fotod: Anita Kremm
1.–7. veebruarini toimus Esnas ja Tartus juba teist korda noorte Balti kirjanike talvekool Circa Seven Celsius. Talvekoolis osales ka läti luuletaja ja kunstnik Lote Vilma, kellega istusime ühel hingetõmbepausil Aparaaditehases maha ning uurisime tema mitmekesise kunstniku- ja kirjanikuteekonna kohta. Vestlus toimus inglise keeles.
Kuidas on talvekool õnnestunud? Mida on see sulle andnud?
Mulle jäi juba eelmisest aastast see kogemus väga südamesse, kõige huvitavam on olnud pidev suhtlus teiste kirjanikega. Toimus väga põnev peegeldamine. Ja tõesti tore, et mul on nüüd need tutvused, me hoiame endiselt natuke kontakti. Aga kõige rohkem nautisin ma Esnas olemist, sest see paik on minu jaoks maagiline, ma pole kunagi taolises kohas käinud. Ma arvan, et see imbub mingil moel ka luuletustesse.
See oli üsna raske aeg, keset talve. Ma olin üsna depressiivne ja mul oli kevadeni palju keerulisi tundeid (naerab). Nii et sisimas tundsin end sageli päris halvasti, aga need pisikesed ja toredad kokkupuuted teistega tõid minusse ka teatud kergustunnet ja see oli väga hea.
Sind on eesti keelde üllatavalt palju tõlgitud, kuidas nii on juhtunud?
Esimene avaldamine Värskes Rõhus[1] sündis, kuna osalesin Riias tõlketöötoas koos Eesti ja Leedu autoritega. Ja Triin [Paja] tõlkis ühe mu luuletuse. Ja siis tellis Looming Artis Ostupsi tekstide tõlkeid ja tema soovitas neile ka mind.[2] Aga olen käinud ka kahel kirjandusfestivalil.[3] Lihtsalt juhtub niiviisi (naerab). Ja nüüd siis kaks korda talvekooli pärast.[4]
Kuidas on lood teiste keeltega? Kas sind on ka mujal avaldatud?
Laste pildiraamat „Luuletaja ja lõhn“ („Dzejnieks un smarža“, 2019) tõlgiti üle-eelmisel aastal saksa keelde ja kevadel ilmub see hispaania keeles. Ja mingeid võimalusi on veel õhus, aga tõlgetega ei tea kunagi ette, sest mõnikord näidatakse üles küll huvi, aga siis jääb asi katki.
Kuidas sa tahaksid, et su tekste tõlgitaks?
Ükskord oli mul vaja mõned luuletused inglise keelde tõlkida. Tõlkija oskab inglise keelt väga hästi ja kui ta mulle tõlked saatis, oli kõik nagu korras, aga… See keel mõjub täiesti teisiti, sest mulle meeldib öelda asju minimaalsete vahenditega, aga inglise keeles tekivad teksti alati igasugused lisasõnad, et mõte oleks üldse arusaadav. Ja teksti sisu on justkui õige, aga tunne läheb minu meelest tõlkes täiesti kaotsi. Ma olen ka ise mõned oma luuletused inglise keelde tõlkinud ja siis on mul olnud palju lihtsam oma häält edasi anda — mõnikord valin lihtsalt mõne teise sõna kui algtekstis, sest mina olen ju autor (naerab). Aga ma saan tõlget kontrollida ainult inglise keeles, veidi ka saksa keeles, muul juhul pean ma tõlkijat usaldama. Ma võin talle oma teksti seletada. Aga lõpuks on see tema tõlge ja mul on võimatu nt hispaaniakeelsest tõlkest aru saada. Mis ma siis teen, panen selle Google Translate’i või? Nii et ma pean lihtsalt laskma tõlkel oma elu elada, sest ma ei saa seda nagunii kontrollida. Aga mõnikord on küll päris kurb, kui saad tõlget lugedes tõesti aru, et midagi on kaduma läinud.
Ja tegelikult on ju võimatu luulet tõeliselt, päriselt tõlkida — see on üsna pöörane. Ma tegin sellest kunagi koomiksi, sest läti keel on nii väike, on tunne, et see sureb vaikselt välja (naerab), tasapisi. Ja inimesed kasutavad üha rohkem inglise keelt ja nii edasi. Aga mina tunnen, et hoolimata kõigest on läti keeles huvitav kirjutada — saan ka aru, et see on mu jaoks parim kirjutamisviis ja ma ei oska tegelikult inglise keeles kirjutada. Ma ei taju korralikult selle keele kudet.
Sa juba otsapidi mainisid seda, aga mis sa arvad, kas luuletuse tõlkimine on üldse võimalik?
Ei, ausalt öeldes mitte. See ei ole lõpuni päriselt võimalik, sest keelel on liiga palju kihte. Kui ma kirjutan, on igal sõnal kindel välimus ja kõla, erinevad tähendused ja kultuurilised konnotatsioonid. Justkui maa-alune juurtevõrgustik. Ja see on kõigest üks sõna, aga kui sõnad veel ritta panna, tekib täiesti uus kiht seoseid ja võimalikke lugemisviise. Seda ma luule juures armastangi, et lugemisega saab väga-väga sügavale minna, ent tõlkija peab valikuid tegema. Ma arvan ikkagi, et tõlkida saab ka väga hästi, aga see võib mõnikord päris keeruline olla.
Jäime mõtlema su pildiraamatute tõlgetele, näiteks raamatule luuletajast ja lõhnadest. Pildid mängivad raamatus väga olulist rolli ja visuaalsel keelel on samuti palju kihte, mis kultuuriti erinevad. Mõnes mõttes jäävad pildid samaks, aga kas selles saab ikka kindel olla?
Ma tunnen, et visuaalkunst on ses osas ligipääsetavam. On küll kindlad illustratsioonistiilid, on väga klassikaline viis illustreerimiseks. Ja mõned inimesed peavad minu joonistusi väga lapsikuteks või ei hinda neid eriti, kuna nende ettekujutuses peab illustratsioon olema teistsugune, realistlikum, ja võib-olla ei saa nad aru sellest visuaalsest keelest, mis minule meeldib. Aga ka vastupidi — mulle ei lähe tavaliselt eriti korda igavad, väga otseütlevad illustratsioonid, mida olen juba nii palju näinud ja mis ei jäta kujutlusvõimele ega mulle kui lugejale eriti ruumi. Mind ajavad lasteraamatute autorid mõnikord tõsiselt närvi, sest jääb mulje, nagu neile tunduks, et lapsed ei saa aru, kui neile raamatu pähe ükskõik mis pahna serveerida. Et kui kirjutad neile lihtsalt mingitest jänkudest (naerab), siis polegi vaja rohkem pingutada — väga nõme suhtumine.
Milline on sinu illustreerimise ja kirjutamise lugu, kumb tuli su ellu esimesena?
Olen miskipärast tahtnud lapsepõlvest saati raamatuid luua, nii kirjutada kui illustreerida. Ostsin märkmikke ja tegin, nagu need oleksid kõvakaanelised raamatud, kirjutasin neisse lugusid ning joonistasin pilte. Tahtsin kirjutada tõeliselt suurt seiklusraamatut, sisekaanele joonistatud kaardiga, hästi detailirohkega muidugi. Jõudsin isegi sissejuhatuseni, aga siis, kui pidanuksid algama need tuhanded seiklused, oli seda kõike minu jaoks liiga palju — ja ma ei suutnud seda kirja panna ja sinnapaika see asi alati jäigi. Nüüd saan muidugi aru, et loomulikult ajas selline kirjutamine mu pea sassi, sest niimoodi seda ei tehta (naerab). Aga mulle on ikkagi lapsepõlvest saati kirjutamine meeldinud, teatasin isegi oma vanavanematele: „Kui ma suureks saan, hakkan ise raamatuid kirjutama ja teen ise pildid ka!“ Ma ei tea, kust see tuleb. Mingil hetkel läksin ka maalimist õppima, nii et ka sedasorti kunst tuli mu ellu, aga illustreerimine-kirjutamine on mu elus praegugi esikohal.
Nii et need on sinu jaoks tihedalt läbi põimunud?
Jaa. Need on siiski väga erinevad eneseväljendusviisid, näiteks maalimine sarnaneb minu jaoks rohkem luuletuse kirjutamisega. Illustratsioon võib olla poeetiline, aga tihtilugu on selle loomise tunne luuletamisest väga erinev. Aga mulle meeldib neid kokku panna.
Kas sul on mõnikord ka nii, et tuleb idee, aga sa ei tea kohe, kas tahad seda väljendada visuaalselt või sõnadega?
Ükskord maalisin pildi, kus oli palju punast värvi ja must auk ja üks valge voodiraam. Ja ma võtsin kuidagi sellest maalist teatud osad ja panin need luuletusse. Voodi oli luuletuses tehtud kontidest[5], kuna selle raam oli valge ja kuidagi paljas. Minu jaoks töötavad asjad lihtsalt niiviisi, mõnikord need justkui kattuvad või topelduvad. Mõtteprotsessi saab väljendada eri meediumite kaudu. Mulle meeldib kokkuvõttes nii see maal kui ka luuletus. Minu noorteraamatus „Veetorn“ („Ūdenstornis“, 2021) on olulised nii illustratsioon kui tekst, nii et ma hüplesin päris palju meediumite vahet. Joonistasin ja siis kirjutasin midagi pildi juurde või vastupidi, ja nii edasi-tagasi. Üks asi viib teiseni ja nii on päris loogiline, et ka mu kirjutised on sageli üsna visuaalsed.
Lisaks visuaalsusele on su tekstidele omane täpne minimalism. Kuidas sa sellise stiilini oled jõudnud?
Ma arvan, et see on oluline nii mu tekstides kui kunstis. Kui hakkasin tõsisemalt luuletama, tuli see loomulikult, mulle meeldib, kui tekstis on väljaütlemata asju. Selline tugev tunne, et öeldakse küll üht, aga lugeja tunnetab selle taga midagi veel. Minimalistlikus tekstis tekib teatav pinge. Mind on mõjutanud mõned läti luuletajad ja ka jaapani haikud, millel on väga visuaalne ja minimalistlik kirjutamislaad, need nii-öelda „lihtsalt näitavad“. Selles vormis on midagi ilusat. Ühel hetkel hakkasin oma luuletusi kõvasti toimetama, vaatasin, kui kaugele ma sellega minna saan: „Mis siis juhtub, kui ma selle välja võtan?“ Aja jooksul kooruski sellest mu praegune kirjutamisviis. Mulle hakkas väga selline hämarus meeldima, see tunne, et lugejale jääb palju ruumi. Esimesse mustandisse kallan kõik, mis välja paiskub, aga edasi on tarvis luuletusega vaeva näha ja maadelda, uurida välja, mis ta tegelikult on. Ja siis aidata tal väljendada, mida tal on vaja väljendada. Otsin uusi sõnu või uurin kasutatud sõnade tähendusvälju. Kui ma olen midagi liiga igavalt lahendanud või mõni sõna kõlab ilmetult, siis proovin leida sõnu, mis mahutaks rohkem, millel oleks huvitavam tähendus või tunne või kõla. Selline protsess on mulle päris oluline.
Hindan ka teiste tekstides lihtsust — sellist, mis lisab sügavust. Mulle ei meeldi luuletused, mis mulle midagi seletavad (naerab), vaid mind kõnetab ikkagi minimalistliku stiili täpsustunne, mis sarnaneb samurai mõõgahoobiga: kunst seisneb liigutuse tõhususes. Eks metafoor inimeste tapmise kohta ole muidugi veidi jõhker (naerab), aga mõte jääb. Kui teksti toimetada ja kõik ebavajalik välja rookida, tuleb tõesti selline mõnus kõhutunne, et oled märki tabanud, muidugi mitte inimest. Aga naudin sellist täpset lööki.
Oled palju töötube teinud ja tundub, et sulle on oluline leida viise, kuidas teistega loomisrõõmu ja kunsti jagada. Kas seepärast töötube korraldadki?
Ma arvan küll, mõnikord ka raha pärast, kui päris aus olla. Kunstnikelt tihtilugu ka oodatakse töötubade organiseerimist ja alguses olin ma selles rollis ebalev ja ebakindel. Aga eelmisel aastal tegime Robertsiga [Roberts Vilsons] koolides umbes 60 töötuba. Mulle meeldib väga kontakt lastega, ja aja jooksul olen kindlamaks muutunud. Kuna eelmisel aastal toimus töötube nii palju, sain aru, et mulle meeldib luua ruumi, kus inimesed luua saaksid. Ja jälgida, kuidas nad loomise käigus oma siseilmaga töötavad või mängivad. On imeline tunne, kui teismeline kirjutab meie töötoas luuletuse. Väärtustan seda kõike väga kõrgelt. Mind inspireerib nii-nii väga, kui näen teisi avanemas ja loomas, ja tahan kuulda, kuidas nad mõtlevad. Proovin lastele ka alati sisukat tagasisidet anda, näiteks: „Jaa, selline kujundus on väga hea! Äkki võiksid lisada ka seda või seda värvi?“
Tegin ka talvekoolis töötube ja olin nende pärast elevil, sest on teine asi töötada inimestega, kes samuti kirjutavad ja kirjandusest huvituvad — nii saab minna sügavamale. Ei juhtu just tihti, et teen töötuba teistele professionaalidele. Mulle meeldib, et tekib side kunsti ja kirjutamise ja loovuse kaudu.
Kuivõrd tunnevad Läti noored autorid kogukonna- ja ühtsustunnet? Kas neil on piisavalt ühiseid ruume?
Sellega on keeruline. Olen palju rääkinud oma illustraatoritest sõpradega, kes igatsevad väga kogukonda. Nad on käinud näiteks Bolognas, kus illustraatoritel on ühisstuudio, kus saab koos töötada ja aega veeta, tõesti tugev kogukond. Lätis on igaüks justkui kusagil omaette ja ajab oma rida, aga vaikselt üritatakse ikkagi kogukonnatunnet tekitada. Mulle on selline kuulumistunne väga oluline. Paar aastat tagasi toimus Siguldas esimene laste- ja noorteraamatute festival, kus oli illustraatoreid ja kirjanikke ja kirjastajaid, keda ma eri teid pidi tunnen. Sain seal ringi käia ja muudkui „Oi, tere! Tere! Tere!“ öelda ja see oli nii tore! (Lajatab rõõmsalt vastu lauda.)
Kirjanikud kohtuvad kirjandusüritustel, aga muidu ei ole meil eriti võimalust ühiselt aega veeta. Viimasel paaril suvel olen käinud Satori kirjanduslaagris. Terve nädala räägime luulest ja kirjutame ja räägime ja loeme ja kirjutame ja räägime. Istume lihtsalt tundide viisi laua taga, kuni enam ei suuda, arutame oma luuletuste ja nende väikeste nüansside üle. Ja olen seda nii väga nautinud, tundnud, et kurat, miks me seda rohkem ei tee! Nüüd viimistlen luulekogu[6] ja saan oma toimetajaga kokku ning me teemegi sedasama, aga kahjuks mitte väga sageli. Õnneks elan ma koos luuletajaga, nii et saan iga kell paluda tal mõnda tekstijuppi lugeda ja ta on alati nõus. Aga üldiselt on sellist ruumi vähe ja sellepärast ongi nii lahe, kui näiteks selline talvekool toimub, sest see toob Balti riikide kirjanikke kokku.
Kas praegusel Läti kirjandusmaastikul — luules või proosas või koomiksites — on midagi puudu või üle?
Võiks olla rohkem väikseid veidraid trükiseid. Mulle tundub, et on palju survet avaldada traditsioonilises formaadis, näiteks kui kirjutan luuletusi, siis peaks neist lõpuks ilmuma raamat. See tekitab tunde, et teed „tõsist tööd“, mis omakorda tähendab, et tulemus peab olema pikalt viimistletud ja hea. Aga eelmisel aastal sain aru, et võin ju ka kirjutada näiteks kuus luuletust, teha neist väikese zine’i või chapbook’i ja selle ise välja anda. Nii saavad pikemate kirjutamisprojektide kõrval ka muud mõtted ilmuda. Nii et tahaksin varsti selliste formaatidega katsetada. Selliseid väljaandeid on Lätis küll ka järjest rohkem, näiteks kirjandusajakiri Strāva avaldab väikseid raamatukesi, aga lätlastele meeldib ikkagi miskipärast kõvakaanelisi „tõsiseid“ raamatuid avaldada.
Lõpetuseks — mis tunne on olla noor? Või kas üldse tunned end veel noore autorina? Istud siin ja oled mis, 31? Ja sul on juba nii palju kirjutamiskogemust. Kuidas sa end kirjandussfääris positsioneerid? Siin sa ju oled noorte Balti kirjanike talvekoolis ja mahud veel Värske Rõhu vanusepiiri sisse ka…
Veel mahun! Tänan komplimentide eest! Ma ei teagi, mõnes mõttes ei tunne ma end enam nii noore autorina. Näen küll väga noor välja ja see ajab vahel inimesi segadusse — ma ei saa dokumendita alkoholi ega suitsu osta (naerab). Aga loominguline töö on mulle nii oluline ja teen seda põhikohaga, pühendun sellele täielikult. Mulle meeldib ka palju erinevaid asju teha ja kogeda. Kui end tõsiselt pühendada, siis loomingulist tööd muudkui koguneb ja saadki aina paremaks. Kunstiakadeemia lõpetamisest saati olengi selles suunas läinud, et illustreerida ja kirjutada. Just do it! (Naerab.) Vabandust, ma ei teagi. Tunnen end varasemaga võrreldes palju enesekindlamalt selles, mida ja miks ma teen. Loominguline töö on vaimne töö, mis nõuab ka tööd omaenda psüühikaga — peab õppima iseendaga toime tulema, enda kallal töötama, vaimse tervise eest hoolitsema, ja see kõik võtab palju aega. Nii et olen pannud palju aega ja raha teraapiasse — nüüd ka coaching’usse —, et saada aru, millisel viisil mina kõige paremini töötan.
Tahtsin ka seda mainida, et enne siia kohvikusse tulemist töötasin Werneris oma käsikirja kallal, toimetasin parasjagu ühte osa raamatust, kui järsku taipasin, et kogu selle luuletsükli taustal on Tartu! Isegi botaanikaaed on sees. Pole küll öeldud, et see on just Tartu botaanikaaed, aga on. Ja viide ühele siinsele näitusele. Ja see on tegelikult oluline osa raamatust. Aga saingi alles Tartus kohvikus istudes aru, et siin käimine on mu tekste nii otseselt mõjutanud! See oli tore avastus!
[1] „Balti vihik“ – Värske Rõhk, nr 69, 2021, lk 72–73. Tõlkinud Kristjan Haljak ja Triin Paja.
[2] „*keha sees on / *suitsutriip / seeme jt luuletusi“ – Looming, nr 8, 2022, lk 1067–1069. Tõlkinud Contra.
[3] Tõlked on ilmunud näiteks 2023. aasta kirjandusfestival Prima Vista kogumikus „Kummaline sõlm kõhus / Divains mezgls vedera“ – Tartu: MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista, 2023, lk 55–77. Tõlkinud Contra.
[4] „Balti vihik“ – Värske Rõhk, nr 91, 2024, lk 37. Tõlkinud Helena Schilf; „Circa 7 Celsius: Balti noorte kirjanike antoloogia I“ — Tallinn: Kultuurileht, 2025, lk 125–133. Tõlkinud Mikk Grins.
[5] Vt „„kahjurid“ jt tekste“ – Värske Rõhk, nr 95, 2025, lk 40. Tõlkinud Saara Lotta Linno ja Paul Raud.
[6] Luulekogu „puķainā istaba“ („lilleline tuba“) ilmus märtsis.
Kirjastus Vilmamaa toimetus (0) on tundmatu ka kui Ühe Ajuraku Kobarik, sest nagu nad ise ütlevad: „Meil on kamba peale üks ajurakk.“
