Kui ma ütlesin, et tahan oma ellu raputust, siis ma ei mõelnud seda. Kuigi ma olen seda alati kartnud. Kõik on. Ja kardavad siiani. Ma usun, et see on normaalne, et ma olen niimoodi hirmust lolliks minemas. Raputus oli see igal juhul.
Olin eelmisel pühapäeval juba unne suikumas, kui ma voodis külge keerasin ja kogemata enda vasakut rinda riivasin. Käsi jäi millelgi pidama ja ma tegin ehmatusest silmad lahti. Katsusin teist rinda. Seal sellist tükki ei olnud. Liikusin käega uuesti vasakule. Misasi see on?
Vähkresin tol ööl mitu tundi. Mõtlesin oma rindadele, mida ausalt öeldes pole peaaegu ollagi – ja ometi mahub see sinna ära. Mul oli jube kummaline tunne, nagu oleks mu käsi kuidagi sinna juhatatud. Et ma pidingi nii pikalt tööd tegema ja diivanile magama jääma. Ja õues pidigi nii külm olema, et ma lõdisema hakkasin ja endale sooja pidin hõõruma. Ja enne unne vajumist pidin ma tundma seda, et süda saaks saapasäärde vajuda.
Aga ma rääkisin endale mõistuse pähe – sa lähed ju homme autokooliks tervisetõendit taotlema, räägi siis sellest ka. Veensin ennast, et pole mõtet muretseda, kui praegu midagi rohkem teha ei saa. Uinumist ma ei mäleta.
Hommikul sain üle pika aja rõõmustava teate: olin mustvalge fotograafia labori vabaaines ootenimekirjast edasi saanud.
*
„Oodake palun koridoris, õde kutsub teid.“
„Selge, aitäh!“
Astusin koridori ja istusin ühele viiest seljatoeta pingist, täpilise kleidiga vanema naise kõrvale. Võtsin ERRi lahti ja lugesin edasi Juhan Partsi rohepöörde usutlust. Hea oli millelegi muule keskenduda. Ja ma teadsin, et ega mulle niipea vahele ei segata. Varsti hakkas ka minu kõrval istuvale daamile tunduma, et aega võib kuluda rohkem, kui ta oli arvestanud.
„No ma ei saa aru, miks nad panevad siis mitmele inimesele sama aja kinni,“ torises ta enda kõrval istuvale naisele, kes ei paistnud teda tundvat. Vähemasti oli eakaaslane, mitte „laps“ nagu mina.
„Ega ei oskagi kunagi arvestada, kaua siin minna võib. Vähemalt ei tasu muretseda, kui bussiga hiljaks hakkad jääma, mingit vahet sel niikuinii pole,“ vastas teine ja mõlemad said seepeale kõhutäie naerda.
Varsti läks uks lahti ja õde kutsus mind kabinetti. Astusin tema järel sisse, uks jäi avatuks.
„Istuge siia palun,“ ütles õde ja osutas toolile seina ääres.
„Tervisetõend autokooliks, jah,“ jätkas ta laua taha istudes ja tooli arvutile lähemale tõmmates.
„Jah.“
„Mis kategooria?“
„B.“
Ta toksis veidi aega mingeid andmeid arvutisse ja käis uuesti läbi kõik küsimused, millele ma digiloos juba vastama olin pidanud. Kontrollis silmanägemist, mõõtis vererõhku ja lõpetuseks võttis veresuhkru määramiseks näpu otsast verd. Mõtlesin, kui naljakas see on, et selliste toimingute eest 35 eurot maksma peab. Ja sellele, et ma pean jutuga kuidagi sinna jõudma. Õde märkas mu vaikimist või siis tajus rahutust, igal juhul küsis armsa vene aktsendiga:
„Ei ole paha olla?“
Naeratasin oma palju harjutatud sunnitud naeratust ja vastasin: „Ei, seda mitte. Kas selle tõendiga on nüüd kõik ühel pool?“
„Nuu, ma praegu vormistan seda, jah.“
Olin veidi aega vait.
„Mul on tegelikult üks teine küsimus. Või mure,“ ei suutnud ma ennast tagasi hoida, kuigi nägin, et teisel on toimetused pooleli. „Mul on selline asi, et… Ma tundsin eile oma rinnas ühte tugevamat kohta ja siis ma mõtlesin, et ma laseks teil ka katsuda, et kontrollida. Et midagi hullu ei oleks.“ Vahtisin talle pisaraid täis valguvate silmadega otsa ja näppisin terve selle aja oma tisse, üles-alla, üles-alla, vaheldumisi, nagu tola. Uksed olid pärani.
Lehvitasin silmadele tuult: „Vabandust, ma…“
Ta tõusis toolilt ja tuli puudutas mind õlast: „Kõik on korras, ma lähen räägin doktor K-ga.“
Ja lahkus kabinetist.
Tagasi tulles teatas ta: „Võib-olla järgmine esmaspäev doktor K. juures? Konsultatsioon, tema saab rahulikult vaadata.“
Naeratasin. „Jah.“
*
Seisin nelja ukse vahel ega saanud õieti aru, mida ma tegema pean. Üks uks viis koridori, sellest olin ma sisse astunud. Uksel minu ees seisis silt „Palun KOPUTA ja veendu, et sa kellegi tööd ei segaks“, eesti ja inglise keeles. See oli ainuke uks, millel oli õige loenguruumi number. Parempoolse ukse tagant kostis juttu, aga ma ei eraldanud sellest sõnu. Just siis, kui hakkasin kuulatamiseks kõrva ukse vastu suruma, läks uks mu selja taga lahti ja sisse astus lühikest kasvu prillidega tüdruk.
„Kas sa ootad ka siia?“ ja näitas parempoolsele uksele.
„Jah, vist. Ma olen Mia, tulin täna esimest korda. Sain alles eile teada, et ma siia ainesse sisse sain, enne olin ootenimekirjas,“ vastasin kiirustades ja panin lausele naeratusega punkti.
„Aa, okei. Ma sain ka alles eelmisel korral teada, esimene tund jäi vahele. Täna me ilmutame juba filmi, on sul kaasas?“
„Ei, ee, seda ma ei teadnud.“
Seal meie katkendlik vestlus lõppes ja mul oli tänu lisandunud silmapaarile julgust uksele koputada. Läks veidi aega mööda, kuni õppejõud uksele tuli.
„Tere!“
„Tere, mina olen Mia!“
„Jaa, tere! Ooh, ja tere, Triin,“ ütles ta ja pistis pea ukse vahelt veelgi rohkem välja. „Ma olen siin praegu Silviaga, näitan talle esimesed sammud kätte, aga ma tulen kohe teie juurde.“
Uks sulgus ja me taganesime Triinuga koridori, seal oli valgem.
„Mis te siis eelmises tunnis tegite?“ küsisin jutu jätkuks.
Triin vastas üsna napilt ja küllap mitte väga sisukalt, sest vastus mulle meelde ei jäänud. Kuna ta vaatas mulle iga küsimuse peale aina hirmunumate silmadega otsa, siis jätsin ta õige pea rahule.
Varsti tuli õppejõud ja jagas meile ülesanded kätte. Minul, filmita filmiilmutustundi ilmunud tudengil, lasi ta lugeda fotogrammi tehnika kohta ja oma osakonnast pildistamiseks kraami kokku otsida. Triin astus Silvia jälgedes.
*
Leidsin meie rohelise laua alt igasugu asju: kolme erineva tihedusega traatvõret, mulineelõnga, kuivanud kipslilli, stürot ja maketijääke. Isegi ühe pitsi haarasin kööginurgast kaasa, hiljem mõtlesin, et neid oleks rohkemgi ära kulunud.
Õppejõule mu valik meeldis ja ta viis mind kohe pimikusse. Kõigepealt peatusime eesruumis, mille keskel seisis keemiavannidega valamu.
„Siin on siis need keemiavannid. Esimeses on ilmuti, developer, näe, siin on lühend DEV ka peal. Järgmises on stopplahus, mis peatab ilmutusprotsessi. Siis on kinniti ja lõpuks läheb kõik vette. Tavaliselt on need ajad kaks minutit – minut – kaks minutit, aga kui sa teed testi, siis piisab, kui teed minut – pool – minut.“
Edasi läksime suurendiruumi. Ta näitas mulle nipid kätte: kuidas suurendit üles-alla liigutada ja valgusava suurust muuta. Kust lampi tööle ja kustu panna ja kuidas aega sättida. Kõik tundus lihtne ja loogiline ja varsti jäin sinna paariruutmeetrisesse pimedasse ruumi üksi. Oma mõtete ja eesmärkidega.
*
Keegi koputas uksele. Hüüdsin reipalt: „Jaa!“
„Kuidas sul läheb?“ küsis õppejõud ja tõmbas ukse koomale. „Mõtlesin, et sa ei ole siit nii pikka aega välja tulnud, et ma tulen vaatan, kas sa oled üldse elus.“
Naersin: „Olen! Ma naudin! Aga ma arvan, et see on mu viimane katse.“
„Jah?“ küsis ta ja astus lähemale. „Kui sa nii arvad. Minu poolest võid sa siin olla nii kaua, kui tahad.“
„Mulle väga meeldib! Aga kõht hakkab tühjaks minema ja mõtted hakkavad ka vaikselt otsa saama.“
Selleks hetkeks olin ma neli fotopaberit ribadeks lõiganud ja fotogrammidena välja lasknud. Umbes kolm tundi nende seinte vahel omaette mänginud.
„Ma saan aru. Mingil hetkel hakkab see pimedus ka väsitama.“
Kui ma olin suurendiruumis kõik korda seadnud, tulin eesruumis seisva valamu äärde ja hakkasin vannis ligunevate fotopaberiribadega solberdama. Tegin õppejõuga juttu:
„Ja need aurud ei ole mürgised?“
„Eeh, aurud on just kõige mürgisem osa. Aga siin lahuses ei ole hüdrokinooni sees, vot see on kantserogeenne,“ vastas ta.
Tema jutt oleks justkui vannis minu liigutuste taktis ära lahustunud. Ilmuti hakkas kujutist vaikselt välja joonistama. Mõtlesin oma vasakule rinnale ja surusin ärevust alla.
„Uue nädala alguses lähen arsti juurde, enne järgmist tundi keemiavannide kõrval,“ mõtlesin endamisi.
*
Ma ei imestanud, et pidin ka seekord ligi kakskümmend minutit koridoris ootama, enne kui arst mind kabinetti kutsus.
„Tere, palun istuge.“
Võtsin istet toolil tema laua kõrval, aga esimesed paar minutit olin vait, ootasin, kuni ta eelmise patsiendi andmed arvutisse toksib.
„Nii, mis mureks?“ küsis ta lõpuks.
„Ma käisin eelmisel nädalal siin ja õde pani teie juurde aja. Ma tundsin umbes nädal aega tagasi oma vasakus rinnas tugevat tükki ja mõtlesin, et lasen teil kontrollida, ega see midagi hullu ei ole,“ kostsin endalegi üllatuseks rahulikult ja lühidalt.
Selle peale tõmbus arst tõsisemaks.
„Millal see oli?“
„Eelmisel pühapäeval.“
„Ja millal menstruatsioon algama pidi? Teinekord on sellised tükid tsükliga seotud,“ jätkas ta.
„Noo, praegu kestab. Eile algas.“
Arst kirjutas midagi arvutisse.
„Ja vana te praegu olete?“
„Kakskümmend üks,“ vastasin.
Arst tõusis püsti ja kõndis seina ääres seisva desovahendi juurde, lasi seda veidi peopessa ja küsis ainet käte vahel hõõrudes:
„Ja on teil peres olnud varem seda rinnateemat?“
„Ei tea, et oleks.“
Arst andis märku, et ma särgi ja rinnahoidja eemale tõmbaks, ja hakkas mu rindu kompama.
Vastasmaja kiirabisissesõidu ees tegi üks mees suitsu ja nägi täpselt aknast sisse. Vaatas terve aja pingsalt pealt. Püüdsin arsti segamata tema vaateväljast ära astuda, aga see ei õnnestunud hästi.
Arst oli kogu aja vait, ei küsinud midagi, ei öelnud ka midagi. Nägugi oli suhteliselt ilmetu. Mõne aja pärast läks ta tagasi seina äärde, et kraanikausis käed ära pesta. Sättisin oma riided korda.
„Teil on tõesti vasakus rinnas mingisugune moodustis. Et täpsemalt teada saada, suunan teid edasi. Aga ma pean nõu pidama, kas röntgenisse või ultrahelisse. Te olete veel nii noor laps.“
Ta saatis mind tagasi koridori, kus oli minu varasematele kaaslastele lisandunud üks vene keelt kõnelev paar. Inimesi tuli aina juurde, aga õe ega arsti kabinetti kedagi ei kutsutud.
Ühel hetkel kuulsin, kuidas registratuurilaua ääres istunud proua telefoniga rääkima hakkas.
„Tere, helistan siit kolmandalt korruselt, doktor K. juurest. Meil on nõu vaja, 21-aastane patsient…“
Edasi ma ei kuulnud, sest õde oli mind näinud ja eelmisest nädalast ära tundnud. Ja seekord oli tal piisavalt taktitunnet, et uks kinni panna.
*
„Ma vist ei tule filosoofiasse,“ ütlesin kursakatele, kui nad loengusse sättima hakkasid. Tahtsin enne ultraheliaja saada. Aga seitsmest kliinikust viis olid mulle juba ära öelnud või pakkunud aega kahe kuu pärast. Läksin katuseterrassile tormi kätte helistama, see oli ainus privaatne koht kogu kooli peale.
Kui eelviimasest kliinikust vastati: „Meie ei tee rinnapiirkonda,“ siis vajusin nördinult pingile istuma. „Aga kes siis teeb?“ küsisin endamisi. Võitlesin pisaratega.
Helistasin viimases lootuses ainukesele telefonile, mis ei olnud ennist vastanud.
Kutsus kaks korda ja siis kostis hääl: „Tere, M. kliinik kuuleb.“
Sain aja järgmiseks kolmapäevaks.
Kohe pärast kõnet läksin tagasi sisse ja suundusin filosoofialoengusse. Mõtlesin, et on hea millelegi muule keskenduda.
Hiljem, teel loengusaalist tagasi stuudiosse püüdis A. mu trepi peal kinni.
„Ma ikkagi tulin loengusse.“
„Ma nägin jah. Jopega ja puha,“ noogutas ta ettevaatlikult.
„Ma pidin arstile helistama,“ selgitasin lõpuks, „järgmisele arstile.“
„Ahhaa!“ ja tema nägu läks särama: „Said minust positiivset eeskuju, käid nüüd järjest arstide juures!“
Murdusin. Naeratasin: „Jah, just.“
Tuule Kangur (22)
Sinu tekstis võib aimata teatud isiklikke sugemeid, aga samas pole need sugugi nii selged. Mis sa arvad, kas lugejal peab olema tingimata võimalik sinu päriselu ja fiktsiooni vahel vahet teha? Mismoodi sa ise selle nurga alt teiste tekste loed?
Vaiko Epliku „Rahu võtmetes“ kõlab rida „Kas pole veider sinu elu? Minu oma küll on!“ ja mul on tunne, et paljude autorite tekstid saavad alguse samasugusest mõttekäigust. Mind on alati kõditanud küsimus, kui palju kirjutajad ja kirjanikud elust maha viksivad, ja tihti tekib tegelase iseloomujoontes konkreetset inimest nähes või loo sündmusi ära tundes kiusatus mõelda, et autor ongi minategelane. Aga mida rohkem ma elan, seda paremini mõistan, et autorid on lihtsalt tähelepanelikud kogujad, kes panevad kummalisi juhtumisi tallele ja kasutavad neid enda äranägemise järgi.
Õpid parajasti Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri. Kuidas võib „kunstnikupilk“ sinu meelest ilukirjandust kirjutades kasuks tulla? Tunned sa end tänu kunstiharidusele ka kuidagi osavama kirjutajana?
Üks minu õppejõud rõhutab pidevalt, et arhitekt on süsteemi looja. Võib-olla on mul sellest tulenevalt tekkinud soov selguse, aga ka mitmetähenduslikkuse järele. Oma töödes proovime igale liigutusele mitu põhjendust leida, kirjutades katsun sõnu samamoodi kaaluda.
Mida ma olen ülikoolis õppides veel tähele pannud – ma märkan palju rohkem! Esimesel kursusel hakkasin pärast tooli ehitamist igal pool mööblile ja tappidele tähelepanu pöörama, pärast kompositsiooniaine valguse ja varjude ülesannet nägin mitu nädalat igal pool valgusmustreid. Ehituspraktika tõi fookusesse igasuguse ehitamise ja kaevamise ja läbirääkimise, maalipraktika pani mind pooltoone hindama. Ja tahtmine teistelt õppida, kasulikke nippe teada saada, on nähtavasti tekitanud ka oskuse vahel vajalikke, vahel lihtsalt inspireerivaid vestluskatkeid pealt kuulda. Ühesõnaga, ma olen kindlasti tundlikumaks ja tähelepanelikumaks muutunud!
Lugejana naudin, kui tegelase elu on pisidetailideni lahti muugitav, kui tema päevade spetsiifikat ei varjata. Meie stuudio elu tunnistajaks olles tunnen, et see olustik on midagi, mida jagada kogu oma ilus ja valus – mitmeteistkümnetunnised tööpäevad ja hahetav hommikutaevas reivimuusika taustal esmaspäeva varastel tundidel ei ole vist ühelegi meie osakonna tudengile võõras. Küllap olen seepärast ka oma tekstis mõne kirjeldusega väga üksikasjalikuks läinud: et avada ülikoolielu tagamaid.
Soovita palun suviseks puhkuseks mingit head proosat – randa, metsa ja võrkkiike!
Väga soovitan „Armumisi“! Muidu ka, aga praegu pean silmas hiljuti eesti keeles ilmunud Javier Maríase romaani. Südamlik ja põnev lugemine pealt nähtud armastusest.
