, mis mulle absoluutselt ei meeldi. Kuskilt leiab kindlasti selle tsitaadi üles, aga parafraseerides on ta öelnud umbes nii, et ta ei suuda lugeda neid kirjanikke, kes ei joo alkoholi, need ei ole õiged kirjanikud. Ma ei tea, miks ta alkoholi ülistab. Mittejoomine aitab ennast kahe jalaga maa peal hoida. Mõelda, mis on elus oluline.
Nimetad juba mitmendat korda korvpalli. Mis on sinu seos selle mänguga?
Ma pean treeneriametit. Mäng mulle meeldib ja olen otsinud viise, kuidas selle juurde naasta. Lastega töö ei ole mulle olnud mingi suur unistus, aga samas olen selles alati üllast eesmärki näinud. Nagu räägitakse, et teatrit tuleb teha lastele, sest teatriarmastus ju tekib lapseeas – samamoodi on spordiga. Mida rohkem selle ametiga tegelen, koolitustel käin ja inimestega suhtlen, seda rohkem tunnetan oma vastutust ja treeneritöö olulisust.
Sellega on tore lugu. Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et tulen nüüd Eestisse tagasi – möödunud aastal elasin Belgias ja kogu romaani kirjutasin Antwerpenis –, siis tahtsin teha midagi uut ja käisin elukaaslasele välja ideid: avada baar või teha taaskasutatud ehitusmaterjalide pood. Tema ainult hoidis peast kinni ja ütles, et see ei ole reaalne. Aga kui ütlesin, et tahan treeneriks saada, siis ta kiitis mõtte heaks. Mina kirjutasin järgmisel päeval meili: „Tere, tahan teile tööle tulla.“ Tema jälle: „Come on, sihukest asja ei juhtu.“ Kolm päeva hiljem olin Zoomi kõnes koos Gerd Kanteri ja spordiklubi bossidega.
Samal päeval kusjuures saatsin ka IDA Raadiosse meili, et tahaks DJ-ks tulla, mingit ühte saadet teha. Nad pole mulle siiamaani vastanud. Ehk siis DJ-sid ei ole Eestis vaja, selle võib suurelt ära trükkida, aga treenereid on.
On hästi tore tunda seda elevust, mis on spordiklubis minu ümber tekkinud. Et meil on keegi treener, kellel tuleb vahepeal lavastus välja või kes esitleb oma romaani. Mis seal salata – kui on niisugune elevus, siis on endal ka põnev. Ja lapsed vist ei saa sellest väga aru. Nad on mult küsinud, et mis tööd ma muidu teen. Ma olen öelnud, et tegelen teatriga, kirjutasin romaani. Nad on nagu: ooo, vau! Siis sa oled miljonär. Ye boi, siis ma olen miljonär.
Huvitav, et on niisugune ettekujutus. Kas siis teatri ja romaanikirjutamise pärast?
Romaan tundub vist jah hästi kauge asi. Et kui sa oled kirjanik, siis sul läheb rahaga hästi. Ühel hetkel koidab reaalsus, et treenerid saavad kindlasti rohkem palka kui kirjanikud, kuigi nad saavad ka väga vähe. Kirjanik olla ei olegi ju võimalik. See on ikka kurb, noh. Mu ainuke eesmärk ja unistus on elada nii, et saaksin ainult kirjutada. See on minu kutsumus, see on see töö, mida ma ei laseks kellelgi teisel teha. Treeneriameti kohta ütleksin ka, et tegelikult võiks seda teha keegi teine, ma ei pea treener olema, aga see annab ikkagi natuke tagasi. Ma ei tea, kas Eestis on võimalik ainult kirjutades ära elada?
Ei tea, mis see ainult kirjutamine tähendab. Ma kujutan ette, et äkki Kristiina Ehin n-ö ainult kirjutab? Aga noh, tal on muidugi teised projektid ka. Teeb kontserte ja käib esitlustel ja luuleõhtutel kohal ja nii edasi. Kas ta sinu romaani esitlusel käis?
Ei, ega ei osanud teda ka kutsuda. Mul ei ole temaga mingit kokkupuudet, aga…
Kas sa Tartus tegid esitluse?
Ei teinud. Aga peaks tegema Tartus teise esitluse?
Muidugi, pane Salongi aeg kirja ja tule, tee!
Mis koht see Salong on? Ma olen suht Tartu-võõras, päris piinlik.
Vestlusega ühineb tundmatu võõras ja pöördub Andrease poole.
Anett: Vabandust, ma segan teie mõttekäiku. Ma olen Anett, su keeletoimetaja.
Andreas: Vau, tere!
Anett: Ja ma kuulsin seda Tartu esitluse mõtet. Nii et tee kindlalt!
Andreas: Okei! Kuule, tohib sind kallistada? Aitäh sulle!
Anett: Intekas juba käib? No vot.
Nad kallistavad ja Anett lahkub.
See oli küll nagu saatuse saadetis praegu.
See oli tore jah. Naljakas, kogu see romaanitöö. Kuna ma ise olin Antwerpenis, siis sain silmast silma kokku ainult Mariaga ja seda ka ainult kolm korda aasta jooksul. Graafiline disainer elas Pariisis, keeletoimetaja Tartus, sisutoimetaja Tallinnas, mina ise kirjutasin Antwerpenis.
Vaatame, paneme need nimed ka kirja, siis on mul pärast lihtsam. Sisutoimetaja oli…
Maria Veske.
Kujundus ja küljendus: Ran-Re Reimann.
Keeletoimetaja: Anett Pillmann.
Ja Luca Putz tegi illustratsioonid.
Tartus Raekoja platsi Cruffinis 4. jaanuaril 2026.
