Lugupeetud komisjon!
Esitan Teile improvisatsioonilise luuletuse enda peast ja tunnetest.
Muide, olen praegu unenäos ja ärkan peatselt, et panna kirja need väljamõeldud read.

 

Ma olen Hauka laadal

Ma olen Hauka laadal.
Soolaõite keskel,
alasti vees.
Tunnen sibulate lõhna
natuke kirbet maitset,
aga roostekuldset sädelust.

Palun mulle üks haug, proua.
Soolatud ja vintske,
et mu pere saaks söönuks.

Alasti vees, soolaõite keskel,
ma sammun koju
Hauka laadalt.

Kannikese veri
reitelt alla voolab
märgistamaks mind, eestlast.

 

 

Siidjas reaalsus

Ma ärkasin, siidiussid süles,
nad kergelt kägistasid mind,
kuid ma ei saanud üles.

Põrkusin taeva ja atmosfääri vahel,
otsimas enda rada ja teed,
jõudmaks Arhoosia jõe südamesse.

Seal kuulasin ahvenate mõistatusi,
maitsesin vesimündi lehti,
ning kuulasin arhaakade laulu.

Ma ärkasin, siidiussid süles,
nad kurdistasid mu meeli,
kuid ma ärkasin juba üles.

 

 

Tuneesia arm

Lambad
………….Arbuusid
………….………….Oliivipuud

Magnooliapuude varjus
………….Heledapäine neiu
………….………….Apelsinijäätist limpsis

Aafrika tõmmusid koeri
………….Armastaval
………….……..pilgul
………….………….paitas

………….……………Kuni
………….…….lõpuks
……………vajus
mesimagusasse

u
………n
………..…….n
………….………….e

 

 

ENDLA

Puuderpõhised männiluud
Kõrvetava terase punaga
Sinisugemetega jõhvikad
Paitava lahkuse allikad

Maani laskuvad ämblikud
Vaikusehaikused kased
Rabamaigused kindad
Saatusesõrmised suud

Kollakashallikad igemed
Vaigused rabavõnked
Nastiku-rästiku nahavahed
Kadarbikukanarsed küünarnukid

Vabaks

Rahuks

Tuhaks

 

---

Kirke Niinemets (21): “Otsin sürreaalses unenäoelus tähendust.”