*

ma istusin pinkidel
täitsin südamelööke
nagu vares
ma kartsin emajõge
oma jalgrattal
ma teadsin et ujumine
eeldab hirmu
ma vihkasin
et pardid saia söövad
aga mingi hetk
sa tahad sahvrid
tühjaks teha
ma kogusin kruusa
talla all
lugedes samme
valus oli siis
kui kriimud kadusid

 

 

*

kodulinna udu
oskab veel
su kortse katta
mis laubal ja silmapiiril
tulevikus ja edasi
kuidas kivistunud homsed
armastavad sedasi

kurda ette, vaata taha
jäta jälle armumine maha
mine tööle, teeni raha
lobise kuust, kuni hakkab paha

koristamata köök
kohv on jahtunud
me unetunnid pole karistamata

vaata taha, astu ette
kasta varbad uue vette
haiguta ja karda edasi
kuidas vana kodu
sind nooremaks teeb sedasi

 

 

*

kuidas pea lõhub
varastatud pupillirännakuid
ja mu silmad hõõrduvad
vastu su liivapaberi-ihu
kuidas mu käsi tuleb südamelt maha:
lubadusi lubab teha see
kes nende eest käsi kuradivangus
sööstma valsib
kuidas mu jalad ei väsi enne
kui ma sinust laval juba värsid ritta laon
nagu märjad küttepuud
ja kärsitud küünlad
kuidas see säde sureb peatselt
ja toanurgas jumala eest põleb
mu silmad läksid palverännakule
ja sinu ees põlvedele hukkusid
armastusest kraavi ja sealt edasi
sõnad kukkusid mulda
mu silmist
kas armastus on pime või pimedaks end loeb

 

 

*

nii udupea
et luupainavalt
läbipaistev
sama eksistentsiaalne
kui koer matustel
su apaatia
vajab süükorvi
see kevad
ma sirgun marjaks
sinu suukorvi

 

 

*

hella päevituse
sügismõrv
& lahke melanhoolia
kinni õmmeldud
südamelüngad
uutest kraavidest
lahmab vaiku
tasub sõnu vaos hoida
lauselüngad
teavad kõige rohkem
vaikuse sügiskilp
varjan mõtte
oma laiba rüppe
sügise taassünd
läbi tuule lükke
kiindunud pilgud
langevad lehtedega
uued mullad olgu õrnad
me soojuse nimel

 

---

Rasmus Politanov (17): “kirjutan oode aastaaegadele ja armastuskirju sõpradele”