Aitad kanda raskeid asju, loed minuga luulet, viid raamatud raamatukokku ja maksad ära viivise, tood mulle töö juurde lõunat, paned voodipesud aknale tuulduma, tuled rongile vastu, sõidutad mind ja minu asju Tallinnas nagu üks vana taksojuht. Sa parandad ära mu jalgratta, alati parandad, ka siis, kui ma ei palu.
Sa läksid ja päästsid ära Marta. Kuigi ta tegelikult seda ei vajanud ja kõik lõppes hirmsa õnnetusega. Põrutasid ära oma jalad ja said kangelasteo tasuks nädalase voodirežiimi. Kui ma lõpuks koju jõudsin, lesisid sa põrandal, patjadel, kass lootusetult kadunud ja su jalatallad punased, valust leekimas.
Keedad mulle teed kaneeli, ingveri ja meega. Ehkki see kuum jook ei ole mulle suusõõmutäitki meelepärane ja ma ei usu, et sel oleks erilisi raviomadusi, joon sellegipoolest. On enam-vähem selge, miks.
Kord ütlesid mulle, et pead kiirustama õue, rattaga vastutuult sõitma, sest toas on liiga palju armastust.
Kutsud mind ateljeest õhtul hilja koju, sest õhtusöök on valmis saanud. Esimesed korrad, mil ma sinu juurde ööseks jäin, olin hämmingus, milliseid hoolikalt sätitud müslikausse ja maiustusi sa mulle hommikuti pakkusid. Sättisid marjad üksteise järel ritta, raputasid peale pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Tegid tõeliselt head kohvi. Sa teed alati nii head kohvi. Tead, ma tunnen tänaseni piinlikkust, kuna valmistasin sulle kord kuuma tortiljat juustu, majoneesi ja maisiga ning ütlesin suure õhinaga, et sellest saab üks su parimaid maitseelamusi. Tahtsin sinuga oma tudengipõlve gurmeerooga jagada… Mäletad, kuidas sa tõid mulle Itaaliast kahe kohvriga kuumast päikesest pakatavaid puu- ja aedvilju? Pakkisid salatipead, hurmaad, lillkapsad, kiivid, tomatid, viinamarjad, paprikad kõik eraldi ajalehepaberitesse. Tõid veel kohvi ja pähkleid ja pestot ja pühvlijuustu ja koort ja tomatipastat ja ema tehtud kiivimoosi.
Ma tean, et sul oli kohutavalt raske, kui me tagasi su kodumaale läksime. Lisaks kõigele muule käitusin ma kui jõmpsikas: tujukas, tusatsev, porisev, podisev talveunest ootamatult üles tõusnud kärbes. Näiteks siis, kui mul oli jõululaupäeval hädasti vaja piparkooke, mis sest, et olen neid elus varem vaevu puutunud, ent ma nutsin pööraselt, sest seal maal neid ei müüda. Hapukoore ja kiluvürtsiga oli sama lugu. Või siis, kui ma ei võtnud kaasa sooje riideid, et minna matkama sellesse fantastilisse loodusparki, kuhu sa mind viisid, nii et pidime koju tagasi sõitma. Või siis, kui meil oli see kohutav ja absoluutselt ebavajalik tüli teel Austriasse. (Anna andeks, see oli minu süü. Anna andeks, et ma seda alles nüüd tunnistan.) Kui palju oli neid kordi, kui ma nõudsin seda, teist ja kolmandat? Sellegipoolest tõstsid sa mu südame oma toekate tugevate toetavate pihkude peale ning hoidsid seda suurima hoolega.
ma pesemata käte pääle
tõstan sinu süda
siun likku pandud siidipaelad
tuhat ja üks sada
Sa õpetasid mind autot juhtima ja ma tean vägagi hästi, kui palju sa vihkad autosid ja autoga sõitmist.
Ühel meie esimestest kohtumistest suutsime mõlemad oma tagumikud Pärnu rannas tuliseks põletada. Kui pealinna tagasi jõudsime, loopisid paar päeva hiljem väikeseid kive mu magamistoa aknasse, et mulle lohutavalt jahutavat aaloegeeli tuua…
Kannatad ära minu isa naljad. Eriti siis, kui me mõlemad pidime kord käsiraamatust otsima, kuidas auto kapotti avada.
Kas mäletad, kui kinkisid mulle naistepäeval tordilõigu, kus oli kirjas midagi eriti totrat, nagu „maailma parim naine“? Mida see üldse tähendab?!
See imeline üllatus, kui viisid mind laeva peale, mis sõitis Muggiast Triestesse. Logistiliselt igati tarbetu käik, aga sa tahtsid, et ma läheneksin sellele iidsele meresadamale ikka merelt, soe lõunatuul ja päike juustes lehvimas.
Sinu väikesed väikesed kirjakesed.
See oli tõeliselt maagiline, kui olid pikalt ära Aegnal ja peale mitut vaevaliselt möödunud talvekuud kinkisime teineteisele punase roosi. Sinu oma oli joonistatud, kandsid seda kelgul, ja minul oli lill.
Mäletad toda korda, kui ma kiirrongi asemel kogemata aeglase rongi peale läksin ja sellega meie reisi ära rikkusin? Ma olin enda peale nii vihane. Kõik läks valesti. Küll kaotasin ära oma bussipileti ja pidin uue ostma, lennujaamas maksin trahvi liialt suure käsipagasi eest. Mul oli nii piinlik, kui varahommikul end ühtäkki valelt rongilt avastasin. Planeeritud kolmetunnisest reisist sai kaheksatunnine, ilma ühegi võimaluseta pikemat peatust teha, et joogikõlbulikku vett rüübata või võileiba osta. Rumal mina oli kaasa võtnud ainult suure Kalevi kompvekikarbi, mille plaanisin su perele kinkida. Suurest janust ja näljast tegin kommikarbi rongis lahti. Kui sellest õuduste rongist lõpuks maha sain, säras päike kõrges Napoli taevas ja sa naeratasid mulle. Lihtsalt naeratasid.
Sel samal reisil tegid sa minust oma viimase mustvalge filmirulliga foto. Ma seisan mererannas ja vaatan sulle silma. Minu pilk lõõskab.
Ma armastan sinuga suudlemist. Ja ma armastan, kui sa suudled mind minu mõlemale huulepaarile. Tunnen iga oma keharakuga, kuidas sa armastad mind, kuidas sa annad mulle oma armastust, kuni ma lõhken. See on üks parimaid tundeid terves maailmas. Päriselt ka. Sina minu jalgevahel.
Sa lased mul kõige soojemas magamiskotis magada.
Ma armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan armastan sinu flöödimängusalvestisi, mida mulle saadad, kui meid lõigub suur kaugus. Olen paljudel õhtutel uinunud neid kuulates, sinu igatsushõikeid öös.
Maryliis Teinfeldt-Grins (31) on kunstnik ja luuletaja, kelle loometöö kese on Lääne-Virumaal, kunagises Kadrina kihelkonna külas.
