Annika Ehrenverth (32) ja Irmeli Terras (32)
Võrreldes paljude teiste riikidega on koomiksikultuur Eestis üsna tagasihoidlik. Kuidas teie koomiksite tegemiseni jõudsite ja millega te veel tegelete?
Ise me end koomiksikunstnikena eriti ei määratle. Kuna toodame selliseid töid peamiselt avalikku ruumi, siis näeme tarbimis- ja popkultuurist laenatud tuttavate arhetüüpide taastootmises pigem soodsat võimalust käsitleda kriipivaid teemasid, mis tänu tänavakunsti primitiivsele olemusele on võimelised meie ja ümbritseva keskkonna vahel kohe filtrita ning etteaimamatuid reaktsioone tekitama. See vallandab ühest küljest palju adrenaliini ja probleeme, teisalt pakub lõbu ja naudingut. Mingil hetkel tekkis meis vajadus vahetuma ja kiirema meediumi järele ning selline formaat annab vabaduse korraks kunstivälja pingestatusest või ootustest väljuda ning tekitab ruumi isetegevusele ja ekspressiivsusele. Oleme lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia
kaasaegse kunsti magistrantuuri ning täiendanud end Viinis ja Berliinis. Meie loomeväljundid on peamiselt skulptuur, installatsioon ning performance. Viimasel
ajal meeldib illegaalselt seintele joonistada.
Te olete koos tegutsenud varemgi. Millest te koos luues lähtute, mis teid ühendab, mis teid tagant tõukab?
Üleüldiselt oleme vahelduva eduga aastast 1998 koos tiksunud. Lähtume püüdlusest enda valitud keskkonda sekkuda või
keskkond enese tahtele allutada, millega kaasneb mõnikord paratamatult isikliku valu paljastamine. Meid ühendab maniakaalobsessiivne vajadus tegeleda omaenese tõe leiutamisega, üritades traditsioone ja harjumuspärasust endale omasemaks mütologiseerida või tekitades loova mänguga kaoses korda. Ning vastupidi. Arengu eesmärk on alati liikumine lihtsuse ja selguse poole. Või siis mitte.
Mõni visuaalkultuurisoovitus?
Oleme olnud vaimustuses „Themroc’i“ (1973) esteetikast ja sõgedusest, milles fookustegelane täielikult keeldub ratsionaalset ja struktuurset eluviisi järgimast ning murrab lahti kõikvõimalikud ahistavad sotsiaalsed ühiskonnanormid, pöördudes omal moel tagasi inimese puhta ja algse tsivilisatsioonieelse olemuse juurde. Film haarab arusaadava keelelisuse puudumise ja kollektiivse hullumeelsusega. Taolisel lainel on ka väga tore ja räpane 18+ multikas „Fritz the Cat“ (1972), mis jälgib mässumeelse kassi otsinguid isikliku vabaduse suunas ning sellega kaasnevat konfliktsust ja segadust 60ndate New Yorgis. Film on meile mõnikord olnud toetuspunkt ideede otsekohesuse, ebatäiusliku tahtliku tooruse ja provokatiivsuse loomisel.
