Hildegard Reimann
„Kohvik Narva. Norms in Action“
Värske Rõhk, nr 88, 2024
„..hmm, tegelikult vaataks nagu filmi“
Hildegard Reimanni luuletus „Kohvik Narva. Norms in action“ oleks nagu iroonilises dialoogis selliste (tihti banaalsena mõjuvate) videoinstallatsioonidega, milles on (tihti põhjendamatult) segaste piltide vahele pikitud diipe, vahel suvalisi lauseid. Aga just nimelt iroonilises, sest selles (minu peas filmina jooksvas) tekstis on igal pildil, sõnal ja järgnevusel oma koht. Kineskoopteleri staatikat meenutavad lähikaadrid asfaldist mõjuvad proloogina ja juhatavad sisse tegevuse Narva Kohvikus. Kohvikus toimuvat ning selle aknast paistvat olustikku kujutavate fotode ja kirjeldustega on dialoogi asetatud (nagu allmärkusest selgub) tekstid Kumu 2023. aasta näituselt „Kunst antropotseeni ajastul“. Just antropotseeni mõiste seda teksti mõtteliselt kannabki – arusaam, et praegusel hetkel (ajaloos) on inimene rohkem keskkonna muutja kui sellele alluja. On nii, et „kopp künnab, kaevur kaevab, kallur kallutab…“.
Kohvikukeskkond on kirju: saame ülevaate tervest saialiste menüüst, saame teada luulemeie tellimuse (2 kohvi Must kohv ja Kohv piimaga) ning millised on aknataguse dünaamilise vaatemängu värvikamad karakterid. Aga antropotseeni paine kummitab, sest üles kaevatud sõiduteel on töö täies hoos, kannatlikud töömehed tegutsevad. Töömeestel on kindel visioon ja teadmine, vaatleja võib ainult aimata, mis tehakse. Ilmselt toimub tee(de) ümber ehitamine, või vähemalt midagi selletaolist. Aga tegelikult polegi lõplik tulemus oluline, sest see on WORKLAND ja siin ei sea keegi lõpp-produkti küsimuse alla. Nii ongi elada antropotseeni ajastul. Internaliseeritud argielu normistik seotakse geriaatria[1] konspektiga (mida on hüpohondrikuna isegi veidi hirmus lugeda – kas teadsid, et vanadusega „suureneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus“ ja „põletikuliste mediaatorite süntees ???“). Kuidas siis on nii, et isegi seda inimkeskse toimimisviisi hävituslikkust ja arvestamatust teadvustades ei sea keegi kahtluse alla WORKLANDi masinlikku süsteemi ja kinnistunud norme? „… Norms in action can kill…“ tõdetakse luuletuse lõpus napisõnaliselt ja liigutakse edasi järgmisesse kohvikusse. Selline nihilismimaiguline on siis ühe vaatleva noore kirjaniku järeldus antropotseeniajastu argielu kohta! Äkki võiks luuletuse võimaliku järje aineseks olla mõni optimistlikum keelemäng stiilis take action, don’t kill, challenge norms…
***********
(Luuletust mitu korda lugedes jäävad mingid üksikud elemendid mind kummitama. Ütlen mitu korda oma peas sõna „geriaatria“, „geriaatria“ – niisama sümpaatne tähekombo nagu „meierei“ või „artriit“. Ja erksatele legokomplekte meenutavatele torudele mõtlen ka, kui Raadi Maximasse jalutades teetöödest mööda kõnnin.)
Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil parima lühiarvustuse eest eripreemia.
[1] vanemas eas kaasuvate haiguste ennetusega tegelev meditsiini-valdkond
(Vikipeedia 2021, Geriaatria)
Lena Kurg (23), loe intervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit.
