Maarja Pärtna
„Ülestõusmise serval“
Tedretäht, 2024
„Ülestõusmise serval“ on keskkonnateadlik luulekogu, mis tegeleb kahe põneva teemaga: tekstuaalne loodus ja apokalüpsis. Mõlemad väärivad tähelepanu, aga selles arvustuses on mul ruumi tegeleda ainult ühega – apokalüpsisega. Tekstuaalne loodus oleks filosoofilisem teema. See räägiks loodusest, mis kirjutab, räägib, loob sõnu ja võtab endasse teiste loodud keelt. Apokalüpsis seevastu on eeskätt poliitiline teema.
Enne Pärtna luulekogu lugemist polnud mulle kordagi pähe torganud, et eesti keeles on võimalik „vastuhakku“ ja „surnust ellu ärkamist“ tähistada ühe ja sama sõnaga – ülestõusmine. Ühelt poolt on tegu vabadusjanulise, revolutsioonilise ja aktivistliku mõistega, aga teisalt vaatab meile vastu Jeesus Kristus. Ülestõusmise unikaalne kaksiktähendus on sümbol arvustuse hüpoteesile, et vastuhakk globaalsele soojenemisele (ning keskkonnakatastroofile üldisemalt) on kuidagi kristlusega seotud. Ja Pärtna raamat võtab sellest seosest osa.
„Ülestõusmise serval“ ei ole loodusluulekogu. Loodus on küll kohal pea kõikides luuletustes, aga teost tervikuna loodusluuleks määratleda tundub sobimatu, sest ta ei võta osa loodusluule traditsioonist. Raamatus puuduvad klassikalised õhtumaised loodusluulele omased tundmused: pole idülli, pastoraalset harmooniat, bukoolikat ega metsiku looduse kui inimese eelajaloolise kodu nostalgilist ülistamist. Ühesõnaga ei leia siit looduse ja inimese stereotüüpset vastandamist, mis on õhtumaade – ja mitte tingimata eesti – kirjanduses aastasadu, kui mitte -tuhandeid, lubanud kirjanik-luuletajal minna maale, metsa ja merele kellenagi, kes sinna ei kuulu, võõrana. Parim näide sellest on luulekogu avaluuletuse esimesed read: „Pärast vihma lõhnab aed mulla ja värske rohu järele, / melissi, raudrohu ja kummeli järele. / Hingan sisse taimede hingeõhku, / peidan näo angervaksa mandlilõhnalisse luhta.“ (lk 7) Looduse kohalolu on nendes ridades tugev, taimed loovad keskkonna, kuhu minategelane end peidab, kuid traditsioonilisele loodusluulele omast ebaspetsifiilist sentimentaalsust neis pole. Taimede loodud vahetu keskkond on minategelasele nii tuttav ja kodune, et ta jõuab nelja rea jooksul lausa viit liiki loetleda. Ta pole võõras, kes läheb metsa või maale ning imetleb, kui teistsugune ja rikkumatu seal kõik on. Ta tunneb loodust enda ümber „ja seepärast ongi see meeltega mõistetud maailm / mu ainus ja alatine pelgupaik.“ (lk 7)
„Ülestõusmise serval“ on avameelselt poliitiline luulekogu. Sellest kodusest ja ebatraditsiooniliselt kujutatud loodusest kõlab pidevalt läbi globaalne keskkonnakriis. Fossiilkütuste põletamisest tekkinud kliimasoojenemine, liigirikkuse massiline kahanemine, merede veetaseme tõus ja prügireostus on luuletuste korduvad tegelased. Kohati on süüdlaseks kapitalism, kohati inimlik ignorants. Tekstidest kõlab tihti läbi „tagurpidi maailma“ (lk 43) üha kiirenev allakäik kaosesse: „[h]iliskapitalismi kiirrongi kineetiline tõmbetuul / loobib vastu mu sääri šokolaadipabereid, / kilepakendeid, turismibrošüüre / [—] Ma võtan rongis istet ja suur kiirendus / surub mind sügavamale ajutisse pehmusse, / kui sööstan sisse pahempidi küllusesarve tunnelisuust.“ (lk 51)
Lähitulevik on luulekogus ülioluline. Kahtlemata on ka ajaloolise oleviku vigasus või puudulikkus tähtis ning korduv teema, kuid selle puudulikkuse tähtsus avaldub eelkõige apokalüptilises tulevikus – asjad on küll halvasti, aga maailma lõpp pole veel saabunud. Ehkki luuletuses „Pahempidi linn“ on apokalüptiliste nägemuste põhjustaja sõda, kutsub maailma lõpu luulekogus tihemini esile globaalne keskkonnakriis: „fossiilenergia ebavõrdsust maha mattev metafoor, / mis tõmbab enda õhku täis ja käib karplauhti lõhki / nagu täitmata lubadustest punnis kuumaõhupall. / Sellest maha jäänud auk tõmbab ääremaalt endasse / elanikke ja raamatukogusid, toidupoode ja haiglaid, / postkontoreid, koole ja tulevikke.“ (lk 46) Sarnast peatamatut transformatsiooni tekitab „tagurpidi maailma katabaatiline tuul“, mis „moondab pööningud keldriteks, / ristteed paljuhäälseteks puisniitudeks, / juurib mänguhoos parkides üles kastanipuud / ja istutab latvu pidi tuisklumme“ (lk 43). Mõlemas näites põhjustavad katastroofi inimesed, olgugi et ühed on süüdlased ja teised ohvrid. See inimtekkeline katastroof kulgeb loodusjõuliste tegusõnadega: „maha jäänud auk tõmbab“ ja „katabaatiline tuul [—] moondab“. Seega tekitavad inimesed olevikus katastroofi, mis väljub lähitulevikus nende kontrolli alt ning purustab loodus-füüsiliste protsesside kaudu tsivilisatsiooni. Loodus taastub, apokalüpsis on inimestele. Aga on ta siis ikkagi maailma lõpp? Tähistavad need kaks mõistet üldse sama asja?
Enne seda kui mõiste „apokalüpsis“ hakkas tähistama maailmalõppu, tähendas see religioosset nägemust, ennustust või ilmutust.[1] Eriti oluline oli – ja on ka tänapäeval – selle mõiste seos Johannese ilmutuse raamatuga, sest selles seotakse apokalüpsis kui sõna (‘avamine, katte eemaldamine’ – kr) ning maailma lõpp kui idee. Teisisõnu, kuna Johannese ilmutuse raamat on kanooniline ning kujutab katastroofilisi sündmusi, hakkas „apokalüpsis“ tähistama peatset maailmalõppu.[2] Greg Garrardi sõnul teeb judaistliku ja kristliku idee maailma lõpust eriliseks just selle peatne saabumine: „Arusaamad maailma järkjärgulisest allakäigust olid iidsetes tsivilisatsioonides laialt levinud, kuid Zarathustra pärandas judaistlikule, kristlikule ja hilisemale ilmalikule ajaloomudelile tunde, et maailmalõpp on pakiline probleem“.[3] Ka luulekogus „Ülestõusmise serval“ on maailma lõpp peatne, lähituleviku sündmus. Kristlikust perspektiivist võiks kogu kirjeldada isegi kui stiilipuhast ilmutusraamatut, sest ta on täis ilmutusi maailma lõpust, mille funktsioon olevikus on avada teatud keskkonnaarusaama või -tunnetust ja paljastada kapitalismi illusioonid: „Äratuskell heliseb, / punane kettaga telefon, / mille kõla on kuulda riigikogu kõnepuldis, / rahvusülikooli ringauditooriumis, / õhtustes uudistes, rahakotis ja luuleõhtul.“ (lk 52) „Ülestõusmise serval“ on suurepärane näide kristliku ajalootunnetuse jõudmisest kliimakatastroofi-narratiividesse. Paraku ei jäta kristlik ajalootunnetus inimesele kui ajaloolisele tegurile olevikus väga palju ruumi ega vabadust.
Pärtna luulekogus avaldub ajalugu, millesse on sisse tikitud murdepunktid. See aeg, mis teose luuletustes avaldub, ei ole pidev ega jätkuv, vaid täis lõppe ja algusi. Nimiluuletuse minategelane on „murdepunktist unistajate paraadil, / mis keerutab üles vastuhakku väljasuremisele“ (lk 66, minu rõhutus). Luuletuses „Rahuvalvaja“ tõdeb ta, et „[o]n murde- / jooni, mille taga pole miski endine“ (lk 42), luuletuses „Vanaema maja“ kohtume aga „sajandivanuse naisega“, kelle „rinnas tiksub tilluke äratuskell, / mis loendab tunde ajastu lõpuni.“ (lk 18. Kuid need murdepunktid ja -jooned pole asjad, mida saab teha, vaid asjad, mis juhtuvad. Murdepunktist saab unistada ning ajastu lõpuni jäävat aega rinnas tiksumas tunda, aga aega ennast on võimatu murda. Murdepunkti ei ole võimalik esile kutsuda, seda on võimalik vaid oodata: „Ma avan silmad / ürgkütuse külluse tagajärgede umbses ooteruumis“ (lk 52).
Nendin, et nendes tekstides ei saabu pärast murdepunkti tingimata maailma lõpp – näiteks raamatu nimiluuletuses tähendab murdumine hoopis liikumist parema maailma poole. Kuid nii utoopilises kui ka apokalüptilises ajaarvamises kaotab „ülestõus“ täielikult vastuhakulise ja aktiivse tähenduse. Säilib ainult see teine ja passiivsem, kristlik tähendus, mis lubab öelda: „üles tõusta saan ma alles siis, / kui olen rännanud läbi maapõhja“ (lk 14). Johannese ilmutuse raamatus saabuv katastroof tapab lõppude lõpuks ainult need, kes olid amoraalselt elanud, kelle otsaesisele polnud inglid pannud Jumala pitserit.[4] Need, kes õiget Jumalat kummardavad, lähevad taevasse vägivallatult. Selles mõttes pole kristliku maailma lõpp, ükskõik kui verise ja vägivaldsena ta Johannesele ka ei ilmuks, muud kui Jumala kuningriigi saabumine. Isegi tapetud amoraalsed paganad ei tunne pärast surma „iial enam nälga ega iial enam janu“ ja Jeesus „juhatab nad eluvee allikale“[5]. Seega ei peaks kristliku murdepunkti saabumist pelgama või vältima. Veelgi vähem saab seda ise esile kutsuda, ainult Jumalal on see võim ja inimese asi on oodata. Ma ei väida, et „Ülestõusmise serval“ sellist kristlikku sõnumit kuidagi kavalalt peidab, vaid et teatavat murdumispunkti hõlmav lähitulevik muudab oleviku kristlikus kultuuriruumis passiivseks. Ja Jumalat ja Jeesus Kristust ei pea tingimata uskuma, et sellest kultuuriruumist osa võtta. Nagu Garrard väitis, on Zarathustra pärandit ilmalikus ajaloomudelis ka üldiselt tunda.
Nagu arvustuse algul mainisin, on apokalüpsis minu arvates ainult üks kahest paeluvast teemast luulekogus „Ülestõusmise serval“. Tekstuaalne loodus – loodus, mis kirjutab, räägib, loob sõnu ja võtab endasse teiste loodud keelt – on teine. Sellest ma siin kirjutada ei jõua, seega vaid mainin ja kiidan seda aspekti. Mis aga puutub apokalüpsisse, siis toetun kokkuvõtteks ja edasivaateks Emmanuel Le Roy Ladurie edastatud ajaloolisele seigale aastast 1318: „„Sel aastal,“ jutustab Bertrand Cordier Pamiers’ist, „kohtasin teisel pool silda, Quié kihelkonna territooriumil, nelja taraskoonlast, nende hulgas Arnaud de Savignan’i. Nad küsisid minult: „Mis on uut Pamiers’is?“ – „Räägitakse (muu hulgas), et Antikristus on sündinud,“ vastasin, „igaüks peab seega oma hinge korda seadma; maailma lõpp läheneb!“
Mille peale Arnaud de Savignan sekkus: „Ma ei usu seda! Maailmal pole algust ega lõppu… Lähme magama.““[6]
[1] EKI Sõnaveeb.
[2] Maria Manue Lisboa. „The End of the World: Apocalypse and Its Aftermath in Western Culture“ – Cambridge: Open Book Publishers, 2011, lk xv–17; Stephen D. O’Leary „Arguing the Apocalypse: A Theory of Millennial Rhetoric“ – New York: Oxford University Press, 1994, lk 20–61; „Apocalypse (n.)“, Oxford English Dictionary, 2024.
[3] „Notions of the world’s gradual decline were widespread in ancient civilisations, but Zoroaster bequeathed to Jewish, Christian and later secular models of history a sense of urgency about the demise of the world.“ (Greg Garrard. „Ecocriticism“ – London: Routledge, 2012, lk 93)
[4] Ilm 7:2-9.
[5] Ilm 7:16.
[6] „Cette année-là, raconte Bertrand Cordier, originaire de Pamiers, je trouvai, de l’autre côté du pont, sur le territoire de la paroisse de Quié, quatre Tarasconnais, dont Arnaud de Savignan. Ils me demandèrent – Quoi de neuf à Pamiers? – On y dit (entre autres) que l’Antéchrist est né, répondis-je. Chacun doit donc mettre son âme en règle; la fin du monde approche! À quoi Arnaud de Savignan interjecta: – Je n’y crois pas. Le monde n’a ni commencement ni fin. Allons nous coucher.“ (Emmanuel Le Roy Ladurie. „Montaillou, village occitan de 1294 à 1324“ – Pariis: Gallimard, 1975, lk 524–525.)
Johan Haldna (26): „Ilm xD“
