Kas sulle ei tundu vahel, et me oleme elanud liiga kaua? Kas sulle ei tundu vahel, et kaheksateistkümnest eluaastast hoolimata on meie aeg juba läbi saanud? Et verivärskete täiskasvanutena oleme pärinud maailma, mis pole elamiseks mõeldud? Või kui see polegi nii elamiskõlbmatu, siis vähemalt meie ei sobi siia. Ei, mitte mina ja sina, mitte sina ja mina kahekesi roostetaval mänguväljakul.
Ma ei mäleta enam, kelle idee oli karussellile pikali heita, aga igal juhul siin me lamame, ja kui ma end keeran, et sinu poole vaadata, krõbiseb liiv mu külje all ja mu sees. Ja sel ajal, kui mina vaatan sind, vaatad sina Tallinna lillat öötaevast, mille metalltoru kaheks kontinendiks lõikab.
Liiga suure teksajaki sees näed sa välja nii väike ja habras, et ma ei suuda kuidagi sind ette kujutada gümnasistina, veel vähem täiskasvanuna. Mis mõttes lähed sa järgmisel nädalal teist korda eksamit tegema, et juhiluba kätte saada? Sa ütlesid, et viid mind, kuhu tahan, sõidutad mind teisipäeva õhtul Stroomi randa ja viid mind põllule tähti vaatama, kui vanemad jälle vaidlema hakkavad, ja mitte sellist öötaevast vaatama, nagu on pealinnas, vaid päris, musta öötaevast.
Aga mina muudkui mõtlen, kes lubas sul nii kiiresti suureks kasvada. Veel eelmisel nädalal kandsid sa endaga kaasas ühe silmaga papagoid, kelle nimi oli Tuudu. Üleeile kukkusid sa asfaldile pikali ja lõid esihambast tüki välja. Sa libistad muudkui keelega üle selle hamba, kui sa millegi peale mõtled, ja tahad eest leida tühja koha, mida seal muidugi enam pole.
Kuigi kõik on keereldes-pööreldes muutumas, ootavad nõukogudeaegsed kortermajad endiselt esimest ja viimast remonti, seistes mänguväljaku kõrval kui tummad piirivalvurid. Suveöine hämarus varjab nende kooruvat värvi ja kulunud aknaraame, aga ma oskan neid otsida ja näen neid niigi. Nad ohkavad vaikselt. Võib-olla ohkan mina ühes nendega.
Ma mäletan, et kui me majade tagant võsast aardeid otsisime ja sa oma lemmiku legomehikese ära kaotasid, nutsid sa lahinal. Ma pole nii ammu nutnud, et ei tea, kas ma isegi suudaksin enam. Kui keegi ütleks mulle, et juhtunud on kõige hullem asi maailmas, siis vaataks ma talle tühja pilguga otsa ja ta teaks täpselt, mis mu sees on – lõputu tühjus.
Sinu sees aga keerleb midagi. See mõte, mis sinust kinni haaras, ei jäta sind enam rahule ja ma vaatan, kuidas sa huuli torutad, enne kui selle hingekillu ööõhule ja mulle usaldad.
„Kas sa vahel soovid, et maailm lõppeks kohe, siin ja praegu?“ küsid sa minu poole vaatamata. Päikese kulla all oleks selline lause mõtlematu, see oleks jumalateotus, harukordse ilusa ilma rüvetamine. Aga öö võtab selle mõtte enda sülle ja hoiab seda ettevaatlikult ja leebelt. Ma usaldan tema käsi, aga mitte enda omi, nii et ma vaikin.
Sa jätkad: „Vahel ma tahan hingamise lõpetada ja vaadata, kuidas kõik mu ümber kokku variseb ja mina varisen koos selle kõigega.“
Ma kujutan seda hetkeks ette. Kujutlen, et minust on veel piisavalt palju järel, et ma võiksin kokku variseda. Kui saaksin, annaksin kogu oma keha loodusele tagasi ja laseksin sel minu peale kulutatud materjalist midagi uut kokku panna, mis võiks hingata ja elada, aga ma pole kindel, kas minus on enam seda, mida anda. Järjekordse tuulehoo käes võbelen nagu paberileht ja miski mu sees kumiseb tühjalt. Sa ei märka seda.
„Kas tabletid ei aita üldse?“ küsin viimaks.
„Ma ei tea. Ma ei saa aru.“ Sa raputad pead, kuid su mõtted on endiselt surma juures. „Aga ma tahaks sel juhul kummituseks muutuda, näha, mis neist kõigist saab. Emast, Markusest. Tahaks vaadata eemalt, kuidas nende elud edasi lähevad.“
„Sa ei saa olla korraga surnud ja nendega koos.“
„Ma olen juba surnud.“
„Sa oled elus.“
„Ma ei tunne end elusalt.“ Nüüd vaatad sa minu poole. Külili, tõmbad sa põlved vastu rinda. „Kas sina tunned?“
Ma ei talu su pilku. „Mitte eriti.“
On suvi, aga õhk lõhnab kõdunenult, nagu mädaneks midagi nende põõsaste vahel, kus peitub su legomehikese märkimata haud. Või kes teab, äkki tuleb see kortermajade seinte vahelt, imbudes tühjale tänavale nagu nakkushaigus. Tundub, nagu kõik laguneks me silme all. Kas maailmas on üldse midagi meie jaoks alles? Kas meist endist on üldse midagi alles, et seda maailma pärida? Mis on saanud noorpõlvest, kuhu on nad kadunud?
Meie, kes me pole veel koost varisenud, kuid pole ka pääsenud, ootame päikesetõusu. Mingil hetkel kolime pingile, sest sa kaebad seljavalu, ja ma naeran su üle ja nimetan sind pensionäriks. Seda on lihtne öelda – ma olen seda nalja varem teinud, selles teises elus, kui minu sees oli veel midagi alles.
Kui ma maha istun, heidad sa pingile siruli ja toetad pea mu sülle. Tänavalampide valgus muutub su silmades tähesupiks. „Ma olen nii väsinud,“ ohkad sa. „Nii lõputult väsinud.“
„Mine varem magama.“ Ma tean, et sa ei mõtle seda sorti väsimust, aga see paneb su muigama. Sa pööritad sinna juurde silmi, aga sa muigad ja see on peamine. Sa püsid vaikselt ja vagusi, kui ma su tumedaid juukseid sõrmede vahel keerutan.
Ma tahaksin siia alatiseks jääda, sinuga, niimoodi. Kui esimesed koidukiired kortermajade vahelt meieni hiilivad, soovin, et saaksin igavesti su nägu oma käte vahel hoida, hoida sind noorena, vaadata, kuidas tähed su silmist kunagi ei kao, kuidas mustad silmaalused ei süvene, kuidas punaseid triipe su rannetel jääb aina vähemaks ja kuidas sa, kui piisavalt aega on möödas, uuesti naeratad. Ma soovin, et saaksin sind säästa kõigest sellest valust.
Alles siis, kui sa mulle otsa vaatad, saan ma aru, et ütlesin selle valjult välja.
„See valu pole sulle võtmiseks,“ ütled sa ja ma näen, et sinu sees peitub terve universum, „see on mulle hoidmiseks. Ja kui maailm lõppeb, siis võin ma sellest viimaks lahti lasta.“ Sa tõmbad kopsudesse suure pahvaka õhku ja hoiad seda kinni, oodates, et maailm laguneks ja sina kaoksid ühes sellega.
Ma lükkan su pingilt maha.
Sa ajad end püsti. Sa oled elus.
„Aga täna,“ ütlen ma, „maailm ei lõppenud täna. Kas see ei tähenda siis midagi?“
Ja siis sa nutad ja ma ei tea, kas sa oled kogu selle aja nutnud või jõudsid tunded alles nüüd sulle kohale. Terve õhtu rääkisid sa surmast, mis sind ei kohuta, elu ja selle jätk on see, mis sult hingerahu röövib. Ma ei oska midagi muud teha, kui võtta sult ümbert kinni ja hoida sind nii õrnalt, kui saan, ja mitte mõelda tühjusele mu sees ja kaosele väljas.
Mu jope vastas on su hääl vaid sosin. „Mul on nii kahju.“
Ka nüüd hoiab öö su sõnu oma õrnas embuses.
Miskipärast on esimene asi, mida ma ütlen: „Ma pole pahane.“
Ja ma kordan seda ja kordan seda, kuna ma ei oska midagi muud öelda. Ma ei ole pahane. Ma ei ole pahane, ma luban, ja ma võin seda korrata nii kaua, kuni sa seda uskuma jääd. Vahel on ka suveööd liiga pimedad, et neid üksi veeta, mis sest et Tallinna öö on lilla, mitte must. Ma tean seda, ma tahan öelda, et ma saan aru, aga see kõlab tühjalt ja tobedalt.
„Kas sa usud mind?“ küsin ma.
„Ma ei tea.“
„Ma võin seda veel korra öelda.“
„Ära ütle,“ pomised sa.
Ma tahan su valu ära võtta, ma tahan sellest mustast ligasest asjast kinni haarata ja selle sinu seest välja rebida. Ma tahan selle pingi ette liivale visata ja vaadata tummalt selle teravaid hambaid. Ma tahan selle jalaga pudruks trampida.
„Mul on hea meel,“ ütlen ma, „et sa helistasid. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui…“
Paljas mõte sinust vannitoas, kahvatud tabletid värisevas käes, ja veel rohkem, lõputult palju tabletikarpe kraanikausil ootamas, paneb mu suu lukku. Palun, anun ma pooliku esihambaga plikatirtsu, kes sellel samal karussellil muudkui ringi ja ringi ja ringi käis, ära jäta mind kunagi.
Isegi siis, kui päike kõrgemale tõuseb, ei lase ma sinust lahti, ja iga natukese aja tagant kuulatan, kas sa ikka hingad veel.
„Kui maailm variseb kokku / kui sa lõpetad hingamise“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Laura Tombach (19) on Tartu Ülikooli esmakursuslane, kellel on huvi paljude loominguliste alade vastu. Viimased poolteist aastat on ta gümnaasiumi kõrvalt töötanud ühe noorteromaani kallal, kuid peale kirjutamise sisustab vaba aega veel lugemise, maalimise ja digitaalse kunstiga.
