fotod: Jane Treima
Detsembris ilmus Värske Raamatu sarja 37. raamat, Heneliis Nottoni „Tähed Agnesele“, mis ühes Maria Izabella Lehtsaare illustratsioonide ja Agnes Isabelle Veevo kujundusega moodustab hoogsa ja viidetest kirju terviku. Kohtusime raamatu loojate ja fotograaf Jane Treimaga ühel vihmasel sügisõhtul – veel enne raamatu trükkiminekut – Heneliisi korteris, et rääkida, mis tunne on raamatut teha ja kuidas see protsess välja näeb. Tutvunud, ilusatest raamatutest lookas lauda uurinud ja juba tund aega olulistel teemadel lobisenud – mis tähemärgi all on keegi sündinud ja mitu kassi kellelgi on ja et Heneliisi esimese hobuse nimi oli Juki –, jõudsime ka küsimuseni, et…
… siin raamatus on väga olulisel kohal teie kolme koostöö. Kas te olete sellega algusest peale kolmekesi töötanud või tõi Värske Rõhk teid kokku?
Heneliis: Ma teadsin algusest peale, et tahaksin töötada visuaaliga – mõelda lisaks tekstile ka sellele, milline on lugejakogemus. Mulle on oluline, mis valikud eelnevad paberraamatu avaldamisele. Kui see ei loeks, siis võiksin teha näiteks Instagrami postituse ja seda teksti seal kasutada.
Mulle lihtsalt tundus, et need on inimesed, kellega tahaksin koos töötada, Värske Rõhk meid koos töötama ei sundinud (naerab). Samas on kirjastamismaastik rahastuse mõttes niivõrd ebakindel. Ma ei saa pöörduda Agnese ja Maria poole ja öelda: „Kahe aasta pärast tuleb võib-olla raamat välja, kui me suudame mingi teksti valmis saada, äkki te tahate seda koos teha?“. Tundus, et kui mul ei ole lubadust ja kindlust, et vajalik raha ja plaan on olemas, oleks ebaõiglane neid varem kaasata. Aga tegelikult hakkasime rääkima ikkagi palju varem, kui raamatu ilmumise kohta kinnituse saime.
Käsikirjas on palju visuaalseid skeeme, keelemänge, mis teksti väljanägemist ja struktuuri mõjutavad. Kuidas sa neid kohti kirjutades planeerisid?
Heneliis: Tegelikult kirjutasin suurema osa käsikirjast Canvas. Tegin seal ise uue lehe, vaatasin paigutust ja jälgisin, kuhu peaksid visuaalid tulema. Tegin seda peamiselt selleks, et ise tekstist aru saada. Mõtlen paremini, kui mul on ettekujutus, kuidas asi välja võib näha. Saatsingi Agnesele ja Mariale selle hästi koleda Canva faili. Mis tunne oli?
Maria: Aitas aru saada küll, mida mõtlesid, aga naljakas oli.
Agnes: See oli naljakas, aga samas ei pannud niisugust survet peale, et raamat peab nüüd selline välja nägema. Ma ei kujuta ette, et keegi teine mulle Canva faili saadaks, aga Heneliisi puhul oli see okei. On suur vahe, kas sa saadad selle Canva faili, et „nii, see kujundus peab selline olema“, või on tegu rohkem mudeliga.
Mulle meeldib, et Heneliisi mõtted olid visualiseeritud. Tänu sellele ei tekkinud olukorda, kus üht asja peaks möödarääkimise pärast kümme korda uuesti tegema.
Kuidas sul, Agnes, töö ühe raamatu kujundamisega alguse saab?
Agnes:
Alguses vaatan alati näiteid. Lähen selleks tavaliselt EKA graafilise disaini magistriosakonna raamatukokku. Kui me Heneliisiga esimest korda kokku saime, olid tal endal mingid raamatud kaasas, et näidata, mida ta enam-vähem tahab. Ma ei pidanud tema mõtteid lugema, vaid tal oli visioon ja see aitas. Paar korda saime Heneliisi ja Mariaga veel kokku ja vaatasime raamatuid. Ja see protsess jätkub üldiselt nii, et ma loen teksti läbi, teen koledaid katsetusi ja siis need koledad katsetused lähevad lihtsalt aja jooksul natuke paremaks.
Heneliis kirjutab palju raamatust kui füüsilisest esemest. See tundub põnev materjal, millega kujundajana suhestuda, aga samas on see üsna meta – selline sisu ja vormi vaheline pinge võib olla paras pähkel.
Agnes: Mul oli paar väga rasket nädalat, kus ma ei suutnud mitte midagi välja mõelda, ma ei olegi sellest Heneliisi ja Mariaga rääkinud. Aga siis hakkasin katsetama ja sain asja toimima. Raskus tuli sellest, et tekstis on nii palju osi, mis peavad küljenduslikult eristuma. Mitu fonti, mis kõik peavad omavahel hästi töötama.
Tõesti, raamatus on kolm fonti… ja ka lüngad, mida lugeja saab oma käekirjaga täita. Võrreldes tavalise proosateosega on makett päris mänguline. Tüpograafia pole anonüümne, vaid kujundaja tehtud valikud on väga esil ja neil on teksti liigendamisel suur roll. Kuidas on sellise raamatuga töötada, Agnes? Võimalus proosatekstiga nii suurel määral mängida ei ole ju väga tavaline.
Agnes: Kusjuures – mu projektide seas pole vist eriti normaalset raamatut olnud. Sellist, kus on ainult tekst ja kuhu pole võimalik kujunduslikku mõju tekitada. Selline detailidega mängiv lähenemine meeldib mulle väga.
Siin raamatus on üks fontidest spetsiaalselt selle raamatu jaoks Heneliisi käekirja põhjal tehtud. Kuidas te selle valikuni jõudsite ja kuidas see protsess välja nägi?
Agnes: Mul oli kohe alguses soov seda mõtet proovida. Kõigepealt katsetasime ainult Heneliisi kirjutatud suurtähtedega, et ma saaksin neid peatüki alguses drop caps’ina kasutada. Aga siis mõtlesin, et tegelikult on tekstis sõnu, mis võiks samuti olla Heneliisi käekirjaga kirjutatud. Proovisin neid esialgu all caps’is, aga see nägi suht ebaloomulik ja halb välja. Suurtähtedega käekirja pole hea lugeda. Ja siis ma palusin Heneliisil veel tähti joonistada ning hakkasin neid küljendusel lisama.
Heneliis: Kirjutasin tähed paberile, tegin telefoniga pilti ja saatsin Agnesele. Raamatu pealkiri tuli ka sellest, et ma panin meili pealkirjaks „Tähed Agnesele“. Ja siis veetsin umbes kuu aega, üritades kõiki veenda, et „Tähed Agnesele“ on kõige geniaalsem pealkiri. Lõpuks olid nad minuga nõus.
Kas te käisite lehekülje haaval läbi, kus täpselt käekirja kasutama peaks?
Agnes: See tuli üsna tunde järgi. Lugesin teksti typeset’imise ajal ja vaatasin jooksvalt, kus see toimida võiks. Mõne koha oli Heneliis juba ise esile toonud.
Heneliis: Sorry, mida see typeset’imine tähendab?
Agnes: Kui tekst on vasakule joondatud, mida minu meelest on lihtsam lugeda kui rööpjoondust, ja sa ei ole paremat serva typeset’inud, siis on visuaal ebaühtlane, kõik pisivead torkavad silma. Pead saama read ühtlaselt jooksma, et oleks hea lugeda. Tähtede ja sõnade vahesid timmima…
… ja kui on rööpjoondus, ehk siis kui pole avatud ladu, siis peab vaatama, et ei jääks jõgesid sisse, et tähevahed oleks ühtlased…
Agnes: … et ei tuleks lesed ja orvud…
Heneliis: Orvud?
Agnes: Orvud ja lesed. Laused ja sõnad, mis jäävad üksikult ühe lehe algusesse või lõppu. On väga palju naljakaid väljendeid ja ka palju, mida jälgida. See on graafilise disaineri igapäevatöö.
Aga käekirja juurde tulles… esimest korda kellegi käekirja näha on alati kuidagi intiimne.
Heneliis: Ma tundsin, et olen nüüd Agnesega lähedasem. Ta saatis mulle video, kuidas ta minu käekirjaga tähti ekraanile trükib. Oli tunne, nagu oleksin unes kõndinud.
Mis sellest fondist saab?
Heneliis: Saadan salajase failina ringlema.
Agnes: Saadan selle kindlasti Heneliisile kasutamiseks. Aga ise eelistaksin seda tüpot – nagu alati, kui millekski custom-tüpot teen – ainult selle algses kontekstis. See on ikkagi kellegi käekiri, ma ei hakka seda mingile plakatile või kuskile näitusekujundusse panema.
Maria, sinuga seostub mul esmalt su töö kaasaegse kunstnikuna. Kuidas erineb illustreerimise protsess kontseptuaalsema ja isiklikuma teose loomisest?
Maria: Tavaliselt, kui minult illustratsioon tellitakse, sisenen teise rolli kui see, kes ma kunstnikuna olen. Näiteks Müürilehele luuletusi illustreerides saan kätte juba valmis teksti, mul on teada kindel suund ja formaat. Aga praeguses projektis elasin läbi väikese identiteedikriisi – Heneliis ütles mulle väga konkreetselt, et ta tahab, et ma teeksin lihtsalt seda, mida ma teen, mitte ei looks endale illustraatorina mingit uut identiteeti… Ja nüüd, kui olen „Tähed Agnesele“ illustratsioonidega praegu valmis saanud, näen, et see protsess ongi tõesti olnud väga sarnane nende sketšidega, mida ma näiteks Instagrami postitan. See ongi lihtsalt selline… vibe’i pealt toimetamine. Olen Heneliisi käsikirjast inspiratsiooni saanud, aga püüan sellel end mitte piirata lasta. Ma ei tea, mis see on, aga see on hästi tore. Sümbioos.
Mulle tundub see kooslus hästi loogiline. Heneliisi tekst, Maria visuaal. Teie loomingut seob mu peas sarnane mustandlikkus ja ehk ka kväär-temaatika. Aga see võib tõesti keeruline olla, kui keegi palub sul illustreerida „lihtsalt nagu sina ise“…
Heneliis: Ei no see on päris kohutav, jah. Kui keegi mulle seda ütleks – et „kirjuta nagu sina ise“ –, siis ma vist tahaks ära minna… Mulle väga-väga meeldib Maria kväärperspektiiv ja ma tunnen tema visuaalides nii palju tuttavat ära. Ma olen veetnud väga palju aega Maria Instagramis scroll’ides. Tema töödes on nii palju detaile ja kihte, millega ma eri viisidel suhestun. Maria teeb visuaaliga seda, mida mina tahaksin tekstiga teha. Mul on tunne, et meie töös on midagi sarnast. Kui me esimest korda kokku saime, võttis ta kaasa märkmiku, mis oli igasuguseid asju täis kleebitud.
Oleme omavahel arutanud, mis on tõsiseltvõetav kirjandus. Käsikirjas kasutan ainult feministlike autorite tsitaate. Mis on see „tüdrukulik esteetika“, mis nagu polekski „päris kirjandus“? Sest „päris raamat“ näeb ju selline välja… Kui juba meie kolm arvame, et see, mida teeme, on hea, siis see ongi päris.
Maria, kas sa teed illustratsioone käsitsi?
Maria: Peamiselt küll. Harva joonistan midagi digis juurde. Aga olen mingeid detaile välja printinud, mis illustratsioonidega sobiksid, ja tihti panen detaile korduma – see on mu töös hästi tavapärane. Neist korduvatest asjadest on mul arvutisse tekkimas selline väike fond, kust saan joonistusi võtta.
Heneliis: Mulle on kõik, mida Agnes ja Maria teevad, nii mind-blowing. Matean, et see oleks meeletu piiride rikkumine, aga ma tahaksin nii väga õhtuti nende kõrval istuda ja vaadata, kuidas nad oma tööd teevad. Ma ise teen ka igasuguseid asju – aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik teha fonti! See ei mahu mulle pähe. Või kui Maria ütles, et ta joonistab asjad paberile ja teeb need arvutis ühel hetkel teist värvi… Ma olen nagu see inimene, kes näeb esimest korda lennukit.
Maria töid vaadates tuleb meelde Tumblr, see feed, mis teismeeas identiteeti kujundas. Kui ma prooviks seda sõnastada, siis ilmselt on see mingite äratuntavavate popkultuuri-elementide põimumine väga isiklikuga. Heneliisi tekstis on ka mingi blogilikkus, väga isiklikud detailid kõrvuti tsitaatide ja viidetega, millega võiks suhestuda terve generatsioon või skeene…
Heneliis: Üks mu lähtekohtadest oli see, kuidas mu aju toimib. Mõtlesin sellele, kuidas ma ise infot tarbin ja kuidas ma suudan seda vastu võtta ja kuidas on minu meelest tegelikult orgaaniline raamatut lugeda ja kuidas ma tegelikult kirjutan. Siis, kui unustan ära selle, kuidas päriselt kirjutatakse, või selle, mida mulle loovkirjutamise tunnis õpetatakse… Tean, kuidas lugu peaks välja nägema, tean neid reegleid, ja ma arvan, et suudaksin kirjutada korraliku romaani, kui tahaksin. Aga üritan jääda truuks sellele, kuidas ma ise mõtlen. Mu mõtlemine on hästi eklektiline.
Tegelikult ma pole kõiki neid raamatuid, mida tsiteerin, isegi läbi lugenud. Olen lugenud mingit kohta, olnud sellest siis väga inspireeritud ja hakanud eri tükkide vahel seoseid leidma. Ma kogun viiteid ja hüppan ühest asjast teise, olen nagu „vau, see seostub selle asjaga, mida ma kunagi sellest raamatust lugesin!“ ja otsin siis selle raamatu üles, või otsin internetist veel mingeid tsitaate, või siis mul tuleb meelde, et just see autor on võib-olla kunagi äkki midagi sellist kirjutanud. Mulle meeldivad detailid. Mis see raamat ongi, „Find Waldo“? Tunnen, et jess, ma leidsin siit selle ühe detaili, mis mind kõnetab, ja töötan sellega edasi.
Su tekst tegeleb palju mittelineaarsusega. Ja käsikiri ei mõju päris sellise raamatuna, mida peaks otsast lõpuni läbi lugema. Seda lugedes oli tunne, et mul on lahti mitu tab’i, kus on mitu PDF-i saja kommentaari ja highlight’iga. Samas on köidetud raamat omal moel üks kõige lineaarsemaid asju üldse. Kas sa teeksid füüsilise raamatu kuidagi teistmoodi, kui see oleks sinu teha?
Heneliis: Mul ei ole siiski nii palju loovust. Olen lihtsalt mina ja mu Canva. Ma mängin küll hästi palju kontseptsiooniga – mõtlesin näiteks, et äkki võiks raamat alata keskelt ja minna mõlemas suunas. Kaalusin seda pikalt, aga lõpuks tundus, et ma ei taha, et raamat muutuks kontseptuaalseks mänguks, vaid oleks ikkagi loetav. Et mingid ideed toimiksid, peab tegema nii, et neil oleks ruumi loogiliselt liikuda. Et selles kogemuses säiliks mingisugune tuttavlikkus. Mulle ei meeldi, et raamat on nii lõplik, valmis asi. Kuna ma tegutsen peamiselt etenduskunstide alal, on mulle väga loomulik, et midagi luues muutub see ka koos publikuga. Tahan, et minu raamatusse kirjutataks. Oleme jätnud ruumi märkmetele. Ma loodan, et inimesed jätavad sinna oma jälje – isegi kui seda teistele laenatakse –, ka raamatukogu raamatusse. Et see raamat muutuks koos lugejatega ja õpiks inimesi tundma.
Seal on sinu telefoninumber, et inimesed saaksid sulle kirjutada, ja lüngad, mida täita.
Heneliis: Jaa, ma soovin, et inimesed kirjutaksid mulle Whatsappi.
Agnes: Oleme arutanud, et kleepsuleht võiks ka olla.
Aga by the way, milline kaas tuleb? Ja köide?
Heneliis: Ma ei teagi. Agnes ütles mulle eile, et tal on mingid ideed.
Agnes: Ma lähen täna koju ja teen faili lahti. Sain seljapaksuse trükikoja käest teada ja hakkan disainima.
Heneliis: Mulle oli oluline, et kui näiteks illustratsioonid on üle kahe lehe, oleks võimalik neid korralikult vaadata. Ja kui lugemise ajal kohvi juua, püsiks raamat käes normaalselt lahti.
Mis asendis te tavaliselt raamatuid loete?
Agnes istub diivanil ja kallutab pead põlvedel lebava nähtamatu raamatu suunas, mida mõlema käega lahti hoiab.
Heneliis: Päriselt või? Ma loen tavaliselt pikali.
Maria: Mulle meeldib kõhuli lugeda.
Tummy time on väga tähtis!
Heneliis: Ma tahaks korraks tulla tagasi selle juurde, kas keegi seda loeb või kas seda võetakse lõpuks nagu… mis see oligi, „Naise iba
käsiraamatut“?
Haha. Eile nägin just üht meest seda lugemas…
Agnes: Mingi dude kirjutas raamatu koos näpunäidetega, kuidas naistesse tuleks suhtuda ja mida naised tegelikult mõtlevad. Ja see läks algul Rahva Raamatusse müüki, aga siis võeti müügist ära ja sellest tuli hull draama.
Heneliis: Ühesõnaga, meil olid raamatu pealkirja valimisega väga suured raskused. Ikka tunde arutasime seda. „Naise iba“ oleks hea pealkiri olnud, jah… Aga 2025. aastal on juba kaks selle pealkirjaga raamatut ilmunud. See on nagu see tsitaat, mis on ka raamatus ja mida on Picassole omistatud: „Head kunstnikud teevad järele, suurepärased kunstnikud varastavad.“ Väidetavalt pärineb see mõte hoopis Dora Maarilt.
