Sirly-Ann Meriküll
„Juurdumine“
EKSA, 2023
Sirly-Ann Merikülli luulekogu „Juurdumine“ on lisaks kirjandusteosele ka kunstiteos. Galerii klaasi taha turvaliselt peitu pandud meistriteos, mida ehk tohib pildistada, kui turvamehelt viisakalt paluda. Kuid lisaks teosele endale figureerib ka kõik see rahvas selle ümber: asjatajad, uudistajad, publik, koristaja, turvamees uksel, giid, vastu tahtmist hammaste kirinal saali tiritud boyfriend. Raam, seinad, pisut kriimustatud põrand, akendel pladisemas vihmapiisad, õlinäljas uksehing kriuksumas. Unine õhtusse vajunud linnake kunstisaali ümber. Koomiline, kuid südamelähedane linnake, kus autor sirgus. Kogu selle ühiskondliku ürgaine on Meriküll kombineerinud esmalt iseendasse ning seejärel sättinud trükimasinasse. Ja otse loomulikult on autoril selle kõige väljendamiseks õigus, igale detailile.
Minu kriitika puudutab peamiselt teose struktuuri. Meriküll on luulekogusse igasuguseid luuletusi koondanud ja see teebki „Juurdumise“ mitmepalgeliseks. Luuletuste tundeelamuslik vahemaa on minu meelest aga päris suur, kohati lausa nagu kuristik: kui luulekogu esimesed plokid on megapingestatud ja sellise mõttega kirjutatud, et lugeja tundeliselt korralikult paigast lüüa, siis selle lõpust leiab ka lühemaid, tasakaalukama karakteriga tekste, mille emotsionaalne jõud on märgatavalt vaoshoitum kui esimeses pooles. Arvestades psüühilist maratoni, mille lugeja just läbis, tekib dissonantne mõte, et see luulekogu on nagu film, mille cliffhanger jätab vaatajasse rahutu tunde, et mis see lahendus täpsemalt oligi. Või nagu minoorse laulu lõpetamine järsu joviaalse duurakordiga. (Mis võib ju iseenesest olla meeldejääv ja äge vemp.)
See aga pole isegi mingi märkus. (Sõna „märkus“ on üldse negatiivse konnotatsiooniga, sest meenuvad nõmedad mälestused koolis ebaausalt korrale kutsumisest ja tutistada saamisest, mis aga pole üldse minu eesmäk, sest autor pole ju midagi halvasti teinud.)
Ma ei ütle seda niisama, sest tegelikult osutab juba teose pealkirigi juurdumisele kui pidevale arenemisele – nagu taimed omandavad juurte kaudu kõdust toitaineid, et kasvada, kogub ka inimene nii headest kui halbadest kogemustest kasvuväetist. Selles laadis on „Juurdumises“ käsitletud näiteks koolikiusamist. Luulekogu nimiluuletuses kirjutab lüüriline mina, kuidas teda kiusati ning tema üle julmalt naerdi, kuid ta pidas vastu, leidis lõpuks lahenduse ja sai üha tugevamaks. Meriküll kirjeldab metamorfoosijärgset seisundit järgnevalt: „jah / ma pole enam tema. / nüüd on mu küüned surutud kruusa / ja suu täis mulda / et võtta need sõnad suhu / kus nad lähevad kasvama.“ (lk 57)
Mida selle all nüüd mõeldud on? Mulda ju inimesed päriselus ei söö (see tähendab, neil ei maksaks süüa, kuigi mõni Leedu tädi on seda teinud, kunagi telekast nägin…). Mulla söömisel peab olema sekundaarne tähendus. Edasi lugedes rababki järgnev ülestunnistus: kindla jalgealuse leidmiseks löödi peajuur ehk iseenda mõistus kui võitle-või-põgene-instinkti ajel rapsiv meeleheitel taim maakera tuuma sisse: „ma juurdun ja lükkan oma peajuure sügavale / maakoorde kuni tuumani. mind / nad enam pikali ei lükka“ (samas). Fataalselt tooresse kujundisse on justkui kontsentreeritud aastasadu kestvad merelainete kapriisid, mis uhuvad toore ja sakilise graniidipuraka rannas jalutava uudishimuliku lapse peopessa mahtuvaks siledaks, looduskataloogi kaanele sobivalt esinduslike sümmeetriliste vormidega lutsukiviks. Lüüriline mina vajutab oma mõistuse maakera tuuma ehk südame sisse, mistõttu tekib inimese ja maakera südame vahele justkui infokanal – tollesama juure kaudu – ning voilaa, kaks ongi saanud üheks. Luulemina aktualiseerub tänu jõule, mille ta mullast sai, lausa topelt: mulda endasse ammutades ja sellest Maa tuumani läbi tungides.
Veel üks ilus näide rikkalike sekundaarsete tõlgendustasandite Rootsi lauast on luuletus „kosmos“ (lk 13). Luulemina vaatab taevalaotusesse ja unistab lõpmatutesse kõrgustesse tõusmisest, kuid need pildid muutuvad palju tähenduslikumaks, kui võtta arvesse teoses kõrguvate luuletuse-puuhiidude vahel silkava luulemina ja planeet Maa lustlikku peitusemängu. Kui planeet vaatab taevasse ja mõtleb, siis muidugi on tal kolossaalselt suurem planetaarne pilk, ja ta märkab asju, mida inimsilm ei näe. Luuletuses mantrana nimetatud stratosfääri kihid, Saturni rõngad, kosmiliste lindude tiivad, eksoplaneetide rahvad – kogu see ulme on planeedi pilgule ju palju konkreetsem, ja muidugi tahab luulemina, et need asjad teda ärataksid, soojendaksid, puudutaksid jne. Ja muidugi ta tunneb, et ta tahab olla tagasi selle hästi kõrge ja kauge ideaali embuses, millest ta kunagi iidsel ajal loodi – tähetolmu, tolle galaktilise ema.
Tegelikult on täiesti selgelt aru saada, miks Meriküll oma luulekogu just sedasi struktureerib. Põhiteemad – ainevahetus, Maa jt taevakehad, eneseteostus ja aktualiseerumine, paralleelmaailmad, teisikud ja pooldumine nii naturalistlikus kui ka metafoorses võtmes jm – seatakse sisse luulekogu esimestes osades. Kolmandale osale, mille lõpetab luuletus „juurdumine“, järgneb nelja luuletusega sektsioon, mis toob sisse lihtsamad, meelelahutuslikumad ja lõbusamad motiivid. Luuletused, mille ajendiks on pigem argised tähelepanekud tänavailt, sätivad end mugavasti istuma dramaatiliste motiivide kõrvale, mis veel varasemast lugeja hinges kumisevad.
Hea näide sellest, kuivõrd pingutusevabalt näib autor valdavat nõksu ka ülemaailmsed mured muheda huumori ja malbe fooniga luuletustesse sisse tuua, on petlikult proosaline luuletus bussisõidust. Ühes optimaalseist soojapügalaist kõvasti kõrgemale küpsenud temperatuuriga liinibussis loksudes leiab aset kollektiivne kuumarabanduse-palagan, kesk mida tunneb ökoteadlik luulemina järsku empaatiat Maa vastu, kellel on globaalse soojenemise tõttu samuti palav: „kurat kas teile meeldib siin küpseda? / nii tunnebki end meie planeet: / nagu bussis esmaspäeva hommikul / kuumuses küpsevad inimesed!“ (lk 73).
Luuletuse seos eelmise teksti, nimiluuletusega „juurdumine“ on igati tähendusrikas, personaalne trauma ühendatakse väga loomulikult globaalse traumaga. Täpsemini öelduna: isikliku ebamugavustundega hüperboolitsemine kandub metafoori tasandil paeluvalt üle planetaarseks kuumusedraamaks. Et autor bussis palavust tunneb, ei tähenda seda, et tal tekiks püsivaid (aju)kahjustusi, mida ta frustreerunult mainib – kuid tekib hetkeviha ja paanika, seda küll. Ja mõelge nüüd: kui palju oleks planeedil Maa – hüpoteetiliselt, kui ta oleks isikustatud – õigus sarnases situatsioonis enda peal aset leidva globaalse soojenemise tõttu samamoodi lahvatada? Kui tugevasti pitsitab empaatia, mida siin luuletuses luuakse! Et ka planeet tunneb, et tal on liiga palav, ja tal on õigus oma vihale selle vastiku olukorra vastu, mida ta tunneb, et kogeb… Just nagu planeedil olekski kriipiv emotsionaalne kuumusetrauma.
Paratamatult peab kapitalismis elav autor silmas pidama sihtguppi, kes hakkab teost lugema. Kuid isegi parimate kalkulatsioonide, pikkade-lühikeste, kurblike-lustlike luuletuste balansseerimise puhul võib elu ikkagi visata oma vimka, et mõtled kirjutada näiteks noortele, kuid hiljem selgub laenutuste statistikast vaadates, et raamatu keskmine lugeja on 78 aastat vana. Tõsiasi, et Meriküll on palju järele mõelnud, milline ta tahab, et tema luulekogu oleks, tuleb välja ka sellest, et „Juurdumises“ on mitu luuletust luuletamisest: milline peaks luuletaja olema, kus üldse midagi avaldada kõlbab, mida kirjutada tuleks, või millise teise kuulsa lahkunud kirjaniku majas peaks elama, et ta kummitus endale töövarjuks ja inspiratsiooniks saada…: „Värskesse Rõhku: / piisavalt hea voolav ja poeetiline luuletus sobib“; „luuleõhtule: / võiks ikka olla siuke naljakas ja puändiga“; „Facebooki seinale: / no kindlasti naljakas või väga-väga hea“; „Instagrami kontole mustale taustale: / piisavalt paljude tühikute ja enteritega“ (lk 83). Kõikidest nendest kategooriatest leidubki selles luulekogus näiteid. Nii et luuleobsessioon on igati arusaadav. Sest pange ei taha ju panna, muidu võib karjäär läbi saada!? (Oh meie hirme!)
Kuid ma lugesin luulekogu uuesti läbi, ja ma tegelikult ei arva nii, nagu alguses ütlesin. Ma pole oma arvustuse algusega nõus.
Tegelikult leian ma, et luulekogu ülesehitus on mulle igati meelepärane. Mulle meeldib see tunne, mida „Juurdumise“ teise poole rahulikumad luuletused minus tekitavad. Nagu laev oleks jõudnud tormiselt merelt turvaliselt sadamasse, kus saab hinge tõmmata. Ja torm läheb juba üle ka, lained rahunevad ja päikegi hakkab pilvede tagant paistma. Saab nahapinnani läbi vettinud jope sauhti nurka heita ja päikesekiirte paitust nautida.
Tõestus sellest, miks tasub seda luulekogu mitu korda lugeda.
Águilas, Hispaania, aprill 2024.
Steven Eomois (30): „Mulle meeldib eelmiste sajandite folkmuusika Indoneesiast Andideni. Varun seda kui OCD-ga orav talve eel tõrusid oma eklektilisse kitarrirepertuaari. Mul on ka ühemehe-süntpop-bänd The Year of the Steve.“
