istusin pehmes tugitoolis, mis sel päeval tundus kõige ebamugavam koht üldse. umbes nagu bussijaama pingid. valus oli füüsiliselt ja ka vaimselt. ilmselt üks mõjutas teist.
igatahes… öö oli raske ja valus. aga sinul oli valusam.
ma püüdsin kõigest väest silmi lahti hoida ja terve aja olemas olla.
olla kohal.
natuke kartsin ka, et kui silmad kinni panen, oled sa äkki läinud. vahepeal vaatasid mind ja ma üritasin kohe oma pisaraid varjata. hoidsin su käest kinni ja mõtlesin natuke laulda, aga sa ütlesid, et ei ole vaja. ma arvan, et said aru. tundsid, et mul on tegelikult võimatu laulda, kuigi proovisin natuke siiski.
tabasin end jälle mõtlemast, kui raske see on… lasta sul minna. ma vist isegi ütlesin sulle, et kuidas ma küll ilma sinuta hakkama saan.
kuulasin hingamismasina häält ja tuule kulgu õues. veider on mõelda, et ükskõik kui raske on päev, läheb teistel elu ikka edasi. öö möödub, päev tuleb kätte. inimesed lähevad tööle, lapsed kooli. veider. kas see ikka peab nii olema? ega vist selle vastu saa.
kuigi süda ihkab, et kui on raske, oleks võimalus korra maailm seisma panna. kui vaid saaks…
igatahes jõudsin sel ajal palju mõelda. üritasin kogu aeg mitte nutta. mõtlesin paljudele asjadele, näiteks et miks on vähk olemas? kuidas ma leian endas jõu see aeg üle elada? miks leinast ei räägita? miks öeldakse, et ära ole kurb? miks mul on nii valus? kas ma reageerin üle? kas ma olen nõrk? kas ma olen tugev? kas ma tõesti ei saa mitte midagi ette võtta? kuidas aega peatada? mis on tegelikult elus tähtis? kuidas ma saan toeks olla? miks ma ei küsinud sinult seda ja teist? miks ma ei olnud sulle veel rohkem olemas? kas ma ikka ütlesin piisavalt, kui kallis sa mulle oled? milline oleks mu elu, kui sind poleks minu elus olnud?
tagantjärele mõtlen, et oleksin ikkagi võinud sealsamas nutta. äkki oleks kergem hakanud. kindlasti ka sinu nähes, sest sul poleks sellest vähimatki olnud. nojah, ma nutsin ainult siis, kui sa ei näinud. kuigi sa oleksid lubanud. sest sa lubasid mul alati olla täiesti mina ise. nii ilus kui veas.
heitsin pilgu voodi poole ja mõtlesin, et mis siis saab, kui ongi kõik. et kui ma järgmisel korral tulen ja sind enam ei ole? raputasin selle mõtte maha, kuigi olin ju tegelikult leinama hakanud juba ammu. arvasin, et mul on selle võrra kergem seda taluda, aga ei, üldsegi mitte. ikka oli raske. ma pole vist mitte kunagi tundnud end nii raskelt kui tollel detsembrikuul. isegi õues olev valge lumi näis hallikas ja talvekülm kohe eriti karge.
möödusid tunnid ja hommik hakkas kätte jõudma. olin natuke tukastanud ja siis tagasi reaalsuses. vaatasin sind jälle. hingab. vaevaliselt, aga siiski. hingab.
ma lootsin viimase hetkeni, et äkki juhtub ime ja sul hakkab parem.
kui tookord sinu juurest ära läksin, siis ütlesin: tulen jälle.
pidin naasma linna. minu viimasest kohtumisest sinuga oli möödunud mõni päev. hakkasin oma väikses ühikatoas magama minema ja mõtlesin, et ehk ikka näen sind ühe korra veel. et äkki ma ei jää hiljaks.
ma jäin hiljaks. järgmisel hommikul sind enam polnud.
jaanuarikuus olid matused.
matused on elu osa. olin selleks ajaks käinud juba mitmel matusel ja mõtlesin, et mul on selle võrra lihtsam. täpsustan veidi, et minust valesti aru ei saadaks: lihtsam selles mõttes, et tean, mis tunded mind ees ootavad, milline tunne on seal seista. aga ei. iga matus on raske. ma ei saa üldse aru, miks ma teisiti mõtlesin. aga ega ma selgelt ei mõelnud. sellises olukorras selgust eeldada olekski ebarealistlik. sama hea kui talvel äikest oodata.
brr. nii külm oli see jaanuarikuu päev. kohutav kargus. nii hinges kui ka õues.
nüüd on natuke aega möödas, aga ma igatsen sind ikka. igatsen su rõõmsat naeratust ja toetavat pilku. kuidas sa alati küsisid, kuidas mul läheb. tagantjärele sain aru, et sa tekitasid minus kodutunde. isegi koduküla ei tundu enam sama nostalgiline. ka lilled sinu aias ei õitse enam samamoodi. ei lõõrita linnudki neidsamu laule, mida enne. oehhhh! ma igatsen oma parimat sõpra. igatsen oma tugisammast ja nõuandjat ning kõige suuremat toetajat. igatsen lapsepõlve. igatsen headust ja seda tunnet, kui taipasin, et kõik saab alati korda, sest sina oled minuga.
ma mõtlen liiga palju. mõnikord mõtlen ma inimestele, kelle moodi ma üldse olla ei taha. või mingitele kindlatele situatsioonidele. noh, näiteks kuidas ma ei taha teha samu vigu nagu mu lähedased. või et ma ei taha, et mu tulevased lapsed peaks koolikiusamist kogema, nagu mina kogesin. vahel mõtlen isegi, et ma ei taha üldse olla nii tundliku loomuga, sest see tähendab, et ma tunnen kõike liiga palju. nii head kui halba. aga samas on see mu tugevus. ent jah, on inimesi ja hetki, millest ma just inspiratsiooni ammutan. näiteks meeldib mulle mõelda, et ma tahaksin väga olla sinu moodi. sinu tugevuse ja humoorika ellusuhtumisega, ning tegelikult meeldib mulle mõelda, et ma juba olengi sinu moodi.
see oli üks kevadpäev ja sa ütlesid mulle enne M-i matuseid, et elu pole alati lillepidu, et on ka raskemaid hetki.
jah. elu pole alati lillepidu. elu pole alati lilled ega pidu. vahepeal on see lihtsalt kõige külmem talvepäev. vahel tundub, nagu päikest ei paistaks enam iialgi. aga kõik möödub. kuid lein jääb. ega ma ei tahagi sind unustada. see tundub isekas ja nõme.
ma ei taha sind unustada!! üldsegi ei saa ma aru inimestest, kes ütlevad, et pole hullu. mis mõttes pole hullu? on ikka küll hullu. iga kaotus on raske. me lihtsalt õpime oma kaotustega elama.
olen üritanud leinaga tuttavaks saada. mulle näib, et vaikselt on see õnnestunud. kirjutan temast ning lihtsalt teadvustan, mis tundeid see minus tekitab. lein on elu osa. osa elust. aga mis hääl on leinal?
mis hääl on leinal?
millist kuju ta kannab?
mis moel ta endast märku annab?
lein on vaikne kaaslane
lein on nõelav vaablane
lein on vaikus hääles
lein on kramp mu sääres
lein on torkav mõttelend
lein on helge mälestus
lein on tühjaks-nutan-end
lein on enda jälestus
lein on luba endale
andeks anda kõige eest
lein on luba aidata
võtta enda müürid eest
lein on hoida armastust.
seda, mis iial ei rauge.
lein on hoida armastust.
