Mulle räägiti, et ta oli tol päeval täiesti tavaliselt käitunud. Selline oli ta ka mulle juba mõnda aega tundunud – täiesti tavaliselt õnnelik. Sest mis põhjust võis tal õnnetu olla? Kõigest 47-aastasena oli ta saavutanud kõik, millest keegi ainult ihaldada oskaks. Tal oli kaks tütart, vanem 15- ja noorem 12-aastane, armastav naine ja edukas arstikarjäär. Veel hiljuti olin teda utsitanud tennisega tegelema ja ka trenni tegi ta nüüd endale omase ülima pühendumusega.
Mulle meenub üks õhtu ülikoolis, see pidi olema maikuus. Mäletan igatahes, kui valge väljas oli ja et tulemas olid eksamid, milleks me õppida üritasime. Õppesessioonist sai aga jooming. Me istusime kahekesi minu toas juba kolmandat veinipudelit lahendades. Selle odava veini kibe maitse on mul siiani meeles. Tuba täitis meie kahe naer, mis vaibus ühel hetkel pikaks vaikuseks. Ta istus aknast välja vaadates põrandal ja ta nägu oli kastetud õhtu meekarva kumasse.
„Ma ei usu, et ma kunagi kooli päriselt lõpetan,“ sõnas ta, ikka aknast välja vaadates.
„Ah, miks sa seda arvad? Sa oled alati oma lennu tipus olnud; kui keegi üldse lõpetab, siis peaks see sina olema,“ vastasin segaduses ilmel. Ta vaikis mõne hetke ja ma avastasin üllatusega, et ta üritab nuttu tagasi hoida. Ma ei olnud teda kunagi meie siis peaaegu 7-aastase tutvuse jooksul nutmas näinud. Isegi mitte siis, kui ta kunagi põhikoolis käeluu murdis.
„Nojah, ma ei arvagi nii väga, et see suutmise küsimus oleks, aga ma ei tea, kas ma seda päriselt tahan. Kas sa tahad siis päriselt arhitektiks saada?“
Mõtlesin hetke tema küsimuse üle järele ja vastasin siis: „Ma arvan küll. Mulle meeldib majade kallal nokitseda ja see on tasuv amet. Aga sa tahtsid ju juba gümnaasiumis meditsiini õppida. Sina olid see üks inimene, kes alati teadis, mida vastata küsimusele „ja mida sa peale gümnaasiumit siis teed?“.“
Ta pööras pilgu aknalt kätele ning mudis oma ainsat hõbesõrmust. Selle oli talle kinkinud Kristiina.
„Ma tegelikult ei tea, kas ma päriselt sellesse kunagi uskusin. Ma arvan, et ma pigem tahtsin tahta arstiks saada. Kas sa saad aru, mis ma mõtlen? Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud, aga mõte arstiks hakata tekkis mul alles pärast seda, kui ma lapsena ühe oma isa sõbraga kohtusin. Ta oli arst ja mulle tundus, et teda ümbritses kogu aeg mingi üleinimlik kuma. Ta oli nii enesekindel ja sõbralik. Kui keegi tegi mingi nalja, piilusid kõik naerdes alati tema poole, et veenduda, kas ka tema ikka naerab. Justkui siis, kui ta ei naeraks, muutuks nali järsku mittenaljakaks. Ja kui tekkis mingi vaidlus, küsiti alati tema arvamust ja loodeti salamisi, et ta on just nende poolel. Oma vaatepunkti esitas ta ka alati nii enesekindlalt, nagu olekski see ainuõige, ja kuulas siis rahulikult ära, mida ka teine inimene asjast arvas, laskmata tema argumentidel endas väiksematki kõhklust tekitada. Ja tänu temale mul idee arstiks saada tekkiski, aga ma ei mõelnud kunagi selle peale, kelleks ma ise tahan saada.“
Ta vaikis ja ma vaikisin temaga koos. Ta pilk oli ikka oma kätele naelutatud ja mulle tundus, justkui räägiks ta iseendaga.
„Mis ajast sul need mõtted juba on?“ küsisin.
„Talvest saati vist. Me käisime Kristiinaga enne kooli kohvi ostmas ja tavaliselt võtan ma lihtsalt sama kohvi, mis temagi, aga sel hommikul küsis ta, mida mina tahaksin, ja ma sain aru, et ma ei tea, mis kohvi ma tahan. Me olime seal kohvikus äkki oma sada korda käinud ja mitte kordagi, mitte ühtegi korda ei olnud ma ise midagi valinud. Ja mul oli ometi see võimalus. Otseselt ei olnud asi isegi kohvis, mulle ei ole kohv kunagi nii väga meeldinud, aga see pani mind mõtlema. Mis otsuseid olen ma üldse ise teinud? Ülikooli läksin vanemate algatusel, just siia ülikooli, sest sina tulid ju siia, ja arstiks õppima isa sõbra eeskujul. Isegi Kristiinaga olen ma ju suhtes selle pärast, et Karl tutvustas meid. Mida olen ma ise oma elu juures muutnud?“
Me ei rääkinud sellest kunagi uuesti ja ta lõpetas muidugi ülikooli ühe parimana oma lennust. Peagi nad Kristiinaga abiellusid ja said esimese tütre, Mareti, kellele pandi nimi tema vanaema järgi. Ta silmis helkis nii siiras rõõm, kui ta mulle esimest korda rääkis, et nad ootavad last. Ja siis kolisid nad sellesse nii ilusasse majja, mille kaunist aeda ma kadestasin. Suvel korraldas ta seal alati grillipidusid, kuhu kutsus ta minu mu naisega ja veel kolm peret. Tundsime kõik üksteist ülikoolist ja ma ootasin alati neid kogunemisi. Neil kõigil olid umbes samavanused lapsed, kelle mängude lärm alati aeda täitis, samal ajal kui meie täiskasvanutega laua ääres istusime. Me kõik veel narrisime teda ja Kristiinat, kes isegi pärast nii pikka suhet igal võimalusel käest kinni armastasid hoida. Ta teeskles alati solvumist, aga muie reetis iga kord, et ta nautis seda tögamist.
Sellepärast tuligi mulle see kõne üllatusena. Oli detsembrihommik ja ma olin ametis hommikusöögi valmistamisega, kui naine tõi mulle telefoni, mis oli teises toas helisenud. See oli Kristiina ja kuidagi teadsin ma kohe, mida see kõne tähendas. Esimese asjana kuulsin ainult nuttu ja sõnu, mis ei kõlanud nagu ükski keel, mida ma tundsin.
„Kristiina, mis juhtus? Palun hinga sügavalt sisse ja välja ning räägi mulle, mis juhtus.“
„Ma ei teadnud, kellele teisele helistada… Nad ütlevad, et ta lihtsalt lamas seal… Ta läks ju lihtsalt välja jalutama, see ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik!“ oli nutu vahelt kuulda.
„Kõik saab korda, ma olen kümne minuti pärast seal. Palun mine kööki ja joo rahulikult klaas vett. Kõik saab korda, ma luban.“
Mu naine oli mureliku ilmega kööki tulnud ja pärast kiiret seletamist istusime juba autos. Nad ei elanud meie kodust kaugel ja kohe olimegi seal. Ma sundisin ennast tol päeval nutma, kuid tegelikult tundsin ennast väga rahulikult – see hirmutas mind. See kõik tundus nii kohutavalt loogiline.
Oli erakordselt külm talv ja maapinda kattis paks lumekiht. Niisama lumes lamamas oligi ta leitud. Üks jooksja oli surnukeha nende lähedalt pargist sel hommikul avastanud. Ta kallihinnaline pruun mantel oli seljast võetud ja korralikult kokkuvoldituna tema kõrvale asetatud. Selle seest leiti ta käekell ja lakooniline kiri perele. Kiri oli tema ilusa käekirjaga rahulikult kirjutatud ja olukorda teadmata oleks tooni järgi võinud seda pidada ametlikuks kirjaks sekretärile. Seal seletas ta lihtsalt, kuidas oli pere finantsturvalisus edasiseks kindlustanud: fond, mis tagas tütardele ülikoolihariduse ja Kristiinale mugava ülejäänud elu. Alla kirjutas ta lihtsalt oma nime. Mantli kõrval lamas ta selili lumes, käed rinnal koos, justkui säästaks ta nii keha matusteks ettevalmistamisele kuluvat vaeva. Kehast ei leitud jälgi ei alkoholist ega teistest narkootilistest ainetest. Tema nägu kattis rahulolev muie, nagu näeks ta mõnd ilusat unenägu.
Mulle meenub viimane asi, mis ta mulle ütles. Meil oli plaan minna tennist mängima, kuid siis teatas ta, et ei saa ikka tulla, kuna ta väiksem tütar oli haigeks jäänud. Kristiina oli oma emal külas ega saanud tütart valvata, nii et tema pidi koju jääma. „Kosmosega ei saa vaielda või mis?“ ütles ta ja ma naersin ning jätsin hüvasti. Ma ei teadnud, et see oli viimane kord, kui ma ta häält kuulda sain. Muidu oleksin ehk midagi veel öelnud.
Madis Miikael Arro (20): „Tuli jälle meelde, kuidas google docsi avada!“
