kõnelused iseendaga 4
hüljatud ja piraadistunud
nagu somaalia
aga toome lapsed siia
maailma
kus tuleb teha haiget
või surra nälga
kuid prügimäed rasvuvad
ja pangad sunnivad
(säästudega) vastutama
oma ebaõnnestunud
alkeemia eest
kus röövkapitalist kasutab kriise
et nikerdada uusi kratte
nõiutud südamed
tilguvad CO2-e
kus tähtaja ületanud
vennasrahvaid ühendab
finantsorjus
ja poliitik ei pea enam muretsema
luukerede pärast kapis
kui tuld sülgava draakoni korjus
lamab nüüd ühisel vapil
maailma
kus leinas tuuldunud
vanamemmed treivad
propagandast palvehelmeid
ja meediaväljaanded jagavad
hirmutamise rändkarikat
ehitades õiglust allkirjastavale
eliidile pjedestaale
ja kasumlikke tribunale
ja teadlased liigutavad
kellaosutit lõpule ligemale
maailma
kus impeeriumid vahetavad
perekonnad punkrite vastu
et igast põllest ja sipupüksist
saaks padrunitasku
et igast kodust saaks kraater
ja kergusest raskus
maailma
kus edulugusid rentivad mentorid
müüvad kirssi olematule tordile
et ehiksid kordki veel võõrad suled
ja jüngrite panusest paisuks kordi veel
nende passiivne sissetulek
maailma
kus keegi ei tee enam ajaloo
kordumist takistavaid kodutöid
sest meelelahutus mahub
lühivideote formaati
kus keegi ei tee enam kaevusid
allikaveele ega uppujaile paati
ei kuula progressist
nikastunud noori
kes ei taha välja elada
oma jokkerlikke identiteete
ei taha šopates osta tõrvikuid
ega jooditablette
võtta kooli kaasa revolvrit
ega panna maske ette
maailma
kus päris lahenduste asemel
on aina kangemad rohud
ja töödeldud toit
kuni oled keskendumisvõimetu
vihahoogudega laborirott
vaimsus virgumas kildudeks
nagu puurikana munade
õhuke koor
maailma
kus lootuse kaotanud
ootavad oma järge, ootavad
sissesõditud riigi staatust
tuumapomme, mis paneks
rahvused puhkama
suurte rahnude alla
ühiselt ja tasa nagu üles
keeramata ajakapsel
maailma
kus loometöö vägi
naerdakse välja pimesi
sest mõned kunstnikud
situvad purki
kuid pole olemas julgemaid inimesi
kes kleebiks varemeile valguspulki
et näidata kaosesse kadunud imesid
et noomida neid
kes teevad viitsütikuist vilesid
neid
kelle kohmakas kurjus
ja isehakanud pühadus kisuvad
teemantid laste silmadest
pühitsedes sisse uue ajastu
mille maha põlenud seintelt
peegeldub taaskord
lõksu vedanud passiivsus
Toni Tombak (32): “Mõnikord pean endaga nõu, kas mul ikka on endaga rääkimiseks piisavalt elukogemust. Teinekord sünnib sellistest vestlustest aga isegi luuletusi.”
