Max Blecher
„Juhtumusi vahetus ebatõeluses“
Loomingu Raamatukogu, nr 38–39, 2024
Tõlkinud Riina Jesmin
Leian end tihti mõttelt, et ma ei ole loodud elama. Nii morbiidsena kui see ka ei kõla, on see pigem minu jonn elada ilusamas, paremas, lahkemas, õiglasemas maailmas. Kui ma miljonendat korda pettun, tunnen, et selles maailmas mina elada ei taha. Sobiksin paremini kusagile mujale. Selles maailmas tunnen ma end haigena. Olen liimitud voodisse ja põen masendust, nagu Max Blecher põdes selgrootuberkuloosi.
Max Blecher oli Rumeenia kirjanik, kes mahutas oma lühikese elu sisse palju. Ta oli aktiivne liige kodulinna Botoșani juudikogukonnas, arstitudeng Pariisis ja patsient Prantsuse, Šveitsi ning Rumeenia sanatooriumites. Kirjutama hakkas ta voodihaigena, naasnuna oma lapsepõlvelinna ja viimsesse puhkepaika.[1]
Kulgedes nagu unenäopäevik, jutustab Max raamatus oma mälestusi ärkvelolekuajast väljaspool haigevoodit. Blecher on läinud loo jutustamisel autofiktsiooni teed ning võtab meid kirbuna kuuetaskus kaasa kuuma Rumeenia linnasuvesse: portselanipoodi, laatadele, parki, matustele ja pulma. Ta kirjeldab enda ümber lahti rulluvat olustikku toimuvasse pea et sekkumata. Vaevu räägib kellegagi, ainult piidleb ja talletab mällu iga pisiasja, lõhna, värvi ja emotsiooni. Seejuures kasutab ta maailma tajumisel kõiki meeli, mis inimese käsutusse antud. Saame lugeda õliseemnekestade kirbest lõhnast kraavi kaldal ning kummituslikust valgusest panoptikumis.
Blecheri maailm püsib paigal nagu vana pleekinud foto, äratades läbi udu üles kunagised tunded koos ähmase mälestusega sellest, millises kontekstis jäädvustatu aset leidis. Unustusse on vajunud kogu igapäevajamps, alles on jäänud vaid imposantseim. Külastame muuseumis kollakaid vahakujusid ja vaatleme neid nii piinliku täpsusega, et sulame nendega vaat et ühte. Kaotame end kitšist nõretava mustlassõrmuse sensuaalseisse värvidesse, tekstuuri ja minestama ajavasse minevikku. Niisugune maailm kummitas Blecherit tema mälestustes ning just selle on ta visandanud.
Kuna Blecheri meenutused kulgevad peamiselt painava mateeria ja omalaadseid kriise esile kutsuvate paikade radasid pidi, kajastuvad inimsuhted raamatus pisivähe. Inimesi raamatus muidugi esineb, aga nad jäävad kaugeks ja kehastavad Maxi jaoks pigem rekvisiitide rolli. See muudab lugemiskogemuse päris üksildaseks ja ahastavaks, sest pole kellessegi kiinduda ega kelleltki tuge leida. Ei tohi aga alla anda, vaid tuleb astuda lepliku munga rolli ning vaadelda loo kulgu kui meditatiivset rännakut läbi mateeria erinevate vormide.
Lugedes joonistub pähe kaart Maxi lemmikpaikadest, kus ta noorukina aega veetis (peamiselt mõtles). Mida kummalisem ja salajasem, seda rohkem on paigal šanssi leida end raamatu lehekülgedelt. Teades, kuidas kulges Blecheri elu lõpp, tundub lausa kõhedalt ettemääratud, et Maxi jalad teda kõikvõimalikesse segipaisatud kabinettidesse, kitsastesse tagatubadesse ja tolmustele hüljatud kraami täis pööningutele vedasid. Kõik see nähtu ja kogetu lõi Maxile pinnase, kuhu eluõhtul tajutud aistingutest ainest ammutades uusi kujutelmi istutada.
Empiiriline ringkäik Max Blecheri mäluradadel kostitab lugejat sadade epiteetide ja võrdlustega, mis pärast liblika kombel peas ringi lendlevad ning endale uut maandumispaika otsivad. Ülitähelepanelik Blecher avakski nagu luugi putukareaalsusesse, kus oma uute liitsilmadega tunnistad ja võtad maailma vastu palju detailsemalt, kui inimmeeled võimaldavad. Vitraažaknast sisse paistva valguse koloriit seob endas nüüd tuhandet säredat värvi ja liiliad Kristuse jalge ees lõhnavad su putukameelte jaoks meeleheitlikult ja kõhedalt.
„Juhtumusi vahetus ebatõelisuses“ on Max Blecheri armastuskiri maailmale, mida tema enam näha ei saa. 88 lehekülje sisse on pressitud nii palju melanhooliat ja igatsust, et ühe korraga on seda raamatut üüberraske läbi lugeda. Kuna teosel puudub aga terviklik süžee, ei ole mingi patt see vahelduseks kinni panna ja omaenda elu sureva inimese pilguga vaadata. Max Blecheri üürike elukogemus koputab elava hinge südametunnistusele, sundides olemasolevat päriselt märkama. Äkki, kui süveneda, on ka selles maailmas piisavalt ilu, lahkust ja õiglust?
[1] Vt twistedspoon.com/max-blecher.html.
