Kui ma jääksin lennuõnnetusse
TIIU ja MIKK istuvad mingi hruštšovka taga betoonlatakal, tõmbavad tuletikke põlema ja viskavad need siis maha. Keegi hüüab kaugusest mõnitavalt. HÄÄL: Mikk-Mikk-Tuletikk! MIKK tõmbab tikku ja jääb seda pikemalt vaatama. Kui leek jõuab päris tema sõrmedeni, siis sülitab ta sellele ja tikk kustub. Süsi seguneb süljega. See on omamoodi ilus, kuidas mustad plekid ja sülje vahumullid sõrmede otsas tikuköndi ümber laiali valguvad. MIKK: Kui sa jääksid lennuõnnetusse ja peaksid mitu nädalat lumetormis päästjaid ootama, nii et toit saab otsa, siis kas sa sööksid inimliha, et ellu jääda? TIIU: Ei, ma ei suudaks. Aga sina? MIKK: Jah. Kas ma võin sulle öelda, kuidas ma seda teeksin? Nii et sa kellelegi teisele edasi ei räägi. TIIU: Ma hoian sinu saladust. MIKK: Ma korjaksin juba pärast lennuõnnetust kõik hukkunud kokku ja lõikaksin neil pead maha. Siis paneksin nad pea alaspidi rippuma. Tegelikult lõikaksin neilt käe- ja jalalabad ka kohe otsast – siis nad meenutaksid vähem inimesi ja neid oleks pärast lihtsam süüa. Mitte ainult mul, vaid ka teistel. Siis ma võtaksin neilt naha maha ja lõikaksin kõhu lahti, et soolikad välja lasta. Olenevalt sellest, kui palju hukkunuid oleks, tuleks otsustada, kas siseelundid nagu maks ja kopsud ka alles jätta või mitte. TIIU: Mikk, ma ei saa seda kuulata. Mul hakkab paha. MIKK: Aa, anna andeks! TIIU: Kas sa sellistest asjadest mõtledki? MIKK: Hea on valmis olla rasketeks hetkedeks. Ja kui sa arvad, et see on vastik, siis kujuta ette, kui sa hakkaksid sellele mõtlema alles siis, kui nälg on juba nädal aega näpistanud. Saed purikaks külmunud laibalt kätt või jalga otsast, terve see aeg näed tema jäätunud nägu, tema näritud küüsi ja kujutad ette, milline ta võis eluajal olla. Siis paned käe tule kohale vardasse või kastrulisse. Verd pole välja lastud, nii et see hakkab välja tilkuma, kui käsi alles sulab. Langeb tulle ja mullitab või podiseb kastrulis. Minu arust on see rõve, sellele on raske mõtelda. Parem teha rasked valikud kohe alguses ära, parem olla valmis. TIIU: Aitab, Mikk, palun! MIKK: Pead ma jätaksin alles. Peredele, kui me ellu jääme. Siis on midagi matta. Kõik oluline on niikuinii pea sees. Iseloom, mälestused, silmad. TIIU ohkab raskelt ja pöörab pea ära. Ta kõhus keerab ja ta tõmbab jalad kõhu alla krõnksu. MIKK viskab tikuköndi käest, tõmbab uue põlema ja viskab sellegi maha. Fantaasia lennuõnnetusest
Kõrgel mäestikus tuiskab ja on pime. Seal ühes lohus on lennukivrakk, mille saba toetub nõlvale, perse nii-öelda taevas. Lumest ehitatud postamendil on rivis inimpead. Nad vaatavad laagrist eemale. Nende kehad, käe- ja jalalabadeta, on tõmmatud pea alaspidi vrakisabale rippu. Lahtistest kaeltest nõrgunud ja lohu äärt mööda alla voolanud veri on jäätunud teel lennuki sissepääsuni ja kuhjunud iseendale otsa. Lumi ja tuul peksavad vastu külmi korjuseid. Ellujäänute varjualune on ehitatud vraki südamesse. Ellujäänud on ringis kehva tulekese ümber, pleedid selga kuhjatud. Tuli põleb kaheliitrises maisikonservis, süüteks tilgake lennukikütust. PILOOT: Kummaline mõelda, et paari päeva pärast tuleb päike välja, lumi sätendab mäenõlvadel. Milline vaade siit võib olla. Ja siis on juba küllalt rahulik, et meile saab järele tulla. STJUARDESS: Kui nad üldse teavad, kus me oleme. PILOOT: Nad teavad. STJ: Kuidas sa selles nii kindel saad olla? PILOOT: Neile on teada, millal side katkes, neile on teada, mis oli kurss. Küll nad meid juba üles leiavad. STJ: Kui ma õigesti mäletan, siis side katkes juba mõni minut enne, kui me taevast alla sadasime, ja sellega läks ka navigatsioonisüsteem. Kas meilegi on üldse teada, mis meie kurss neil viimastel minutitel oli? PILOOT: Siis on ju veel ka satelliidid. STJ: Tsh… satelliidid. Keskmise satelliidi lahutusvõime on kümme meetrit piksli kohta. Isegi kui nad teaksid, kust otsida, ja satelliit oleks parasjagu meil täpselt pea kohal, siis vaata, mis siin toimub. PILOOT: See ilm läheb üle. STJ: Jah, ja selleks hetkeks on kõik siin lund täis sadanud. Me mattume siia elusalt sisse ja mitte keegi ei leia meid üles. Vaikus, ulub tuul. Vaikuses on külmem. PILOOT: Ma ei teadnudki, et sa nii tark oled. STJ: Mida? PILOOT: Satelliitresolutsioonid ja navigatsioonisüsteemid – ma poleks seda sinust oodanud. STJ: Ah, ära hakka. PILOOT: Päriselt, anna andeks, aga ma pean tunnistama, et ma olen sind vist alahinnanud. Ja tõtt-öelda, praeguse hetkeni olin minagi üpris kindel, et siia me jäämegi, aga nüüd on mul julgust juures. Sa oled tark ja sa oled vihane. Vaata neid teisi. Nad on täiesti apaatsed. Andke andeks. Aga sina. STJ: Jäta järele. PILOOT: Ma tahtsin lihtsalt öelda, et – STJ: Ei. Sa ei hakka praegu seda patroniseerivat sitta mulle ajama. Mul on kõriauguni sinu pasast. PILOOT: Ma usun sinusse. Ma tunnen lootust. Tänu sinule. STJ: Nojah, tore. Mina ei looda mitte midagi. Nad uinuvad tule ümber. Öösel torm vaibub ja lumisel postamendil seisvad pead on veel nii palju lumest väljas, et nende surnud silmad saavad vaadata lõputusse kaugusesse, kus on kõige intensiivsem tähistaevas, mida nad on iial näinud. Ellujäänud ärkavad hommikul, vrakk on osalt kinni tuisanud, aga on tunda, et on soe, et on veidike sulagi. Nad kaevavad end välja ja sirutavad end päikse käes. On tõesti kaunis. Pead on täis tuisanud, nii et need ei riiva silma, aga laipade veri on sulama hakanud ja voolab lennuki sissepääsu poole edasi. Laibad, kellel on pea, käe- ja jalalabad otsast lõigatud, soolikad välja lastud ja nahk maha tõmmatud, vraki seinal päises päevas. Külaskäik
Teda ootas ukse taga kaks poisslast. Aga need ainult nägid välja nagu poisslapsed. Need ainult nägid välja nagu tema sõbrad. Tema ise istus laua taga suure võileivataldriku ja kannu musta teega. Nemad seisid ukse taga ja helistasid kella. Tema vaatas seinakella – vanaema pidi alles tunni pärast naasma. Tema nimi oli Madis, seljas auklik puna-valgetriibuline särk. Lemmiksärk, mille tõmbas selga iga kord ja ainult siis, kui vanaema „turule“ läks. „Lase veel kord kella,“ ütles üks poiss teisele. Need, kes väljas ukse taga seisid, aga polnud tegelikult poisid. Ta müksas teise poisi õlga, kuni see uksekella vajutas. „Ta ei tule.“ „Tuleb.“ Madis jõudis lõpuks uksele. Ta ei oodanud neid nägusid. Blond potisoenguga Tauri ja Joonas, kellel polnud juukseid, ripsmeid, küüsi ega kulme. „Ma ei suuda higistada,“ ütles Joonas. Tauri pani talle käe õlale. See mõjus toetava žestina. „Ma tean. Vanaema ütles,“ vastas Madis. „Ta läks turule.“ „Kas me võime siseneda?“ küsis Joonas. „Aitäh,“ vastas Madis ja poisid tulid sisse. Tauri tõmbas kosutava sõõmu õhku ninasõõrmetesse ja hingas siis lõõgastudes välja. „Võileivad ja kohv,“ ütles ta. „Must tee,“ parandas Madis. „Võin ma teid kostitada?“ „Sa ei pea nii formaalne olema. Sinatame teineteist.“ „Ma mõtlesin Joonast ja sind.“ Tauri naeris ja Joonas liitus temaga. Nad panid teineteisele käed ümber õlgade. Madise süda tõmbus krimpsu. Kuidas ta igatses sellesse ümberõlaembusesse ja kui väga ta seda kartis. „Tulge! Võileivad jahtuvad ära.“ „Me tõime usse,“ ütles Tauri, ulatas laia naeratusega ette pihutäie vihmausse, kes vingerdasid mullas, ja noogutas. Madis kartis, et Tauri ja Joonas suruvad ta põrandale maha, hoiavad teda kinni ning topivad ta suu mulda ja vihmausse täis, kui ta keeldub vabast tahtest vihmaussi suhu võtmast. Joonas läks tualetti. Madise hirm lahtus ja Tauri pistis ussid tasku. Üks kukkus taskust mööda põrandale. „Tule, lähme kööki. Seal ootavad võileivad ja tee.“ „Meeleldi,“ ütles Tauri ja järgnes Madisele kööki. Kui nad olid läinud, piilus Joonas vetsuuksest välja. Ta tuli sinna, kus poisid olid seisnud, ja tallas põrandal vingerdava vihmaussi paksuks pastaks. Ta karjus läbi hammaste sosistades vihmaussi peale: „MA EI SUUDA NUTTAGI.“ Teelauas rääkis Tauri Madisele vaimustavat juttu, kuidas hullunud vanatädi tänaval pead vastu plekk-kaanega teehooldusliivakasti peksab, käes plekkämbritäis kilupäid ja soolikaid. Poisid naersid ja Madise ninast lendas välja tükk doktorivorsti. Ta peatus, piilus Tauri poole ja kui too naerma pahvatas, naeris Madiski uuesti. Tuli Joonas, käes surnuks sõtkutud vihmaussi jäänused ja küsis Madiselt: „Kuhu see panna?“ „Mis see on?“ „Ma leidsin selle maast.“ „Pane vist komposti, ma arvan. Näed, siin see on. Kas see oli vetsus?“ „Ei.“ Tauri ütles laua tagant: „Ära päri liiga palju. Kui sa just ment ei ole.“ Joonas hõõrus kompostiämbri kohal käsi vastamisi. Vihmaussijäänused rullusid ta nahal kokku nagu kustukummiräbalad paberil ja langesid ämbrisse. „Kas sa tunned mõnda menti?“ küsis Joonas ämbri kohalt Madisele silma vaadates. „Ei, vist ei tunne.“ „Aga su vanaema?“ „Ma ei tea. Ta tuleb varsti koju.“ „Ei, veel ei tule.“ „Ta tuleb poole tunni pärast.“ „Võib-olla. Ta puhkab praegu oma sõbra juures.“ „Ei, ta läks turule,“ ütles Madis ja vaatas kella. „Ta puhkab oma kalli sõbra juures, sest on väsinud ja ta pea tuikab otsas,“ ütles Tauri. „Kas need kassiraiped kord vait ka jäävad?!“ käristas Joonas häält ja nemad Tauriga pahvatasid jälle naerma. Madis selle peale ei naernud, ainult naeratas haledalt. Hääl kõlas nagu tema vanaemal. „Ai-ai-ai mu pea!“ ulgus Tauri. Tema hääl kõlas nagu vanaemal, kui ta on voodis haige. Madis vaatas kella. Poole tunni pärast pidi vanaema jõudma, aga Madisele tundus nüüd, et vanaemal võib tõesti veidi kauem minna. Kui tal pea niimoodi valutab. Ta muretses veidi vanaema pärast. Madis näppis oma särki ja kahetses nüüd, et selle selga pani. Särgis oli auk, mille pärast tal piinlik hakkas. Vanaema oleks selle särgi juba ammu minema visanud, aga Madis hoidis seda alles, hoidis seda saladuses, sest talle meeldis, kui lahedasti see tal seljas istus. Mõni minut hiljem peksid poisid reipalt oma päid vastu lauda. Esialgu käis see suure naeru saatel. Nad matkisid vanatädi Tauri loost, kes peksis oma pead vastu plekk-kaant. Madise pea kolksus vastu pliidiplekki. Ta vaatas Tauri poole, kes oli leidnud suure plekkämbri ja tagus seda endale vastu otsaesist. Tauri näol oli lai naeratus, aga ta ei naernud enam ja ta silmad käisid peas ringi, naelutudes hetketi Madisele. Joonas mugis külmkapi ees nurgas vihmausse, silmad pärani, liikumatud, sõrmed sorisid pihutäit mulda. Siis Joonas jõnksatas, tõmbas käed vastu keret ja vaatas üle õla. „Kas sa saad,“ sisistas ta nähtamatule olendile ja äigas selle suunas käeseljaga. „Kasi minema siit!“ peletas ta teist ligihiilinut enda eest minema, nagu kaitseks nähtamatut varandust. Tauri läks Joonase juurde ja kallas plekkämbri sisu tema peale tühjaks. Joonas kukkus ulguma: „Miks sa nii tegid?“ ja luksus haledalt. „Tule ka, Madis,“ ütles Tauri. „Anna talle!“ Tauri ei täpsustanud, mida Madis andma peaks, ja Madis ei tahtnud küsida. Madisel hakkas paha ja ta heitis pikali. Tauri tegi „kukuu?“ ja togis Madist jalaga. Joonas tõusis püsti ja küsis: „Pidu läbi?“ Seejärel läksid nad minema.
Kui vanaema koju jõudis, oli ta jälle üleni mingitud. Eriti paksu värvikihi all oli tema otsaesine, nagu Madis nüüd märkas. Varem oli talle tundunud, et vanaema püüdis oma kortse varjata. Nüüd ta kahtlustas, et vanaema proovis varjata sinikat oma laubal. Vanaema võttis käekotist ruuži ja kattevärvi ning asus Madise välimust korrastama. „Vanaema! Vanaema!“ kaebas Madis. „Ma pole tüdruk, ma olen poiss!“ Vanaema jäi teda kohkunult vaatama, noogutas siis ja tuiskas välja, naasis peotäie mullaga, mida asus Madisele näkku ja kätele hõõruma. Ta hõõrus Madise põlvi rohulibledega ja pomises samal ajal: „Särk ka auklik! Kes sind kasvatanud on? Nagu Tarzan tuled koju. Kes neid riideid pesema peaks? Marss vannituppa ja pesed ennast puhtaks. Ja särgi jätad ka sinna.“ Tema ruužitud nägu ja võltsripsmed läksid range ilmega kummalisse vastuollu. Madisele tundus, justkui vanaema tahaks naeratada ja pea kuklasse kallutada. Madis vaatas, ega vanaemal kalapeadega ämbrit kaasas ei ole. Ta kontrollis koridori ka. Ei olnud ämbrit. Aga ta ei saanud lõhnast lahti. Kogu maja lõhnas nagu kalapead ja soolikad. Taurist ja Joonasest polnud jälgegi. Saksa keele õpetaja satub poistele metsas peale
Joonas ja Tauri tulevad vanamehe majast ja hoiavad kahe vahel haamrit, mille peast nõrgub paksu tumedat vedelikku. Metsarajal, poiste tee peal ees, seisab tume kogu, mida valgustab selja tagant ere autotulede vihk. Kogu kõneleb. Sõnad ta suust lendavad välja nagu õmblusmasinanõel: TAKA-TAKA-TAKA.
„Kust te praegu tulete?“ küsib hääl.
Poisid tarduvad teel.
„Mida te tegite seal?“ nõuab hääl.
„Vabandust? Kellega me praegu räägime?“ küsib Tauri ja poisid vahetavad pilke.
Automootori tasane mürin.
„Vabandust, õpetaja, tere õhtust!“ hüüatab Tauri. „Kui meeldiv üllatus on teid siin niimoodi kohata.“ Poisid rõkkavad naerda, sest tunnevad tumedas kogus ära kooli saksa keele õpetaja.
„Tulite õhtusele jalutuskäigule?“ jätkab Tauri.
„Sammud vaja täis saada,“ luksatab Joonas lõbusalt ja lõpetab siis naermise sootuks.
„Just nimelt, mu sõber! Vana hea kümme tuhat,“ ütleb Tauri laia naeratusega ja viskab käe üle sõbra õla.
„Te ajate mulle judinad nahka, poisid. Mis see sul seal käes on?“
„Kus?“
„Ära mängi minuga lolli! Mida sa selle haamriga teinud oled?“
„Ah, see haamer! Andke andeks, ma arvasin, et see on ilmselge, et mul on haamer pihus. Ma mõtlesin, et te küsite millegi muu kohta. Näete, te saite ju ise ka aru, et see on haamer.“
„Milleks siis küsida, kui on juba selge, et see on haamer?“
„Just nimelt, Joonas, mu sõber.“
„Kust te tulete?“
„Kas see on jälle üks trikiga küsimus?“ venitab Joonas, viibutades sõrme, ja manab näole kavala naeratuse.
„Pea nüüd kinni, Joonas. Mulle tundub, et õpetaja tahab lihtsalt, et me kinnitaksime tema kahtlusi. Kas see on nii, õpetaja? Kas ma sain teist õigesti aru? … Vabandust,“ lehvitab Tauri kätt, „te ei vasta midagi.“
„Mida te seal tegite?“
„See on nüüd ebaaus, Joonas. Kas ei ole?“
„Mis on ebaaus, Tauri?“
„See on hea küsimus, Joonas. Igaühele ei pruugi meie olukorra ebaausus silma paista. Kas teie saate aru, et miski on paigast ära, lugupeetud saksa keele õpetaja?“
„Ma ei hakka siin teiega mingeid mänge mängima. Nüüd on nii, et teie annate selle haamri minu kätte. Siis me läheme kenasti metsast välja ja mina kutsun politsei. Ja siis me selgitame välja, mis siin metsas juhtunud on. Nii, andke siia!“
„Politsei?“ kohkub Tauri.
„Ma ütlesin, et andke haamer siia!“
„Saad sa aru, millest ta räägib, Joonas?“
„Nüüd!“ Õpetaja astub poiste suunas ja sirutab käe välja.
Poisid taanduvad sammu võrra ja Tauri tõstab haamri.
„Vabandust, õpetaja, aga te mõjute praegu väga hirmuäratavalt. Ma ei saa aru, mida te räägite või mis on teie kavatsused.“
„Tauri!“
„Jätke järele, õpetaja! Kas te ei saa aru, et te hirmutate teda?“ hüüab Joonas. Talle kipuvad pisarad silma.
„Mis see siis olgu?“
Haamer väriseb Tauri käes.
„Palun astuge samm tagasi ja andke talle natukene ruumi.“
„Minge eest! Ma ütlesin, et kasige eest ära!“
Joonas hoiab Tauril kaitsvalt-rahustavalt pea ümbert kinni.
„Mis teil plaanis on, õpetaja?“
„Ma lähen vaatan, mida te seal teinud olete.“
„Te ei tohi sinna minna.“
„Ja ei tea, mispärast?“
„Seal on varisemisoht.“
„Hah!“ hüüatab õpetaja ja läheb poistest mööda. Joonas püüab teda takistada.
„Lase minust lahti!“
„Ei, õpetaja! Ma ei saa lasta teil ennast niimoodi hukutada.“
„Ma ütlesin, et lase lahti. Nüüd!“
„Joonas, lase tal minna!“ virgub Tauri.
„Aga ta võib sisse variseda.“
„Las ta läheb. Ta on täiskasvanud inimene. Ise teab, mis teeb.“
Joonas laseb vastumeelselt õpetajast lahti.
„Me jääme siia välja ootama. Kui midagi juhtub, siis hüüdke. Ja võtke see kaasa,“ ütleb Tauri ning ulatab õpetajale haamri. Haamripealt nõrgub punast kleepuvat vedelikku, käepidemel on punased sõrmejäljed vägivaldseis mustreis.
„Võtke,“ ulatab Tauri uuesti. „Teil võib seda veel vaja minna. Kas te just ei tahtnud seda enda kätte? Paar minutit tagasi te ütlesite –“
„„Nüüd on nii, et teie annate selle haamri minu kätte,““ täiendab Joonas.
„Ja ma annangi. Palun, võtke! Te ei tea, mis teid seal ees ootab.“
„„Ma ütlesin, et andke haamer siia!““ jätkab Joonas õpetaja jäljendamist.
Majast tuleb hääl. Kostaks nagu oigeid. Õpetaja pöördub maja poole, siis poiste.
„Kes seal sees on? Mis te teinud olete?“
„Te peate teda aitama minema,“ ütleb Tauri. „Ruttu!“
„Nüüd!“ kriiskab Joonas ja õpetaja ruttab maja suunas.
„Õpetaja!“ hüüab Tauri. „See ka.“
Tauri ulatab õpetajale haamri. Õpetaja võtab selle mõtlemata vastu ja jookseb majja.
Toksikomaan intensiivraviosakonnas
Doktor Juks koostab kõiki kontrolltöid suure pühendumuse ja peenetundlikkusega, aga see viimane, mille virn kannatamatult lauanurgal parandamist ootab, sai tõepoolest eriline. See pidi heitma iga õpilase pähe selgema pilgu kui ükski tipptaseme tomograaf või hea lahutusvõimega endoskoop. Aga lohakalt täidetud töö – ta piilub põlglikult Väikest Jussi, kes pingis niheleb ja silmi hõõrub – võib vahel olla läbipaistmatum kui lõhkenud aneurüsmist purskuv katastroofiline ajuverejooks. Põhikooli pikapäevarühma kutsutakse bioloogiaõpetaja doktor Theodora Juksi järgi intensiivraviosakonnaks. Ta asetab suure paksu parknahast kaantega päeviku kirjutuslauale ja võtab alles seejärel istet. Ta avab päeviku ja silub selle selgroogu, et kaaned ja lehed püsiksid lauaga tasa. Sahtlist tuleb välja väike hõbekandik, millele reastuvad tööriistad: paar paberiklambrit, punane pastapliiats, joonlaud, harilik, kustukumm ja luup. Klamber kinnitab töö polsterdatud lauamatile ja päevik annab kätte vastava õpilase hinneterea. „Jäta see pastakaga klõpsimine, Juss, ja tegele oma ülesannetega.“ „Kas ma võin minna vetsu vett jooma?“ „Näita ülesanded ette ja mine joo, palju tahad.“ „Aga õpetaja, mul on janu.“ „Õpilased ütlevad mulle doktor Juks ja sina hakkad oma ülesannetega pihta.“ Töö ja autor fikseeritud, võib lahkamine alata. Teda ehmatab pauk – Juss laksatas käega vastu lauda. „Kui sa nüüd selle pliiatsi katki tegid, siis voolab tint sealt välja ja sa rikud oma riided ja kooli vara kah veel ära. Nii et ole oma asjadega ettevaatlikum. Ja ma ei taha näha mingit jonnimist – hakkad nüüd tööle ja jutul lõpp. Muidu jäädki siia.“ Kui doktor Juks veel Väikse Jussi vanune oli, pandi üleannetud lapsed hernekotile põlvili. Toona oli see Theodora arust julm karistus ja ta tundis kaasa märatsevaile poistele, kes ihunuhtlusega taltsaks tehti. Teda liigutasid nende pisarad ja hääl, mis kurtis ebaõiglust õpetaja kurtidele kõrvadele. Ülikooliaastatel tõstis Theodoras pead märatsev trots haridussüsteemi vastu. Kogu elu oli ta koostööd teinud, öelnud jah-sõna igale väljakutsele ja nõudmisele, mida kool talle esitas. Nüüd aga, kus Theodora ise midagi tahtis, ütles süsteem talle ei. Ta püüdis oma tähelepanu mujale juhtida: asendada anatoomiajoonistused loodusvaadetega, mis päädis makku tühjaks pigistatud kolme õlivärvituubiga. Kolmandal ülikooliaastal kujunes hernekott talle omamoodi eneseületuse sümboliks. Õpetajaameti vastu tundis ta veel vähem huvi kui kuiva akadeemia või loodushoiu vastu, aga praktikal tuli ära käia. Tagurlikus külakoolis stažeerides, nagu ta toona oma praktikat nimetas, tundis Theodora esimest korda hingesugulust üleannetute lastega, keda rannetpidi hernekotile rahunema veeti. Kui vaikseks nad jäid, keskendudes täielikult füüsilise valu ja häbi üleelamisele. Theodora soovis sellist keskendunud vaikust ka iseendale ja range õpetaja sai tema silmis uue mõõtme: barbaarsest diktaatorist elutargaks halastajaks. Kui tund läbi, palus Theodora proovida. Teda ei olnud kordagi hernestele põlvitama pandud. Mis tunne võiks see üldse olla? Hernekott oli pisike, väikestele lastele mõeldud, ja ta pidi oma põlved kõvasti kokku suruma, et need kotile ära mahuksid. Ta kujutas ennast ette talitsematu õpilasena. Kujutas, kuidas rebib ülikoolipaberid puruks, mälub läbi ja sülitab vastuvõtutalitusele näkku. Kuidas ta märatseb ja pahutseb ja paberitükid lendavad ja prožektorid langevad ja pilluvad sädemeid ja võtavad tuld ja kõikjal on suits ja kõik põleb: peahoone põleb, kliinikum põleb, EMO põleb, see neetud psühhiaatriakliinik, kus ta ennast nii alandatuna tundis. Põleb. Põleb. Põleb. Nemad kirjutasid talle diagnoose, aga ei võinudki teada, et ta varjab oma nägu nende kui võimalike tulevaste kolleegide eest. Ja tema ise. Tema ise pidi selle kõigega sisse põlema, kuni tuli üks käsi ja raputas teda õlast ja vedas ta endaga hernestele põlvili. Ja siis vajus ta tõeliselt sisse. Too päev oli viimane, kui ta üldse kedagi hernekotil nägi. Edaspidi polnud ihunuhtlus koolides enam lubatud, aga Theodora sai sellest alles pärast lõpetamist teada. Juss oli oma pastapliiatsi pooleks murdnud ja imes nüüd selle südamikust tinti välja. Doktor Juks märkas silmanurgast midagi sinist poisi suust välja valgumas. Tindi ja sülje segu voolas laialt välja Jussi rahulolevast unelevalt naeratavast suust. Doktor Juks tõusis vandudes üles, kahmas Jussil käest kinni, vedas ta kraani juurde ja surus poisi näo voolava vee joa alla. „Loputa nüüd suu puhtaks!“ ütles ta ja vaatas, et poisile vett ninna ei läheks, aga hoidis teda karmilt kuklast kinni, raputas veel korra ja küsis: „Mida sa enda arust teed? Kas sa tead, kui ohtlik see on? Kust sa tead, mida sinna tindi sisse pannakse? See ei ole söömiseks.“ Aga Juss hakkas naerma, tõmbas veidi vett kurku ja läkastas, lehvitas siis õpetajale käega, et kõik on korras, ja ka õpetaja mühatas ootamatu heameelega. „Kuivata oma suu ära. Noh, said nüüd joodud või? Rumal poiss. Tähendab, rumal tegu. Poiss on kaval.“ Chad avastab, et ta on p–
Chad tõuseb voodist ja vaatab peeglisse.
„Sa oled pede,“ ütleb Peegelpilt.
„Kui nii, siis nii,“ vastab Chad. „Ma ei karda kunagi raskele tõele näkku vaadata, eriti kui tõde tuleb minust enesest. Ärka üles, Beatrice!“
„Chad…“ uneleb Beatrice.
„Ma pole kunagi talunud su laiskust hommikusel virgumisel. Nüüd on see mulle eriti vastik, kuna sa oled naine. Ma tahan, et sa midagi teaksid, Beatrice. Ma olen nüüdsest homo ja meievahelisest suhtest ei või enam asja saada. Palun paki oma asjad ja mine minema.“
„Chad? Mida sa räägid? Mis kell on?“
„Ja ära üritagi mind lahkuminekuseksile meelitada. Tänasest naudin mina vaid kuumi homoseksuaalseid vahekordi teiste meestega, kes on samuti homoseksuaalid.“
„Millest sa räägid? Kuhu ma minema pean? Mis teiste meestega?“
Chad muheleb omaette ja vangutab valgustunult pead.
„Lõpuks vabanen ma naiselike nõrkuste ahelast, emotsionaalsest pommist, mis mind kaasa kiskunud, alati lõhkevalmis. Teiste mehelike meestega meeste keskis meeste asja ajada. Päris meeste asja. Haarata teineteisel käsivartest kinni ja karata laudpõrandal tantsida nii kuis mehed muiste. Rääkida õllekapa taga naistest, nii et kellegi tunded ei saa riivata, keegi pole triggered. Nii nagu meie esiisade ajal. Rääkida nendest igasugust sitta. Kuidas nad on vastikud luuad. Hale märg mopp vesistamas toanurgas silmi: „Uää-uää, miks sa mind ei armasta? Miks sa mulle kunagi oma tundeid ei näita? Uää-äää.“ Hahaha!“ naerab Chad. „Kuidas ma olen teid igatsenud, vennad!“
„Chad, on sinuga kõik ikka korras? Sa ajad mulle hirmu nahka.“
„Uöäh!“ ehmub Chad. „Sina? Ikka veel siin? No eks sa ripu mul veel kaelas. Täna õhtuni. Kui sa just ei taha sattuda mulle peale kitsas nahkkostüümis, käsi ühel eriti lillal finochietto’l ümber perse.“
„Chad, palun jäta järele!“
„Ei, ei kavatsegi.“
„Chad!“
„Ei kuule sind.“
„See ei saa olla tõsi. Ma ei usu seda.“
„Parem hakka uskuma, õeke.“
„See on sul jälle mingi faas. Nagu siis, kui sa arvasid, et oled cowboy, ja kandsid kuu aega järjest chaparreras’eid, aga ei pannud teksapükse alla, sest sulle tundus, et su pepu näeb neis nunnu välja.“
„Issand jumal!“ pöördub Chad peegli poole. „Kas tal võib õigus olla?“
Peegelpilt, rüütatud valgesse ürpi, kumab valgusoreoolis.
„Mu poeg,“ vastab see. „Astu minu rüppe.“
Ja Chad siseneb peeglisse.
„Kus ma olen?“ küsib ta.
„Peegelpildimaailmas.“
„Kus sina oled?“ küsib Chad. Peegelpilti pole enam kusagil paista.
„Vaata siia.“
Peegelpilt seisab toas, kus hetk tagasi oli olnud Chad, ja pilgutab talle kelmikalt silma.
„Anna mulle andeks, kullake,“ ütleb see ja pöördub ümber. „Sul on õigus. Ma ei tea, mis imelik tuju mulle peale tuli, aga see chaparreras’te näide tõi mind tagasi maa peale. Sina tunned mind tõesti kõige paremini. Ma olen nii õnnelik, et sa mul olemas oled, ja kas ma võiksin lisada? Sa näed uskumatult seksikas seal voodis välja, tark ja läbinägelik. Ma pean sinust tõepoolest lugu ja usaldan sind täielikult. Usaldaksin oma elu sinu hoolde. Ma loodan, et see praegu liiga palju pole. See on lihtsalt see, mida ma tunnen.“
„Oh, loomulikult, mu kallis!“ puhkeb Beatrice nutma ja langeb Chadi käte vahele. „Ma armastan sind nii väga!“
„Ja mina sind, mu arm. Kuid nüüd, mu arm, armatsegem. Nii, kuis jumal loonud, mees ja naine.“
Peegelpilt irvitab veel viimast korda peeglisse ja pöörab siis igaveseks Chadile selja.
Ja nüüd ongi nii, et igal hommikul ja enne pittuminekut või vahel niisamagi küsib Peegelpilt Beatrice’ilt, kuidas ta välja näeb. Kas tuleks midagi kohendada. Ja Beatrice naudib oma uut väikest rollikest üliväga. Ta naudib seda, kuidas Chad usaldab oma välimuse täielikult tema kätesse. Naudib seda, kuidas ta sätib Chadile lipsu kaela või sasib ta juukseid, et saavutada täiuslik otse-voodist-välimus. Ta tunneb ennast kindlalt, sest keegi ei tunne tema meest paremini kui tema. Chad vaatab talle otsa. Chad. See on ju minu Chad. Eks?
See muudab teie elu igaveseks
Ma olin eile poes, käisin ringi, täiesti oma mõtetesse süüvinud, kui kuulen järsku – no ma teadsin, et see tuleb – ühte neist kaubanduskeskuse müügimeestest siis. Seda, kes müüb sulle LHV XL-pensionifondi või Elisa Elamust. See pensionifondijutt on eriti vastik. Teevad mingit ettekirjutatud müügikõnet – noortele soovitame XL-i. Aga seda nad ei ütle, et aktiivselt juhitud pensionifondidel on kõrgemad halduskulud, mis tähendab, et nemad teenivad sinu pealt rohkem raha. Igatahes. Need lakutud, särk püksis, vöö ja kingad, seisavad seal väikse kastikese taga oma väikses putkas. Mõni vaatab vahel läpakasse – tõmbab hinge. Kaua sa ikka jaksad võõrastele naeratada ja kärbseid pähe ajada. Igaüks saab aru, et need on petumehed, kes laia naeratusega sulle midagi pakkuma tulevad. Kui sa käid poes. Ütle mulle, kes see tuleb söögipoodi finantsotsuseid tegema? Pärast pikka päeva. Kurat, ma tulin poodi piima, tükikese leiva ja hakkliha järele, et täitsa ära ei närbuks. Mõtted juba kodusel diivanil ja televiisoripuldil, aga sina tuled mulle pensionifondidest kõnelema. Jätke nali! Ma olin juba täiesti valmis – ma ütlen sulle, mina neid üldse kuulda ei võta, ma valmistan end ette ja täitsa –, mul läheb pea suminat täis ja ma ei kuule neid enam. Ja ei kuulegi. Võib-olla silmanurgast näen hetkeks lakitud tuka läiget, vöö kõrgusele kergitatud kätt, mis nagu tahaks must kinni haarata, aga on lugupidav ja hoiab distantsi, naeratust, silmi silmakoobastes, piiluvaid, arglikke, mis püüavad miskit sisendada, aga kõik on asjata, kuni ta ütleb: See muudab teie elu igaveseks. Ma olen rabatud, tardun oma kohale nagu soolasammas – ma vaatasin sinna, kuhu pole lubatud: müügimehele otse silma. Tema sisendusjõuline pilk puuris mulle hinge. Ma tahtsin kiigata, mida ta siis müüb, aga kael ei liikunud paigast. Mulle näis, et ta silmad pöörlesid koopais. Ta sõnad kajasid mu kõrvus. See muudab teie elu igaveseks. Ta käsi oli vöö kõrgusele kergitatud. Nagu ulataks surumiseks. Ei, liiga sirge, liiga range. Nagu elektrooniline teetõke. Mu nägemisväli oli ta nägu täis, ainult uduselt nägin taustal toidupoe kassade juures veidi liikumist, taamal jalutavaid ostlejaid. Saanuks ma kellelegi hüüatada. Märkaks keegi praegu mind. Vabandust. Ma ei, tahtsin öelda, ent pole kindel, kas sain sõna suust. Igaveseks… Ma pidin saama mõtelda. Kas siis sellepärast olingi tegelikult neid müügimehi vältinud? Nende lubadused, nende sisendusjõud. Kuidas see siis nüüd mind niimoodi konksu otsa püüdis? Ma ei suuda uskuda, et seda nüüd kaalusin. Täiesti tõsiselt. Mulle tõusis miski kurku. Mulle tundub, et see oli veri. Veri, mis tahtis kisendada: „Jah! Muidugi ma tahan,“ aga miski mu sees hoidis mind tagasi. Jumal tänatud! See on külm mõistus, alalhoidlikkus, pelgus üleelusuuruste lubaduste ees. Ma rebisin end lahti sest loitsust ja pöördusin müügimehest eemale. Enne veel, kui läbi elektrooniliste uste õhtuõhu värskusesse pääsesin, pöördusin ümber ja hüüdsin talle: „Palun lubage mul selle üle veidi järele mõtelda!“ Mul oli tol hetkel sellepärast piinlik, aga nüüd on mul hea meel, et viimase asja öeldud sain. Sest kuigi sealsamas „jah“ öelda oleks olnud ülim rumalus, siis kategooriline „ei“ olnuks veel suurem tobedus. Nüüd ma siis siin istun ja mõtlen. Tõsiselt, sellise pakkumise üle tuleb tõsiselt järele mõtelda. Mõelda vaid! Issand jumal, kui ma praegu jutustasin ja mul tuli silme ette pilt sellest kõrri tõusvast verest, siis ma lihtsalt… ma kujutasin ette, et see müügimees tahtiski mulle verd müüa. Saad sa aru? Selline tunne on, noh. Ja kogu tema olek, kui ma nüüd meenutan. Mis muud see sai olla kui needus? See, kuidas ta mind haaras, ta silmad, tema hääl. Ma ei ole sellist häält kunagi varem kuulnud. Ta oleks mulle nagu kõrva karjunud. Samas, kui ma nüüd meenutan, oli ta hääl vaikne, pehme. Ei kajanud üle ostukeskuse saali, vaid paitas minu kõrva. No olgu, võib-olla ei olnud tegu verega, aga kuidas sa muidu inimese elu igaveseks muudad? Ega mina ei tea sellest mitte midagi. Mina püüan ennast siukestest asjadest eemale hoida. Aga lihtsalt, kui palju asju ma jõuaks ära teha. Kui palju ma, noh, tehtud saaks. Igavene elu. Sellega peab ettevaatlik olema, sest ma ei tea päris hästi, mida selline asi tähendab. Ma olen näinud filme, kus inimestele antakse mingi soov, mingi üleloomulik kingitus. Hmm. Ja siis ongi see õppetund või see careful what you wish for, cause you just might get. Onju. Kes see oli? See „Muumia“ näitleja. Brendan Fraser! Kes viimasel ajal on tohutult palju kaalus juurde võtnud. Ma nägin ühte videot, kus ta oli diivanisse aheldatud: ta oli nii suur, nii higine. Issand jumal! Kuidas mõnel inimesel võib – ma mäletan, kui ta oli seal „Muumias“. Selles lahti nööbitud triiksärgis. Need suured sinised silmad. Ahh! Milline unelm. Igatahes. Ma mäletan, et ta mängis ühes filmis, kus tal tõesti oli mitu soovi. Ta sai neid soovida. Ja soovid täitusid. Üks näide: ta soovis, et ta oleks, ma ei mäleta, et ta oleks pikk või korvpallimängija. Tema soov täitus. Ta andis pärast mängu kuskil intervjuud ja tal kukkus rätik puusade ümbert alla. Ja siis tuli välja: tal oli hästi väike noku. Mitte Brendan Fraseril, vaid siis sellel korvpalluril, keda ta mängis. Ehk siis ole ettevaatlik oma soovidega, sest need võivad täide minna, aga pea meeles, et alati on mingi siis siuke – midagi, mis sellega kaasa tuleb, mis teeb selle, mida sa tahtsid, mitte enam nii heaks, ja ma arvan, et ma peaksin hoolega järele mõtlema, sellepärast et: igavene elu – a mida see tähendab? Ma ei tea, sest mõtle näiteks sellele: okei, minu elu kestab igavesti, aga kas mina olen see, kes seda elu elab? Võib-olla mina on lõplik, aga minu elu on igavene. Mida see siis tähendab? Kas minu keha elab edasi, käib ringi ja teeb asju, millest mina midagi ei tea, sest mina olen juba ammu surnud, aga minu keha elab edasi ja siis on see küsimus, et kes seal sees elab? Kas minu elust, minu kehast, saab anum mingitele deemoni-tele? Pidage meeles, et see müügimees, ta hoidis mind mingis veidras situatsioonis. Ma ju tundsin midagi, seda, kuidas ta mind haaras ja kuidas ta ütles, et see muudab minu elu igaveseks, ja me ei tea siiamaani, mis see see üldse ongi, mhmh, pidagem seda meeles, mis see see on, ma arvan, et see vere seos, mis mul tekkis – jumal hoidku mind sellest kujutluspildist –, nemad nende peekritega, ma kujutasin ette, kuidas see veri kuidagi kleepus nende – kuidagi selle peekri äärelt ja huulte vahelt! … Oeh, aga siiski, igavene elu… Kujuta ette, ma saaksin enda laste eest hoolitseda nende elu lõpuni. Vaadata, et neil kõik korras oleks. Mul ei ole veel lapsi, aga küll ükskord tulevad. Seda ma tean. Kui mul on juba igavene elu, siis mul võib lapsi olla nii palju, kui ma tahan. Mul võib olla ka lõpmatult palju lapsi. Mõtle, kui hea ema ma lõppude lõpuks oleksin. Öeldakse, et esimene läheb ikkagi aia taha. Kas kümnes enam läheb? Aga kahekümnes? Kolmekümnes? Sajas? Tuhandes? Mis siis, kui sul on miljon last? Ma arvan, et lõpuks oleksin superema. Ja mitte keegi ei saaks mulle selle kohta mitte midagi ette heita. Lõppude lõpuks, noh, esimesed läksid aia taha. So what? Mul on miljon last. Ja viimasele üheksasaja üheksakümne üheksale tuhandele ja üheksasaja üheksakümnele oleksin suurepärane, oivaline ema. Kujutage ette, kui palju armastust! Ma saaksin oma vanemad kenasti maha matta. Hoolitseda nende eest elu lõpuni. Vennad-õed. Aga vot, hakkasin sellele mõtlema. Olgu. Inimesed ju… Mida see tähendab, igavene elu? Kas see tähendab, et ma ei saa kunagi vanaks? Või äkki, äkki jään ma järjest vanemaks ja vanemaks ja vanemaks, aga mu elu – noh, ütleme, et see olen mina, kes siin keha sees elab. Äkki minu keha ei ole enam kasutuskõlblik, aga mina elan ikka edasi – see on jälle see teine äärmus, eks ole? Et minu keha sureb ja kooleb, aga mina siin sees elan igavesti edasi. Ühel hetkel kuivan lihtsalt kokku väikseks pähkliks! Väikseks rosinaks. Aga elan siin sees ikka edasi ja siis tuleb mingi lind või mingi hiir. Veab mu endale urgu, toidab mind enda lastele. Nad seedivad mind. Ma olen seal seedemahlades. Ma muutun mitmeks väikseks tükiks, osa minust on nende, ma ei tea, nende rakkude sees, energia. Osa minust heidetakse välja. Ma usun, et arvatavasti suur osa minust, kui ma olen nii kokku kuivanud, et minust ei olegi midagi järel. Ja siis ma olen mullas ja siis, ma ei tea, tuleb mingi – ühesõnaga, ma ei tea, mis minust siis saab. Et kui minu elu on ütleme minu hing või minu hingeelu on igavene, aga minu keha ei ole. Et kas ma siis elan edasi looduses mingi loodusvaimuna või? Iseenesest sellel ei oleks ka midagi viga, kui ma tõesti no saakski osaks mullast ja kasvaksin kuskil taimena üles ja kui ma olen selles kõiges olemas ja – see kõlab isegi päris hästi! Ja nad tulevad, mesilased, ja kannavad mind tolmuõiena ja ma olen kõikjal kõikjal kõikjal ja ma pudenen järjest väiksemateks osadeks. Aga siis ma olen igas õietolmukübemes, igas hiirepabulas, igas pilves, pilvekius. Kas kõiges selles olen ma tervikuna olemas, et mina, minu terve teadvus on siin koos? Igas kius, igas ebemes. Minu terve teadvus. Või olen kuidagi – või on minu iseloom kuidagi laiali kantud ja tükeldatud, et minu see, see ihalev, siuke maias, siuke, no ütleme kõlvatu natuke on siin selles mesimummus? Minu siuke kuidagi vastik ja rõve siuke mm, üleannetu võib-olla natuke. Samas siuke kiuslik ja paha ja siukene vimmane mina on hoopis siin roosiokka sees. Et kas ma nagu jaotun niimoodi või toimub see jaotumine hoopis kuidagi abstraktsemalt, et minu üks mälestus on siin võililles või mälestus minu emast on siin võililles ja mälestus minu isast on siin kastanis? Või kuidas see siis välja näeb? Või olen ma kõikjal korraga? Ma tajun loodust kuidagi, noh, teate siukselt müstiliselt kuidagi, siukselt idamaiselt kuidagi, nii voolavalt voolan kõigest läbi. See on tõesti siuke, et siis see poleks üldse paha. Kuidagi saada selle universumi teadvusega üheks. No see on – aga siis jällegi ei saaks ma enda vanemate eest hoolt kanda. Ma ei saaks neid tuhandeid, miljoneid lapsi. Aga ei kõla üldse pahasti. Aga mis siis, kui ma elaksin? Jääksin selliseks, nagu olen. See on see, mida esimesena ette kujutasin: jään selliseks, nagu olen. Ma elan igavesti, ei vanane. Onje. Nagu vampiir. Jah. Aga siin ma – issand jumal hoidku mind selle eest, et ta mind vampiiriks tahab teha! Oi jumal! Ja see veri! Miks ma hakkasin verele mõtlema? Kas see on mingi vereriitus, mingi vererituaal, mida ta mulle pakkuda tahab? Issand jumal! Ma ei suuda seda kannatada. Issand! Lööbki mulle hambad kaela sisse ja ma – oh, ja imeb siit ja. Ma ei näinud ta hambaid, need olid tal – ta huuled olid natuke paokil. Ma ei tea. Ma kuidagi tundsin ta – mulle millegipärast meenub, et ma tundsin tema hingeõhku ja see oli kuidagi korraga siuke jahe. Judinad tulid kaela peale. Aga samas siuke kuum ja siuke, nagu keegi puudutaks mind siit lõua alt kaelalt oma sõrmeotstega ja. Ja see läheb allapoole. Ahh. Nagu libistaks mu nööbid lahti. Issand jumal küll! Ei! Ei… Ja tuligi nööp lahti. Ja ta on juba teise kallal. Ohh. Nüüd puudutab mu rinda. Siit ülevalt alguses, siis läheb alla nibu juurde. Mmm. Kui hea see on. Tunnen, kuidas mu kaelalt nõrgub sooja verd. Mööda minu rangluud. Rinda. Valgub alla. Mööda mu kõhtu. Mulle nabaauku. Kuhu see koguneb. Teeb minu püksikummi niiskeks. Mmh… Hhh… Kadusin täitsa ära sellesse mõttesse praegu. Jah, see oleks ilus ja. Kütkestav elu. Ma olen mõelnud selle peale küll. Igavesti noored. Varjudes mäslevad. Aga selline elu. See ei ole enam inimese elu. See ei ole see, millega ma olen harjunud. Ja kunagi, tuhande aasta pärast ma isegi ei mäleta seda inimese elu enam. Olen varjude ja selle jahedusega nii ära harjunud. Mu elu tundub nagu siuke pikaks venitatud. Kas ühelgi kogemusel või – kas ma olen siis üldse võimeline rõõmu tundma? Mitte miski pole uus, mitte miski ei tähenda enam midagi, sest kõik aina kordub, kaob. Jälle uued näod, jälle samad vanad mustrid. Jälle samad vanad vembud, jälle samad vanad – keegi jälle tahab raha peale saada või. Keegi teine tahab jälle igavest elu. Ma näen neid praegu, juba nad – see tunglemine, see arutus, see saamahimu ja. Täiesti tühised mingid – jamh. Kuskilt kaugelt kostab muusika. Mingid inimesed lõbutsevad. Millal mina viimati lõbutsesin? Mhmh. See on nii totakas. Kas ma saan praegu öelda, et olen õnnelik? Et mulle meeldib minu elu? Mida see tuhat aastat või miljon aastat või – mida see mulle veel annab? Kas ühel hetkel ma siis õpin või mõistan või? Mul on selline tunne, et mida rohkem ma elan, seda enam taandun kuhugi taustale, kuhugi. Ma tahaks kuhugi pugeda lihtsalt raamatuvirnade vahele, pimedasse paika, kus on minu vanad saladused. Peita ennast seal ja meenutada aegu, kui ma veel midagi tunda suutsin. Kui elul oli veel värvi. Kui ma usaldasin. Kui ma ei osanud ennast valu eest peita. Jälle peita. Surma eest peita mingis mõttes, eks? Kas see ei olegi siis. Hmh. Kas see ei olegi siis elamise vastand, kui ma peidan end selle surma eest ja peidan ennast valu eest ja sellepärast ei tunnegi enam mitte midagi, sest ma ei koge enam mitte midagi, sest ma mängin peitust ja ma ei tahagi, et keegi mind üles leiaks, sest niipea, kui ta mind üles leiab, annab ta mulle kõrvakiilu? Vastu südant. Pussitab mind südamesse. Ja see on nii valus. Ma ei tahagi enam, et mind leitaks. Ja peidan ennast. Miks ma peaksin tahtma igavesti elada? Kas siis pärast sadat aastat muutub see lihtsamaks või kas siis ma – kas siis ma hakkan –, kas siis ma julgen kuidagi varjust välja tulla? Ega need vampiirid ka midagi muud ei tee, kui ainult peidavad ennast valguse eest. Imevad teistest elujõudu välja.
*
Ma tean nüüd, mida tegema pean. Aga ma ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Ma võin ainult oletada. Üks infokild siit, teine teadmine sealt. Ma kogun müüte ja pajatusi. Mu peast on saanud nõiakatel. Kassiküüned, rotineerud, vistrikumahl ja sapikivid – kõik läheb siia sisse ja kerkib üks tuline plaan. Ma kaevun interneti urgudesse, sügavaisse ja pimedaisse. Keelatud kohtadesse. Sinna, kuhu valitsus ei taha, et sa vaataksid. Tulnukad, krüptograafia, sinivaalavandenõud ja muidugi need viimased. Need, keda ma tegelikult otsin. Vampiristid, verekultus, hematofiilia. Ma uurin nende kohta, ma kaevan. Nende keelatud kingitus. Igavene elu ja kõige suurem saladus.
Ma seisan ostukeskuse saalis. Seal nende putka ongi. Nooruke neiuke, pannud ennast samamoodi riidesse nagu tema meessoost vasted, ainult riidelõiked on teised, vöö on peenem, paar kraenööpi rohkem lahti. Naistele sobib nii. Ta ei ole seda klassikalist ärinaise laadi. Mida ma oleksin oodanud? Paksuks süstitud huuli, venitatud kulmujoont, sirgendatud ronkmusti juukseid. Kitsast seelikut? Jakki? Kostüümi? Või musta keepi, külmi veresooni öövalge lauba oimukohtades.
Ma ei kuule, mida ta mulle ütleb. Mind isegi ei häiri, et täna pole siin toda noorhärrat, kes mind eile needusesse püüdis. Sellest tüdrukust käib mu vaim ehk lihtsaminigi üle. Ma vaatan talle näkku. Ma ütlen talle midagi, et ta mind ei kahtlustaks. Mida iganes. Ta vaatab mind kummastunud pilgul. Kas jäin vahele? Ei, ta jätkab. Asub oma loitsu kallale.
Ta kahe käe sõrmed on püramiidiks liidetud – iidsed riitused. Mesopotaamia? Sumerimaa? Egiptus? Või legendaarne Machu Picchu? Ta pilk reedab iidset unustatud metsikust, päikesevarjutusriituseid, nädalaid troopilist vihma ja tormi ja siis vaikust, rahu. Vesi on loputanud pühad paigad verest puhtaks. Niisutanud maad. See rüüpab isukalt. Ta suu väändub, ta kulm läheb kipra – ta on end unustanud.
Ma lugesin kusagilt, et teivas kurku – see peaks asja ära ajama. Muidu öeldi ikka südamesse ja südamesse, aga mulle meeldis teivas kurku rohkem. Ei tea, kas ta teab, et mul on taskud küüslauku pungil? Kas ta sellepärast krimpsutabki nõnda nina? Alguses võtsin voodilt jala küljest ja püüdsin sellest torkeriista voolida, aga see oli liiga jäme – võttis liiga kaua aega. Vana Viini tool oli hoopis parem. Pikk ja peenike. Määrisin selle küüslauguga kokku. Ta küsib mult jälle midagi. Vist tundis küüslaugu lõhna, kui teiba järele haarasin. Püüab taanduda, vaatab ringi. Oma kaaslase poole. Ma pean nüüd kiiresti reageerima. Pistan, riivan tema kaela. Saan talt käsivarrest kinni. Püüdis plehku pista. Noh, näita mulle nüüd oma kihvu. Kaaslane tuleb. Sellele südamesse. Lirvale kuklasse hoop. Ta on maas, vampiir veritseb. Ma harjutasin kodus. Südamesse tabada pole sugugi lihtne. Kui sa ei tea, mida teed.
Lirvale selga. Läbi selja südamesse. Kolm, neli korda läks temaga. Mees langes hoopis kiiremini. Nüüd kistakse mu kallal. Küll nad varsti näevad. Kui nad nende kehad lahti võtavad ja avastavad eest maotäied verd ja südametäie sappi või soolvett. Mind juba niimoodi naljalt tolaks ei tee. Mind juba niimoodi ninapidi ei vea. Igavene elu. Säh sulle igavest elu. Sured nagu koer ostukeskuse põrandal. Veritsed tühjaks nagu iga teinegi…
Veri. See on ju veri. Aga kuidas?
Üksildusest
Ma võtsin riiulist esimese kättejuhtuva raamatu ja lugesin väljavõtet tagakaanel. See oli Knut Hamsuni „Nälg“, mille minategelane pistis parasjagu kellelegi viiekat pihku. Sel hetkel materialiseerus minus soov kirjanikuks hakata. Kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin Kuu peal toimetasid, tiirles nende meeskonnakaaslane Michael Collins orbiidil. Tema kohta on öeldud „kõige üksildasem inimene“, aga kui Collinsilt endalt küsida, siis ei mänginud üksildus tema elus üldse mingit rolli. Teda ühendas kaugete kaaslastega missioonitunne. Kuu ümber tiireldes oli ta kogu inimkonnaga koos. Istusin tugitoolis, vaatasin oma monsterataime ja mõtlesin, millest kirjutada. Homme on üks kirjandusüritus, kus mult küsitakse, miks ma kirjutan. See on hea küsimus. Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma üldse midagi teen. Võib-olla sellepärast ma kirjutangi, et põhjust üles leida. Täna otsustasin kirjutada üksildusest. Gustav Nikopensius, Õnne tänaval Karlovas, üksinda. Kas siis on üksildus, kui põrandal veerevad tolmurullid? Või kui kraanikaussi kogunevad pesemata nõud? Võib-olla on tilkuv kraan üksilduse sümbol?[1] Ei saa olla. Mul on kraanikauss alati puhas ja viks, aga üksildus pitsitab sellegipoolest. Nagu vaakum: imeb kõri seestpoolt kokku. Ja ka tolmurullid hoiavad ühte. Kui neid luubi all vaadata, on nad ju krässus kiud, eks ole? Krässus kiud, mis haakuvad üksteise külge. Kas ka inimesed pole loomu poolest sellised krässus kiud? Lihtsalt läikivpuhtal põrandal, kust tuul ei käi kunagi läbi.[2] Avan akna, et sabin sisse saaks, ent veel enam kui vihma või lindude hääl, tuleb tuppa autode müha: kumm vastu märga asfalti. Kui paljud juhid on autodes üksinda? Kui mitu neist üksikud? Ses mõttes oleme koos. Näen nende pilke kojameeste taga, tilkadeks moondunud, higisel auraval klaasil. Meenub Bolti taksosõiduplakat: modelli krussis juuksed ja väsinud ilme. Vahel paistab, et ainult reklaamirahvas märkab, kuidas me end päriselt tunneme. Bolti reklaamijad näevad kurnatust me silmis, jõuetust jätkata, mitte ainult chalamet’likult krussis juukseid, vaid ka ye’likult krussis närve. Ükskord liigutas toidupoe reklaam mind hingepõhjani. See oli väiksemat mõõtu plakat ühe tehnoloogiaettevõtte sissepääsu juures ja kujutas nelja röstitud kanakintsu. Kodune õhtusöök, neljapealine pere. Lihtsam ettevõtmine kui röstida tervet lindu, aga siiski küllalt maalähedane, et meenutada perekeskseid väärtusi ja soojust, mida kodu võiks pakkuda. Tulla ühise laua taha kokku. Töö- ja kooli- ja elumured sinnapaika jätta. Ma tunnen südamest kaasa sellele kodukudujale, kes mu kujutluses nägi pruunikaid kanakintse reklaamplakatil ja tundis, et on perest mingis mõttes kaugeks jäänud ega teagi enam päris hästi, mis elus toimub. Ta läks poodi ja ostis need kanakintsud, paki Bosto riisi ja Uncle Ben’si kastet. Kas pere tuli laua äärde kokku? Kas lapsed panid telod käest? Kas ta vaatas üle laua ja nägi esimest korda üle pika aja, kuidas – kuidas ma ei tea, mida. Kuidas ta elu välja näeb. Kes need inimesed üleüldse on. „Mis on, ema? Miks sa vaatad nii imelikult?“ – „Kallis, kas kõik on korras?“ Nad ikkagi märkavad mind. Mina olen olnud see, kes on pime. „Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et te kõik siin olete. Ma armastan teid nii väga.“ „Me armastame sind ka, ema.“ Aitäh sulle, Maxima! Aitäh nende kanakintsude eest, mis päästsid minu pere. Üksildusest II: Tulnukas
Tunnuslause: Su oma peas ei kuule keegi sinu karjeid.
Paul püüab romaani kirjutada. Ta ütleb, et tal on vorm olemas – tahab lugu jutustada fotode kaudu –, aga sisu veel ei ole. Mul tuli mõte: peategelase ema ütleb talle, et vanemate abielus ei olnud kunagi mingit armastust. Et see oli majanduslik kokkulepe. Ma sündisin majanduslikku kokkuleppesse.
Nüüd, kus ma täismees olen, saan aru, et mul on oma enese-hinnanguga ikka tõsiseid probleeme. Mitte sellega, kuidas ma iseennast näen, vaid sellega, kuidas mulle tundub, et teised mind näevad. Et ma pole ihaldusväärne, et mind pole võimalik armastada, et ma olen kogu aeg midagi valesti teinud, aga keegi ei ütle mulle, mida.[3] (Ja kui ma seda kirjutan, on akna taga kõige ilusam kuldne päikeseloojang ja tuleb tihedat vihma nagu dušist.)
Võib-olla ma kirjutan sellepärast, et soovin endast mingit jälge maha jätta. Sest sügaval sisimas olen ennast meie genofondist juba välja arvestanud. Mis mul siis muud üle jääb? Laste asemel sünnitan ideid. Kui ma nüüd selle üle järele mõtlen, siis olen heast ideest või inspiratsioonist elujõudu ammutanud küll. Teinekord ahmin fantaasiast õhku nagu kosmonaut tõrkuvast hapnikupaagist. Seda hetke siin teiega olen ka juba kümneid kordi läbi elanud. Oma peas.
Ma saan aru, miks Hamsuni nälgiv, külmetav kirjanik andis vesti panti, et võhivõõrale viiekat pihku suruda. Tal ei olnud seda vaja. Ei vesti ega viiekat. Kui sellest ainult mõni mõte sünniks. Midagi, millest kirjutada. Ja avaldatud saada.
Pauli romaani peategelane lappab vanu fotoalbumeid ja püüab leida midagi, mis lükkaks ema sõnad ümber. Mingi armastus ju pidi olema. Aga ta leiab ainult, kui sarnane ta oma isaga on. Ja talle tundub, et isal polnud õrna aimugi, et ta majanduslikus kokkuleppes elab. Mõni naeratus siin-seal. Rohkem kaamerale kui teineteisele. Selles vanas kivist ja õlist linnas, kus oli alati asfaldi ja sirelite lõhn, kui vihma sadas.
Vabaduse Lind
Jah, mul oli tänaseks ka mingi idee. Kummitustest. Või naksitrallidest? Mitte nendest naksitrallidest, kes lasteraamatutes või Vanemuise operettides ringi tatsavad, vaid nendest ulakatest maksupetturitest, kes raamatupidajaile oma trikkidega närvidele käivad. Nii palju võin ütelda, et oleksin pidanud hommikul ära kirjutama. Siis on see kõige lihtsam. Proovin seda strateegiat, et pikutan veidike aega voodis ja vaatan, mis mõtted siis tulevad.
*
Jah, nüüd on sellest mitu tundi möödas. Mul oli vahepeal ideid, aga need on nüüd läinud. Pole voodit, kuhu oleksin aheldatud, pole randa, millest väsinuna kirjutama asuda. On vaid seesama tuba, midagi rutiinisarnast. On ka see hirm, et nüüd ma olen vana, nüüd ma olen vastik. Et kõik oma šansid olen maha mänginud. Jah, ma lamasin voodis ja püüdsin midagi mõlgutada. Mu hingamine oli sügav ja lõõgastav, sest ma tulin trennist – olen hea vormi ja tervise juures. Ja siis tuli kiim peale. Ma tundsin, et väärin seksi. Sest ma olen ise nüüd nii seksikas. Tõmbasin Tinderi, lasin maha. Tõmbasin Boo, lasin maha. Tõmbasin uuesti Tinderi, lasin maha. Siis tuli ärevus. Mis siis, kui ma kellelegi ei meeldigi? Meenutasin mõnd naist, kes on mind viimase nädala jooksul kenasti vaadanud. Meenutasin mõnd naist, kes on mind viimase aasta jooksul tahtnud ja saanud. Miks ma ei suuda enam armastust tunda? Miks ma ei armu? Kas ma olen küllastunud? Kas minu korrad on kasutatud? Kas uudsus on kulunud ega tule enam kunagi tagasi? Kas see oligi kõik ja ma lasin selle käest? Aga mulle pole antud. Ei. Mulle pole antud ausaid mängukaarte. See pakk oli algusest peale ära sätitud. Elu teadis juba tükk maad ette. Ja mina võtsin kaardid vastu. Pimesilmi. Uskusin. Loll olin. Naiivitar. Ja mida ma nüüd teen? Viimane nali: ostsin endale vuntsivaha ja kammisin juustesse loki. Vuntsivahaga sättisin vuntse, mitte lokki. Seadsin end viimse kui karvani paika. Kui ma end peeglist vaatasin, hakkas sellest tolast hale. Sellest haledast, inetust, lühildasest, kiilanevast tolast. Ta püüab veel viimast võtta, viimast korda ilus olla, olla nüüd korralik, olla nüüd vormis, enesekindel, karismaatiline, seltsiv, seksapiilne. Aga tema kogu, ta nägu, see, kui väga ta püüab. Paistab läbi. Nagu tuuletõmbus kipakast uksest. Ma kiskusin kaelast salli, võtsin kindad käest – liiga palju seda pahna, seda träna, neid hilpe, neid kaltse, seda kinnikatmist ja sissemähkimist. Andrea ütles mulle baaris, et ma näen nii Tom of Finland välja. Kui ma kord juba õue sain, läks paremaks. Värske õhk, liikumine. See pole uus asi, et mu meeleolu niimoodi kõigub. Ja ma tundsin ennast voodis lamades nii hästi. Ja siis selline reaktsioon. Ta ise on leidnud endale uue boyfriend’i, kes parasjagu oma eksi kohtusse kaebab ja politseisse annab. Kelle isa olevat Linnupargi liige. Ja midagi Itaaliaga. Ma ei tea, kas see on päris. Ta on praegu Raja tänaval. Puhkusel, nagu ta ütleb. Mis peegeldab vast veidi minu olukorda. Aga minu maania… Vahel mul on sellised loovad tungid. Täitsa ideed tulevad peale. See on siis, kui ma paar päeva kõvasti millegi kallal töötan. Siis läheb kõht kinni – ma ei mäleta, millal ma viimati korralikult sital käisin –, matseraator on perses – see on eesti keeli reoveepump. See on perses, sellele tuleb santehnik kutsuda. See müriseb ja koriseb ja undab ja ragiseb nii mis kole. See pole isegi naljakas. Ma kummardasin eile öösel matseraatori kohale ja tegin selle taas lahti – see käib kuusnurkse kruvikeerajaga – need raisad muudkui vorbivad neid juurde –, järgmine on seitsmenurkne ja pärast seda tuleb türakujuline – tööriist saab lõpuks tegija nägu –, ja ma mõtlen kruvimeistreid, mitte nende õnnetuid kasutajaid, kelle rahakotti muudkui tarbetute uudisvidinatega lüpstakse. Tegin lahti ja reoveelebra tuli vastu. Mitte nagu esimene kord. See oli midagi uut. Tõeline reoveelebra, siuke lääge, siuke seisnud. Nagu tõeline. Ja siis ma hakkasin kartma – mis siis, kui nüüd ongi kõik? Mis siis, kui nüüd peabki torumehe kutsuma või õigemini torumehe leidma, numbri sisse toksima, helistama ja rääkima? Oh jeerum-jummel, jeerum-jummel! Tere, mul on matseraator katki, tulge, kaege minu sitta. Vaatan kalendrisse. Jah, jah, see on vaba, too on kinni. Siis olen siin ja ootan, vaatan. Äkki polegi matseraatoris viga. Järsku on torustik perses? Äkki on põrand viltu? Äkki on asi mu jobistes tualettpaberinutsakais, mille tehnik mootori ümbert puntrast leiab? Las ma lasen siis juba ennast sellest torust alla. Olengi tahtnud muudkui kaeda, kuidas see tera siis tegelikult seal masinas ringi käib. Ma muudkui arvan, et kuulen teda, aga ma ei saa ju päriselt kindel olla. Ja avatud luugiga masinat ei taha ka kuidagi käima panna. Mis siis muud, kui sulpsti ise sisse hüpata. Ma olen väsinud. Tahaks nii kangesti väljas käia. Lärmakas pubis juttu vesta. Joobnud, aga mitte alkoholist. Lihtsalt inimestest, koosolemisest, atmosfäärist, iseendast ja sellest, kes ma olla tahan. Nõnda ilusate silmadega inimesed. Ümber minu. Nagu mind ennast siin ei oleks. Ainult minu süda, minu rind, mis valgub täis nõnda magusat muusikat. Ja välja tulvab liblikaid ja õielehti. Mustas valguses. Hahetamas. Rumal nimi. Gustav. Ma olen Vabaduse Lind. Putsi
See on nii haige, kui erinev võib üks päev olla. Kui alustad hommikul ja oled nagu wtf miks ma üldse elus olen? Kas ma olen üldse elus? See ei tundu küll nagu elu, ja siis katsud oma põske ja polegi päris kindel, kas sa üldse tunned midagi või sulle ainult tundub, et justkui tunned. Ja siis tuleb õhtu ja oled lihtsalt hyper. Kõik on super. Jalutad Rimisse, päike paistab, astud sisse ja kuuled vaikseid piiksatusi kassaautomaatidest, näed, kuidas veidi aeglane korvikorjaja jalutab lettidest mööda, paar käru ees. Naeratus tuleb näkku. Mul on siin hea, mul on siin turvaline, ma tahan siit asju osta. Apteegi sissepääsu turvaväravat katab reklaam, kus noor naine teeb moodsat silmad-pilukil-naeratust ja viskab näpud V-for-victory’ks üles. Suurepärane. Talle lükkaks küll suu mõnuga munni täis. Nii ilus valge naeratus. Elu on ikka üks maiuspala täna.
[1] Vaikne vihmasabin akna taga teeb olemise soojaks. Aga keeta tassike kakaod ja „Adventure Time’i“ vaadata… ainult süvendaks üksildust.
[2] Liikumatult. Üksinda. Krässus, krässus, krässus, kuni üksinda oled üks pärl. Läikiv küll, kuid liiga väike, et palja silmaga märgata.
[3] Kui ma olin 18-aastane ja oma esimese tüdruksõbra leidsin, arvasin meie suhte esimesed kolm nädalat, et see on mingi nali, ja kujutasin ette, kuidas ta koos oma sõbrannadega, kõht krampis, mind seljataga välja naerab.
