Kairi Look
„Tantsi tolm põrandast“
Loomingu Raamatukogu, nr 1–3, 2025
„Uni, tule, uni, tule uksest sisse, tule mede lapse silma sisse, lapse silma kulmu pääle. Uni, tule, uni, tule huigates. Äiu, äiu, kussu, kussu.“ (lk 25)
Nii laulis vanaema lapsele, minu ema mulle ja tema ema talle. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on lugu lugudest. Vanaema lugudest, muinasjuttudest ja muistenditest, uskumustest ja regilauludest, mis kannavad last läbi elu. Pakuvad tuge ja kindlat pinda, meenutavad linnakära kõrval pehmet turbasammalt, kuhu kesksuve palaval päeval varbad suruda. Katkenditest ja mälestustest õhkub kodutalu õue lõhna, värskete pühapäevapannkookide maitset ja vanaema soojust.
„Jumal on looduses ka. Ta on puus ja linnus ja kivis.“ (lk 17) Romaani esimene pool on tihedalt läbi põimunud loodususust ja väesõnadest. Kuigi laps ei mäleta enam vanaema nägu, kaitseb pihlakaoks teda ikkagi õnnetuse eest ja kastan taskus toob õnne. Vanaema õpetused jäävad lapsega terveks eluks: „Torm, vesi ja vaht, torm, vesi ja vaht, kõik liigub, kõik elab, kõik tormab. See on sinu torm, sinu vesi ja vaht, sinu meri ja kallas ja õhk. Sa torkad käe taskusse, haarad kastani ja pigistad krimpsus muna.“ (lk 161) Ehkki olen ise kandnud kastanit taskus sellest ajast peale, kui end mäletan, ja ema lauldud unelaulu sõnad kummitavad ikka veel kusagil alateadvuse piiril, ei tule vanaema õpetused siiski tihti meelde. Elan pealinna kära keskel, kaugel rabadest, põldudest ja metsast, ning loodususk ei mängi mu elus enam nii suurt rolli, kui see oleks mänginud minuvanuse tüdruku elus paarkümmend aastat tagasi. Maailm on muutunud kiireks, ratsionaalseks ning rõhub aina rohkem materiaalsetele väärtustele, kus hiietammel ei ole enam kohta. Loogi romaani lugedes meenub mulle siiski, et olen ka kunagi jaanipäeval lilleõisi korjanud ja kodutänaval katri jooksnud. Muutun lugedes pisut nukraks, et sellised kombed on kadumas ja et vanaemasid, kes vanarahva kombestikku tunnevad, jääb samuti aina vähemaks. Seda enam pean ise pingutama ja kandma endas lugusid, mida ka mulle on väiksest peale jutustatud.
Look kirjeldab osavalt nende lugude väge. Seal peitub eelnevate põlvkondade tarkus ja õpetus, need on osa meie folkloorist, sellest, kes oleme rahvana, inimestena. Romaanis „Tantsi tolm põrandast“ on lood edasi antud väikeste mälupiltidena. Autori sõnul on tegu väga teadliku valikuga, kuna mälupildid kirjeldavad elu just sellisena, nagu see tegelikult on. Lisaks paistab see väikese vastupanuna, sest selge narratiiviga raamatuid on maailmas niigi palju.[1] Kuigi teose stiil on alguses harjumatu ja segane nagu väikese lapse esimesed mälestused ikka, vaheldub vanemate ja vanavanemate juttudega, pean nõustuma, et nagu mõnele teisele lugejale[2], jättis ka mulle just romaani esimene osa kõige sügavama mulje. Olgugi et tekst võib tunduda lahti lammutatud või katkendlik, muudab see lugemise isiklikumaks ning tekib sama tunne nagu siis, kui meenutan iseenda lapsepõlve. Esimestel aastatel on peategelane lihtsalt laps, keegi teine, kes on kunagi kirjeldatud sündmusi läbi elanud ja veel mäletab kamprilõhna vanaema toas. Teismeeas muutub laps temaks, pärast kooli lõppu sinaks. Ta õpib ja areneb, leiab sõpru ja armastust võõral maal, kuid midagi on ikkagi puudu. Midagi jääb ikkagi südamesse kripeldama: „Talv on terav. Sellist talve pole kusagil mujal.“ (lk 124)
Mina aga tunnen armastust oma kodumaa ja traditsioonide vastu õhtul tantsupeolt koju jalutades. Kõnnin ühtlases inimmeres, mis valgub Kalevi staadionilt linna laiali. Ümberringi on kirevad seelikud ja valged sukad. Vaadates tuhandeid inimesi tantsimas aastakümnetevanuseid tantse, läheb südame alt soojaks, tunnen, et olen osa millestki suuremast. Taolist tantsuarmastust on täis ka Loogi romaan. Kuid seal ei ole peategelane „Tuljak“ või labajalavalss, vaid Kadri, kes põrutab tolmu põrandast. Aga vorm ja kindel stiil ei ole tegelikult üldse oluline. Tähtis on lihtsalt tantsida. Look kirjeldab tantsu jõudu ja maagiat. Liikumine on elu ja tants rituaal, millega naine saavutab oma vabaduse: laps õpib seeläbi oma keha esimest korda tundma, enda lihaseid liigutama. Hilisemas elus saab tantsust Kadrile kindel pinnas, mis aitab leevendada stressi ega lase vanaema kunagi unustada: „Tantsi rõõmu, tantsi valu, tantsi leina ja vaikust, mingu maailm, kuhu läheb, aga sina ei kuku, sa usaldad rütmi ja tantsid.“ (lk 156) Ja just sedasama tunnet pakub tants ka teistele tuhandetele tantsijatele üle Eesti.
Ehkki romaani põimitud naiseks kasvamisega seotud ebameeldivaid hetki on Look kirjeldanud rohkem ridade vahel ja nii jäävad need – nagu päriseluski – esialgu varjatuks, on „Tantsi tolm põrandast“ siiski tugevalt feministlik raamat, milles võib tajuda vaikset, ent teravat hukkamõistu meestekesksele maailmakorrale. Raamatuga saab samastuda iga väike tüdruk ja vanaema, sest see kannab endas nii neid mälestusi, mida hoiame hellalt, kui ka neid, mille pigem unustaksime.
[1] Kristiina Ehin, Kairi Look. „Kristiina Ehin: meil on ühiskonnas üleüldiselt selline ATH-aeg“ – ERRi kultuuriportaal, 7.07.2025.
[2] Loe nt Mariann Vendelini arvustust „Elada ja armastada aina hullemini ja hullemini“ (Postimees, 05.04.2025) või Peeter Talvistu kommentaari Goodreadsis
(https://www.goodreads.com/book/show/223872935-tantsi-tolm-p-randast).
